loobumine välimusest varasemast kohta sarnasustest paari rõivastusest sajandi
aluspükste kasutuseletulek eesti maanaiste ... - Viljandi Muuseum
aluspükste kasutuseletulek eesti maanaiste ... - Viljandi Muuseum
You also want an ePaper? Increase the reach of your titles
YUMPU automatically turns print PDFs into web optimized ePapers that Google loves.
M. Uus<br />
• „Naisterahvas pidi kindlasti kükitama, püsti pissimist peeti häbiasjaks,<br />
ometi nägin nii mõnigi kord, kuidas ema seisis püsti, jalad harkis<br />
ja lasi aga tulla. Muidugi oli see kauges minevikus, kui vanemal generatsioonil<br />
igapäevane püksikandmine polnud veel muutunud harjumuseks“<br />
(Kuusalust; Pärdi 2002, 58).<br />
Lahtiste pükste e sääresoojendajate puhul ei olnud püsti seistes<br />
hädategemine aga raske.<br />
• „Püksid olid pika säärega (põlvini) ja värvliga, jalgevahelt püksid<br />
lahti, sest lahtinööpimine paksude siilikute (seelik Muhus) alt oli tülikas“<br />
(ERM KV 632: 397 Muhu).<br />
• „Värvli külge oli õmmeldud kaks püksisäärt eraldi. Pikkade seelikute<br />
korral hõlbustas see hädavajalike asjade õiendamist“ (ERM KV 632:<br />
96 Iisaku).<br />
Pükse alla laskmata on häda teinud ka Kihnu naised. Kihnu käsitöömeistri<br />
Rosaalie Karjami (sünd 1935) teatel kandsid Kihnus naised<br />
tagant lahtisi aluspükse veel pärast Teist maailmasõda, kui pidi üle<br />
mere talvel Manilaiule kolhoosi tööle minema: siis oli jää peal hea häda<br />
teha, ei pidanud pükse külmaga maha ajama. Samuti oli selliste pükstega<br />
hea neid toimetusi teha üle paadi ääre. Sellised teated on ka Soome<br />
informantidelt: „Enne toimetati see vajadus seistes, see harjumus jätkus<br />
veel lahtiste pükste kasutuse ajal, ja vanema püksitüübiga selles suhtes<br />
probleeme ei ole“ (Heikinmäki 1967, 48). Kinniste pükste kandmisel<br />
oleks väga tülikas olnud pikka ja laia seelikut (seeliku ümbermõõt u 3<br />
m ja pikkus maani) üles tõsta, et pükse alla lasta ja siis veel samal ajal<br />
kükitada. See nõudnuks suurt vaeva ja oleks väga ebamugav olnud, talvisel<br />
perioodil ka külm, sest sel ajal polnud maarahval käimlaid. Häda<br />
tehti põllu peal ja talvel ka loomalaudas. Ihutarvete rahuldamisest on<br />
kirjutanud Heiki Pärdi.<br />
„Tänapäeva linna eestlast võib rabada tõik, et nende maalt pärit vanaisad<br />
ja vanaemad või isegi isad-emad käisid oma loomulikke ihutarbeid<br />
rahuldamas („keha kergendamas“) lepikus, aias ja põlluservas, talvel aga<br />
laudas. Nii on see toimunud aga aastasadu ja -tuhandeid ning seda peeti<br />
enesestmõistetavaks ja loomulikuks. Väga häbiväärseks ei peetud ka<br />
oma loomulike tarvete rahuldamist teiste inimeste silme all“ (2002, 51).<br />
Käimlakultuur kodunes eesti taludes väga aeglaselt. Talupoegi sunniti<br />
käimlaid ehitama juba mõisate ajal 20. <strong>sajandi</strong> algul nakkushaiguste<br />
leviku tõkestamiseks, aga sel perioodil jäi see siiski pigem erandiks.<br />
47
Change language