loobumine välimusest varasemast kohta sarnasustest paari rõivastusest sajandi

M. Uus
kaatsa, kalsa e kaltsad. Samasugune sõna tähenduse muutumine on
toimunud saksa sõnaga hose, mis algul tähendas sukka, seega säärekatet
nagu kaltski ja alles hiljem sai pükste tähenduse (Maninen 1927, 436).
Kaltsud olid kolmnurksed või kandilised riidetükid, mis mähiti ümber
säärte. Suvel olid need linased või takused, talvel villased. Kaltsud olid
varrastega kootud sääriste eelkäijad (samas, 435).
Kaltsud on olnud tarvitusel ka paljudel teistel rahvastel. Soomes
on kaltsud (kalsut) tarvitusel olnud hilisemal ajal peamiselt naistel.
Karjalast on teade reumat põdeva vanema naise kohta, kellel olid „reite
ümber lõngast kootud kaltsud“. Samuti sidusid Hankasalme naised
(1892) „suka säärised säärtele ja teised säärised reitele kaitseks külma
eest. Kirikusse või muidu reisile minnes mähiti pakasega põlvede ümber
villarätid“ (Heikinmäki, 23). Samast allikast on teateid ka selle kohta, et
naised kandsid talvetöödel seeliku all meeste alus- ja pealispükse.
Eestis Harglas kaitsesid naised oma põlvi rätikutega. M. Kolk (sünd
1892) räägib seda, mida tema kasuisa M. Uibo (1837–1921) jutustas
talle: „Pükse ei kandnud naised tollal üldse, ei kirikuteel, ei ka töö juures.
Mõni köitis vanad rätid ümber põlve, kui oli väga külm ja põlved
olid tuliverevaks peksnud nende takuste hame (pikk linane särk) alustega
ja takuste alus pruntsidega (pruntsiks kutsuti Harglas seelikut)“
(ERM KV 223: 763 Hargla).
Üsna vana algupära näivad olevat ka ribad, mida mainitakse nii
muinasaja germaanlastel, anglosaksidel, skandinaavlastel ja lätlastel
kui ka venelastel. Eesti vanim tõend ribadest on Pariselja sooleid.
Ribadega mähiti spiraalselt kinni sääred ja paljudel juhtudel ka reied
kuni puusadeni. „Spiraalseid ribu kasutati sageli ka sukkade peal, talvel
eriti soojuse pärast. Talveribad olid villased, suveribad linased“
(Manninen 1927, 437–438).
Selles, et toime tuldi ilma püksteta, oli suur osa alusseelikutel: nii „tehti
pikad jalakannani seelikud – kuued“ (ERM KV 632: 354 Kihelkonna).
Selliseid teateid oli kõikjalt üle Eesti ja see olnud üldine ka Soomes.
Alusseelikuid nimetati aluskuubedeks. Veel 1920. aastatel õmmeldi alusseelikuid
selle tarbeks eraldi kootud riidest. Enamjaolt olid need villased,
oli poolvillaseid, kus lõim oli linane ja kude villane, hilisemad seelikud
on ka puuvillase lõimega. Allääre külge oli õmmeldud volang (Piiri 2000,
79). Ühe Väike-Maarja korrespondendi (sünd 1929) teates kirjutatakse,
„et tema vanaema (sünd 1868) kasutas aastatel 1920–1940 õhemast
koduvillasest riidest alusseelikut, mis oli kergelt vöö külge krousitud,
külje pealt käis värvel lahti lõhiku kohal ja vöö (värvel) lõppes punutud
35