loobumine välimusest varasemast kohta sarnasustest paari rõivastusest sajandi
aluspükste kasutuseletulek eesti maanaiste ... - Viljandi Muuseum
aluspükste kasutuseletulek eesti maanaiste ... - Viljandi Muuseum
You also want an ePaper? Increase the reach of your titles
YUMPU automatically turns print PDFs into web optimized ePapers that Google loves.
Aluspükste kasutuseletulek eesti maanaiste hulgas<br />
siivututeks. Samuti peeti aluspükse kõrgema klassi mittetarvilikuks<br />
riidehilbuks. „Veel 1920. aastate lõpulgi eakamad maanaised pesu ei<br />
kandnud, pidades neid mõisapreilide veidrusteks“ (ERM KV 631: 83<br />
Kõpu). Sama väitis ka A. Rössler (sünd 1902): „Naised sel ajal, kui ma<br />
olin veel plikake, pükse ei kandnud, kuna neid peetud parunipreilide ja<br />
prouade veiderdusteks. Isegi mitte talvel külmaga, kui tuli koos meestega<br />
käia näiteks heinaveol“ (ERM KV 631: 92 Kõpu). Seda, et vanast<br />
hoiti kõvasti kinni, ilmestab hästi Saaremaalt J. Rüüt(e)li (sünd 1905)<br />
meenutus: „Vaatamata mitmele paksule ja pikale seelikule olnud põlved<br />
ja reied talvisel heinaveol külmast täiesti sinised ja tundetud. Küll<br />
olid ikka lollid, kui mõisapreilide ja prouade head eeskuju pükste kandmises<br />
ära kasutada ei osatud“ (ERM KV 631: 92).<br />
Olukordi rasketes ilmaoludes pükste mittekasutajate <strong>kohta</strong> leiab<br />
rohkesti ka Soome korrespondentide vastustes. Teenijanna Rantsilast<br />
meenutab, et kui ta läks talvel pakase ja tuisuga hommikul kõrgest<br />
kaevust loomadele vett tõstma, puhus tuul seeliku alla ja tõusis mööda<br />
selga üles. „Mäletan veel hästi, kui ema käis talvel Hovis, kuhu oli<br />
4 km ja lumi oli tee kinni tuisanud. Kui ta õhtupoole tagasi koju jõudis,<br />
olid põlved täiesti verised“ (Heikinmäki 1967, 22). Seda kogesid ka<br />
paljud tüdrukud pikal kooliteel. Palju on teateid talvistest välitöödest:<br />
noodavedamisest jääl ja metsatöödest, kus jäine seelik hõõrus naistel<br />
reied verele ja takistas tegutsemist: „Sortavala noodajääl töötavad tüdrukud<br />
ja noored naised nutsid õhtul kodus, kui neil põlved valutasid ja<br />
kui vanemad naised neid viinaga määrisid“ (samas). Talurahva hulgas,<br />
nii Eestis kui Soomes, ei olnud harva esinev nähtus, kui naised külma<br />
käest majja tulles tõstsid seelikusaba üles ja soojendasid ennast ahju<br />
ees. Mõisates seevastu polnud selleks mingit tarvidust, sest selle ühiskonnaklassi<br />
füüsilist tööd mittetegevad naised lausa uppusid pesusse.<br />
1.1 Pükste asendajad<br />
Ajast, mil aluspükse veel ei kasutatud, seda ka meeste hulgas, on aga<br />
teateid nende asendajate <strong>kohta</strong>. I. Manninen vaatleb põhjalikult „Eesti<br />
rahvariide ajaloo“ raamatus jala- ja säärekatete peatükis juba 16. <strong>sajandi</strong><br />
liivlaste säärekatteid. Enne silmkoeliste sukkade tulekut on kasutusel<br />
olnud kaltsud, mida peale meeste kandsid ka naised. Vaivarast<br />
mainitakse nimelt, et kaltsamused olid „takusest riidest säärikud, mida<br />
naisterahvad muiste jalas kandsid“. Sellele, et kaltsud varem pükse on<br />
asendanud, viitavad ka pükste <strong>kohta</strong> käivad sõnad kaadza (Setumaa),<br />
34
Change language