PARGITERMINITE SELETUSSÕNARAAMAT - Keskkonnaamet

B
baluster
(< pr balustre, kr balaustion toores granaadipuu vili, granaadipuu õis) toorest granaadipuu
vilja meenutav, paisutatud üla- või alaosaga tulbake peamiselt renessanss-
või barokkstiilis ehitiste trepi-, palkoni- või rõdurinnatises.
Vt ka balustraad
balustraad – tulbandik
(< pr balustrade) rida balustreid, mis on käsipuu vm siduva tala abil ühendatud trepi-,
palkoni- või rõdurinnatiseks. Balustraade kasutati eriti renessanss- ja barokkarhitektuuris,
neid näeb sageli ka Eesti mõisaansamblites (nt Raadi, Hiiu-Suuremõisa,
Toila-Oru) valdavalt rõdude, treppide ja terrasside piirdena.
Vt ka baluster
barokk
(< it barocco eriskummaline < port barroco korrapäratu kujuga pärl) Lääne-Euroopa
kunstis u 1580–1750 valitsenud pidulik, suurejooneline, jõulise vormikõnega
kunstistiil. Mõiste võeti kasutusele 19. sajandil. Baroksele aiakunstile on iseloomulikud
tugevad kompositsioonitsentrid, dünaamilisus, illusoorsus, teatraalsus, kontrasti
kasutamine ning erinevate kunstiliikide ühendamine.
Barokne aia- ja pargikunst hakkas levima 17. sajandil Prantsusmaalt. Selle teoreetilised
alused sõnastasid Jacques Boyceau (u 1560 – 1633) ja Claude Mollet
(u 1564 – 1649). Selle suuna suurim mõjutaja oli Louis XIV õukonna aiaarhitekt
André Le Nôtre (1613–1700), kelle kujundatud Vaux-le-Vicomte’i park oli eeskujuks
Versailles’, Sceaux’, Chantilly jmt barokkpargi loomisel. Tuginedes Prantsuse aiaja
pargikunstis valitsenud regulaarstiilile, muutis Le Nôtre senist Itaalia mõjudega
korrapärast kujundust ning tõi esile peahoonest lähtuva keskteljelise ruumi ning
erinevate aiaosade hierarhilise suhte. Üks Le Nôtre’i olulisimaid uuendusi oli pargi
otsene ja vaateline sidumine teadlikult kujundatud telgede abil maastikuga. 1709
ilmus esimene süsteemne aiakunstikäsitlus, Antoine-Joseph Dezallier d’Argenville’i
„La Théorie et la pratique du jardinage”, mis leidis käsiraamatuna kogu Euroopas
laialdast kasutamist. Barokis arenesid edasi olulised maastikukujundusvõtted,
millest tähtsaimad olid suureulatuslik reljeefi muutmine, hüdroehitiste rajamine,
topiaarlõikus jmt.
Barokkpark koosneb üldjoontes kolmest suurest piirkonnast. Esimene on avar,
üldjuhul lakooniliselt kujundatud esiväljak, millelt lähtuvad hooneansambli keskteljega
samas sihis või sellega seotud kindlaksmääratud asukohtades kesktelje suhtes
täis- või teravnurga all asetsevad maastikku suunduvad teed. Pargi uhkeim osa on
nn petit parc – peahoonetagune rikkalikemalt kujundatud ala, kus asuvad parterid,
basseinid, purskkaevud ja bosketid. Petit parc’i ümbritseb grand parc – korrapärase
teedevõrgu ja kõrghaljastusega metsapark (it bosco). Versailles’ eeskujul rakendati
sellist ruumimudelit Euroopas (aga ka Uues Maailmas) barokiajastu lossi- ja
villaansamblite kujundamisel.
Eestis levis barokkstiil peale Põhjasõda kuni 18. sajandi viimaste kümnenditeni,
siis hakati esimesi barokkparke ümber kujundama ja rajama uusi parke juba Inglise
pargistiilist lähtudes. Esimesed baroksed mõisaansamblid olid Maardu, Palmse jmt,
suurimad barokkansamblid on Hiiu-Suuremõisa, Sagadi, Vatla ja Suure-Lähtru.
Eesti parkides jäi barokkstiil siiski tagasihoidlikuks, selle põhjuseks oli nii mõisate
Põhjasõja-järgne kehv majanduslik olukord kui ka asjaolu, et juba 18. sajandi teisel
poolel hakkas Euroopa pargikunsti mõtteraamistik muutuma.
Vt ka Inglise pargistiil
B – baluster
Balustri motiiviks on olnud toores
granaadipuu vili
Balustraadiga ümbritsetud istumiskoht
Raadi mõisas 20. sajandi algul. ERM 485.32
Balustraadiga piiratud terrass Oru mõisas
20. sajandi algul. ERM 887.729