PARGITERMINITE SELETUSSÕNARAAMAT - Keskkonnaamet

pargihoolduskava
pargi hooldustööde planeerimise kava, kaitsekorralduskava liik. Pargihoolduskava
eesmärk on selgitada välja pargi väärtused (ajalooline väärtus, loodusväärtus jt) ja
neid ohustavad tegurid ning seejärel kavandada hooldustööd, mis tagavad nende
väärtuste säilimise ja/või esiletoomise. Kavas esitatakse selle ülesande täitmiseks
vajalike tööde plaan ning näidatakse ära ka tarvisminevad majanduslikud vahendid.
Pargihoolduskava ei eelda põhjalikke eeluuringuid, nt geodeetilisi, geoloogilisi,
botaanilisi jm uuringuid, kuigi selles võib esitada ettepaneku vajaduse korral
neid uuringuid teha, samuti ei nähta pargihoolduskavas ette ehituslikke töid (teede
taastamine, pargiehitiste rajamine, pargimööbli paigaldamine jms).
Vt ka hoolduskava, kaitsekorralduskava, maastikuhoolduskava
pargiinventar – pargimööbel
haljasaladel kasutatavad funktsionaalsed tarindid (linna- ja pargimööbel, jalgrattahoidjad,
prügikastid, suunaviidad, infotahvlid, tõkkepostid, reelingud jne).
Vt ka arhitektuurne väikevorm
pargikunst – aiakunst, aia- ja pargikunst
kunstiliik, mis tegeleb parkide jt haljasalade kujundamisega. Pargikunst on aedade
ja parkide kujundamise ajalooline üldnimetus. Nüüdisajal määratletakse selle
terminiga üldiselt aedade ja parkide kujundamist kuni 20. sajandi esimeste kümnenditeni,
kui üldine paradigma muutus ning esteetiliste eesmärkide kõrval hakati
väärtustama aedade ja parkide funktsionaalset kasutamist (vrdl rahvapark), selle
tulemusena muutus ka suhtumine aedade ja parkide kujundamisse.
Argikeeles tähendab pargikunst aia (pargi) kujundamise spetsiifiliste võtete ja
vahendite kasutamise reeglistikku või kujundamisalast meisterlikkust.
Vt ka aiaarhitektuur, maastikuarhitektuur, pargiarhitektuur
pargimööbel vt pargiinventar
pargiruum
pargi piiritletud osa, mis moodustab omaette ruumi. Pargis võib olla avatud, poolavatud
ja suletud ruume (alasid). Pargiruum võib tähendada ka parki tervikuna
– kui arhitektuurset, sotsiaalset jms ruumi.
Vt ka avatud ala, suletud ala
park
(< it parco, pr parc park, tarandik) suur iseseisev või ansambli koosseisu kuuluv
haljasala, millele on iseloomulikud eesmärgipäraselt kujundatud maastik (mitmekesine
taimestik, veekogud, muru, arhitektuursed väikevormid, paviljonid, purskkaevud)
ja kunstiteosed (skulptuurid jne). Ajalooliselt oli park harilikult lossi- vm
esindusliku ansambli osa.
Parkide eelkäijateks olid jahimetsad, templite juures asunud hiiesalud ning suuremad
aiad, mida on teada juba Babülooniast, Pärsiast, Vana-Kreekast ja Roomast.
Pärast keskaega kuni 17. sajandini nimetati pargiks jahiparki (hirvepark).
Pargi mõiste tuli kasutusele barokis ja tähendas siis iluaiast suuremat esteetilistel
eesmärkidel rajatud haljasala (nt Versailles’ eeskujust lähtuvad pargiosad: grand
parc – perifeerne aedu ümbritsev kõrghaljastusega pargiosa või metsapark, petit
parc – pargi rikkalikult kujundatud keskosa).
P – pargihoolduskava