PARGITERMINITE SELETUSSÕNARAAMAT - Keskkonnaamet

Terrassimine oli tavaline ka Eesti 18.–19. sajandi parkides, mis olid rajatud reljeefsele
alale. Nt Õhne jõe orgu rajatud Uue-Suislepa mõisapargi tagaväljakuosa
laskub jõe poole mitme kitsa terrassina, sellega sarnaselt on kujundatud ka Väimela
pargi tagaväljakuosa. Üks Eesti kõige suuremal määral ümber kujundatud
reljeefiga mõisaparke on arvatavasti Õisu park oma keeruliselt liigendatud nõlvajoonega,
mille loob neljast tasapinnast koosnev terrassistik.
tervendav aed
(ingl healing garden) valdavalt looduslike elementidega, põhiliselt vee ja taimedega
(rohttaimed, lilled) kujundatud aed, mille põhieesmärk on aidata inimestel saavutada
füüsilist, psühholoogilist ja vaimset heaolu. Tervendavad aiad asuvad üldiselt
haiglate jt tervishoiuasutuste vahetus läheduses ning on kõigile ligipääsetavad.
Nende kujundamisel on peetud silmas mitut kasutajate rühma (patsiendid, külalised,
personal). Aias toimuva passiivse ja/või aktiivse tegevuse kaudu taastuvad
keha funktsioonid. Tervendavad aiad võivad koosneda mitmest erineva eesmärgiga
osast, sh teraapilistest aedadest.
Vt ka teraapiline aed
topiaar
(< lad topiaria aiandus) vormpuu või -põõsas, puu või põõsas, millele võrale on
antud pügamisega kunstipärane vorm.
Vt ka spaleerpuu, topiaarkunst
topiaarkunst – ars topiariae
(lad ars topiariae) puude ja põõsaste vormi kujundamise kunst. Topiaarkunsti eesmärk
on anda pügamisega taimedele soovitud kuju. Topiaar- ehk vormilõikust tehakse
nii okas- kui ka lehtpuudele ja põõsastele, sagedamini pukspuule, valgepöögile,
ligustrile ja jugapuule.
Esimesed teated puude ja põõsaste pügamisest pärinevad Plinius Noorema
Rooma villade aedade kirjeldustest. Topiaarkunsti harrastati ka keskajal, kuid tema
õitseaeg oli renessanss ja barokk, kui kogu aedade-parkide kujundus allus vormilõikuse
diktaadile. Erilise detailirikkuse saavutas topiaarkunst barokkstiili kõrgajal.
Versailles’ eeskujul kujundati taimedest kõikvõimalikke arhitektuurseid vorme, nt
sambaid, pilastritega seinu, kaaristuid, obeliske jne, samuti geomeetrilisi vorme,
skulptuure jne. Äärmise keerukusega paistis silma 17. sajandi teise poole Hollandi
topiaarkunst. Inglise pargistiili levikuga vähenes topiaarkunsti viljelemine oluliselt,
ent see elustus 19. sajandi teisel poolel taas historitsistlikus aia- ja pargikunstis.
Ühe esimesena hakkas topiaarkunsti oma kirjutistes taas tutvustama John Claudius
Loudon (1783–1843).
Taimede topiaarlõikust rakendatakse tänini, eriti Prantsusmaal, Belgias ja Hollandis,
kus see on saanud traditsioonilise aiakunsti osaks. Seal on seda kasutatud
palju ka nüüdisaegsete avalike parkide kujundamisel (nt 1990. aastate alguses Pariisis
rajatud Parc André Citroën). Ka 2000 Londonis valminud Thames Barrier Parki
kujunduses on suur osa kunstipäraselt pöetud taimedel. Eestis kasutatakse topiaarlõikust
vähe, enamasti piirdutakse puuvõrade vormilõikusega (nt Kadrioru pargi
Luigetiigi äärsed puuderead ning Palmse mõisa pargi pöetud puud ja hekid).
Vt ka topiaarlõikus, topiarius
topiaarlõikus – vormilõikus
vormpuude ehk topiaaride lõikamine, ilu- ja viljapuude või põõsaste võrade spetsiifiline
hooldusviis, mille puhul antakse okste kärpimisega võrale soovitud kuju,
lõigates tagasi sama aasta kasvud.
T – tervendav aed
Topiaarid Raadi pargis 20. sajandi algul.
ERM 990.12
Kadrioru pargiäärsed pügatud puuderead