PARGITERMINITE SELETUSSÕNARAAMAT - Keskkonnaamet

Nüüdisajal on genius loci regionalismi ja postmodernismiga seostuv arhitektuuriteoreetiline
ja kohaajalooline mõiste, mis rõhutab koha eripära ja ruumikogemuse
primaarsust. Seda genius loci käsitlust on mõjutanud Martin Heideggeri ideed ja
filosoofiline fenomenoloogia. Arhitekti osa genius loci esiletoojana tähtsustas esimeste
seas Christian Norberg-Schulz (1926–2000) 1960. aastatel.
giardino segreto – salaaed
(it ’salaaed’) elumaja või lossi kõrval asuv müüri või hekiga eraldatud intiimne aiaosa,
võeti kasutusele renessanssaias.
Vt ka aed
giochi d’acqua – jet d’eau
(it ’veenaljad’; pr jet d’eau) eriskummalised, üllatavad ja ootamatult käivituvad veemängud
baroki- ja rokokooajastu aiakunstis. Nendeks võisid olla purskkaevud, kaskaadid,
chandelier d’eau’d, catena d’aqua’d, escalier d’eau’d, buffet d’eau’d (vt kaskaad),
vesiorelid (vesiehitis, mis sealt läbivoolava vee toimel tekitab meloodilisi helisid)
jm. Oma keerukate ja teravmeelsete veemängude poolest on tuntud Villa d’Este.
Vt ka bassein, kaskaad, purskkaev
grott
(< it grotta koobas) looduslik suure avaga maa-alune koobas või maa-aluse käigu
laiend, ka kaljuseinas paiknev sügav nišitaoline koobas. Grotid tekivad looduslikult
enamasti lainete või allikate jm vooluveekogude toimel kaldaäärsetesse kaljudesse.
Looduslikke grotte kasutati algselt eluasemena ja matusepaigana. Antiik-Kreekas
pühendati looduslikud allikagrotid nümfidele, allikad ümbritseti kaevuga. Ka muusad,
Mnemosyne tütred ning kunstide ja teaduse kaitsjannad, olid kunagi allikajumalused,
keda austati koobastes. Grotis elas pärimuse järgi ka Paan, Arkaadia
jumal. Vana-Roomas ehitati looduslike koobaste puudumisel nümfaionite rajamiseks
tehiskoopaid.
16. sajandi keskel hakati aedadesse ja parkidesse rajama tehisgrotte. Need kujundati
tavaliselt mulla- või kaljukoobastena, nende seinad ja lagi kaunistati tufi, stalaktiitide
ning mere- või teokarpidega. Esimesed grotid ehitati Itaalia villaaedadesse,
nt Firenze Palazzo Pitti Boboli aeda, Villa Costello ja Villa Pratolino aeda (sinna rajati
Cupidole pühendatud grott). Grottide ehitamine hoogustus barokis, neile anti üha
arhitektoonilisem vorm, nende kujunduses kasutati lisaks tavapärastele allikatele ja
basseinidele ka keerukamaid veesüsteeme, lisati skulptuure ja arhitektuurseid elemente.
Ka Inglise pargikunst kasutas meelsasti grotti, üks esimesi ehitati Twickenhami
parki, kuid grotid on rajatud ka nt Painshilli, Stowe’i ja Stourheadi parki.
Grotte oli oletatavasti ka Eesti mõisaparkides. Kohtades, kus loodus seda võimaldas,
kasutati nende rajamiseks jõeorgudes avanevaid liivakivipaljandeid või
kaldajärsakut (Õisu, Helme, Koorküla, Tilsi jt). Nende puudumisel rajati grotte pinnasest
kuhjatud küngastesse (Unipiha). Enamik Eesti grottidest on hävinud või säilinud
osaliselt (Helme, Koorküla).
Vt ka nümfaion
grupp
mitmest liigist koosnev ning omaette kompositsiooni moodustav puude või puude
ja põõsaste kogum vabakujulises aias või pargis. Grupp võib olla lähivaates vaate
fookuseks või kulisshaljatuses suunata vaadet fookusele. Grupp on pargiruumi liigendamisel
avatud alalt suletud alale (pargiaasalt massiiviks või saluks) ülemineku
vorm. Eristatakse ühe- ja mitmeliigilisi gruppe (segagrupp).
Vt ka clump, massiiv, salu, solitäär
2
G – giardino segreto
Grott Inglismaal Stourheadi pargis