PARGITERMINITE SELETUSSÕNARAAMAT - Keskkonnaamet

puittaim – P
Purskkaev Õisu mõisa tagaväljakul.
VM F 196-002
Purskkaev Pärnu Vallikäärus
puittaim
puituvate võsudega kõrgem taim. Puittaimi eristatakse varre kuju ning varre arengu
iseloomu järgi: puud – tavaliselt ühe arenenud tüvega (varrega) suured pikaealised
taimed; põõsad – paljutüvelised madalad, puudest lühemaealised taimed,
mille iga ulatub 70 aastani, harva enam; liaanid ehk vään- ja ronitaimed – pikkade
peente tuge vajavate vartega taimed, millel on tugedele kinnitumiseks arenenud
spetsiaalsed vahendid (köitraod, haustorid); poolpõõsad (puhmikpõõsad ehk
puhmad) – madalad taimed, mille vars puitub vaid alumises osas (soopihl, mustikas)
või puitub üheks aastaks ja siis sureb (vaarikas). Puhmikuid peetakse puittaimede ja
rohttaimede siirdevormiks.
Lehtede püsivuse järgi jaotuvad puittaimed igihaljasteks (lehed või okkad püsivad
mitu aastat ja vahetuvad järk-järgult mitme aasta jooksul) ning heitlehisteks
(langetavad lehed igal aastal ebasoodsate ilmastikuoludega perioodiks).
Kõrguse järgi eristatakse I (kõrgus 25–40 m; nt harilik kuusk, harilik tamm, arukask),
II (kõrgus 15–25 m; nt siberi seedermänd, hall lepp, saarvaher) ja III kõrgusjärgu
puid (kõrgus 7–15 m; nt harilik toomingas, harilik pihlakas, must kuusk) ning
madalaid puid (kõrgus 5–7 m; nt harilik türnpuu, metsõunapuu). Samamoodi rühmitatakse
ka põõsaid: kõrged (kõrgus 2,5–7 m; nt viirpuud); keskmise kõrgusega
(kõrgus 1,0–1,25 m; nt sõstrad), madalad (kõrgus 0,5–1,0 m; nt põõsasmaran) ning
kääbuspõõsad (sh puhmikud; kõrgus alla 0,5 m; nt kanarbik, mustikas, hanepaju).
Eluea pikkuse järgi jaotatakse puud ja põõsad väga pikaealisteks, pikaealisteks,
keskmiseealisteks ja lühiealisteks. Puittaimi jaotatakse ka selle järgi, kui nõudlikud
nad on kasvukohaolude (niiskuse, valguse, mullaviljakuse, mulla happelisuse jm)
suhtes, samuti külmakindluse järgi (pakasekindlad, külmakindlad, suhteliselt külmakindlad,
külmahellad ja soojalembesed liigid).
Vt ka arboreetum, haljastus, puistu
purskkaev – fontään
ehisrajatis, millel purskub rõhu mõjul ühest või mitmest avast veejuga. Algselt ehitati
purskkaeve praktilistel eesmärkidel: nad ühendati akveduktide või allikatega, võimaldamaks
joogi- ja tarbevee mugavamat kättesaamist. Vajalik surve saadi sellega, et
veekogu või rajatis, millest vett ammutati, asus purskkaevust kõrgemal. Gravitatsioonil
töötavaid purskkaeve hakati ehitama Vana-Kreekas u 6 sajandil eKr. Roomlased
võtsid kasutusele pronkstorud, mis võimaldasid keeruliste veesüsteemide ehitamist.
Rooma ajale olid tüüpilised maskaroonid (< pr mascaron < it mascherone), pronksist,
kivist või pliist maskid, mille suuavast voolab peene joana vesi. Kristlikus ehituskunstis
hakati purskkaeve ehitama aatriumi või kloostri kaevumajja. Ka islamimaades
paikneb purskkaev sageli mošee eesõues. Keskajal rajati lihtsaid purskkaeve elu,
puhtuse, süütuse ja tarkuse sümbolina kloostriaedadesse. Linnaruumis ja aiakunstis
hoogustas purskkaevude levikut antiikautorite (Vitruviuse, Varro, Plinius Noorema
jt) arhitektuurialaste tekstide taasavastamine 14. sajandil. Itaalias on veesüsteemide
poolest tuntuimaid renessanssansambleid Villa Castello Firenze lähistel ja Villa d’Este
Tivolis. Itaalia eeskujul hakati purskkaeve laialdaselt ehitama Prantsusmaal (ühena
esimestest Chenonceau ja Fontainebleau ansamblis). Erilise väljendusrikkuse saavutas
purskkaev barokis, mil hakati rohkem mängima veepurskumisviisidega ning
kujunduses kasutati suuri figuraalkompositsioone. Üks vanimaid ja enim kasutatud
purskkaevutüüpe on chandelier d’eau (< pr eau vesi + chandelier küünlajalg, lühter),
renessanss- ja barokkaiale iseloomulik vertikaalselt üles suunduva joaga purskkaev.
Versailles’ eeskujul levis purskkaev kogu Euroopas ning muutus peaaegu kohustuslikuks
pargikujunduselemendiks. Eesti ühed esinduslikemad purskkaevud
ehitati 1720. aastate alguses Kadrioru parki, kuid peale Peeter I surma (1725)
need demonteeriti ja seati üles Peterhofis. 19. sajandi teisest poolest alates rajati
purskkaeve palju ka Eesti mõisaparkidesse, sh mitu purskkaevu Toila-Oru pargi
aedadesse. Lihtsad purskkaevud paiknesid Õisu, Leetse ja Tilsi pargi tagaväljakul,
Taagepera lossi ees jm.
50