PARGITERMINITE SELETUSSÕNARAAMAT - Keskkonnaamet

aamistus – R
Raamistutus Inglismaal Painshilli pargis
Rahvapark – New Yorgi Central Park
R
raamistus
vaadet piiravad (raamivad) objektid, mis paigutatakse vaatepunkti, et suunata tähelepanu
vaatefookusele. Raamistus võib olla kas osaline või täielik. Täieliku raamistusega
piiratakse vaade igalt poolt, osalise raamistusega kas alt, ülevalt või
külgedelt. Raamistus moodustatakse fookuse suhtes neutraalsetest elementidest,
kõige sagedamini taimedest (puu tüved, pea kohal olev oksastik), kuid sageli ka
tehisobjektidest (nt vaateava müüris või hekis).
Vt ka clairvoyée, fookus, vaade
raamistutus
vabakujuline istutusviis, millega kujundatakse eri kõrgusega põõsastest või põõsastest
ja püsikutest maa-ala piirava seina või piirdeaia äärde raam. Seda kasutatakse
avatud ala piiritlemiseks ja horisontaalselt pinnalt vertikaalsele sujuva ülemineku
loomiseks. Raamistutus on tüüpiline kujundusvõte aedades (koduaiad, linnaaiad,
suuremast ansamblist eraldatud aiad jm).
Vt ka bordüür, istutus, põõsasbordüür
rabatt vt bordüür
rahvapark
(sks Volkspark) suuremale alale avalikuks kasutamiseks rajatud park. 18. sajandi
teisel poolel hakati Saksamaal rajama nn rahvaaedu (sks Volksgarten). Need kujundati
äärelinnade vabadele maadele, mida mingil põhjusel (liigniiskus, keeruline topograafia,
eraomandus jm) ei olnud kasutusele võetud, et pakkuda linna elanikele
kättesaadavat võimalust tervislikuks puhkuseks. Rahvaaedade kavandamisel lähtuti
tolle aja pargikunstiteooriast. Rahvapargi teooria arengule aitasid kaasa Christian
Cay Lorenz Hirschfeldi (1742–1792), Friedrich Ludwig von Sckelli (1750–1823), Peter
Joseph Lenné (1789–1866), Johann Heinrich Gustav Meyeri (1816–1877) jt tööd.
Esimene rahvaaed oli Müncheni Englischer Garten (1789, F. L. von Sckell). Rahvapargi
idee kujunes välja 19. sajandi lõpus – 20. sajandi alguses, kui asuti teravalt
kritiseerima seniseid esteetilistel väärtustel põhinevaid parke (võimaldasid eelkõige
jalutamist, vaatamist ja mõtisklemist) ning hakati pöörama tähelepanu erinevate
elanikkonna rühmade sportimis- ja meelelahutusvajaduste rahuldamisele. Saksamaa
esimeste rahvaparkide kujundajad olid F. Schumacher, F. Encke, F. Tutenberg
jmt. Rahvapargi ideestikul põhinevad ka nüüdisaegsed linnapargid.
Rahvapargi ideedest olid mõjustatud ka Eesti suuremates linnades 19. sajandi
lõpus ja 20. sajandi alguses rajatud pargid (G. Kuphaldti kujundatud Pärnu kesklinnapargid,
Kuressaare Lossipark jt).
Vt ka haljasala, park
regulaarpark
(< lad regula norm, reegel) korrapärase kujundusega park, mille osad on lahendatud
sümmeetriliste või geomeetriliste kujundite abil. Regulaarsed kujundusvõtted valitsesid
aiakunstis alates Vana-Egiptusest (u 5000 aastat tagasi) kuni 18. sajandi esimese
pooleni. Regulaarpargi õitseng oli barokiajastul, 17. sajandi teisel poolel ja 18. sajandi
alguses. Uuesti võeti regulaarsed kujundusvõtted parkide ja aedade esindusosade
loomisel kasutusele 19. sajandi teisel poolel. Regulaarset kujundust iseloomustavad
arhitektooniline vormikõne, selged puhtad vormid ja paraadlikkus.
52