PARGITERMINITE SELETUSSÕNARAAMAT - Keskkonnaamet

Üksikpuu paigutatakse talle ökoloogiliselt sobivale avatud kasvukohale sellise
arvestusega, et ta oleks võimalikult hästi vaadeldav ning et puu võra ei liituks aja
jooksul teiste puude võradega ega jääks teiste puude külgvarju.
Vt ka aktsenttaim, grupp, massiiv, salu
spaleer
(< pr espalier < it spalla tugi; õlg) pargikunstis korrapärase vahega istutatud puudest
(pärn, valgepöök) topiaarlõikusega kujundatud arkaad, mille sambad moodustuvad
tüvedest ning kaared omavahel liitunud võradest. Spaleeri kasutati laialdaselt
barokis. Peenarde ja murupindade piiramiseks kujundati lihtsaid spaleere
viljapuudest, pms õunapuudest. Reelingulaadseid madalaid spaleere on kasutatud
ka Eesti mõisaparkides (nt Aruküla mõisapargi tagaväljaku avatud ala piirdeks).
Vt ka boskett, hekk, spaleerpuu, topiaarlõikus
spaleerpuu – espalier
puu, mille oksastik (võra) on kujundatud pügamise ning puitlattidest, traadist või
nöörist sõrestiku külge kinnitamise teel. Levinud on viljapuude kujundamine seintele,
milleks kasutatakse seinale paigaldatud või ka iseseisvat toestikku (vt ka Belgia
aed). Aja jooksul on välja kujunenud kindlad võra lõikamise ning okste suunamise
viisid, millega saadakse erineva kujuga spaleerpuud. Selliselt kujundatud võra
on dekoratiivne ja võtab ka vähe ruumi, mistõttu ta sobib väikestesse aedadesse.
Tasapinnaliselt kujundatud võra võimaldab kõikidel okstel saada maksimaalselt valgust,
samuti ohustavad sellist puud vähem hilis- ja varakülmad.
Vt ka boskett, hekk, topiaarlõikus
stafaažehitised
(< sks Staffage) Inglise pargis olevad konkreetse funktsioonita ehitised, millega
antakse paigale emotsionaalne, müütiline, poliitiline vm tähendus või luuakse vaatesse
aktsentne või eksootiline kujunduselement. Tüüpilised stafaažehitised olid nt
romantilise miljöö rõhutamiseks ehitatud kunstlikud varemed (folie), ajaloolistes
stiilides funktsioonita paviljonid, templid jms.
Vt ka folie, Inglise park
subliimsus
(< lad sublimis ülev, kõrgele püüdlev) ülevus, kõrgendatus, pidulikkus. Subliimsus
on Inglise pargikunsti enim mõjutanud esteetilisi kategooriaid, mis tuli üldiselt käibele
18. sajandil (E. Burke´i teosega „Philosophical Enquiry into the Origin of Our
Ideas of the Sublime and the Beautiful”, 1757). Erinevalt ilust, mis seostub harmoonia
ja proportsiooniga, väärtustab subliimsus grandioosse, erakorralise, aukartustäratava,
ka ohtliku. Subliimsust omistati algselt just metsikule loodusele, mis oli
ühtaegu nii ilus, ülev kui ka õudustäratav. Koos moodi tulnud pitoresksusega rajas
subliimsus teed romantismile.
Vt ka Inglise park
suletud ala
haljasala ruumiliselt suletud, s.o vaadet sulgev piirkond, piiritleb avatud ala. Piiritlejaks
võivad olla hooned, kõrghaljastus jms. Suletud aladega liigendatakse pargiruumi
või eraldatakse see ümbritsevast, luuakse kontrast avatud aladega ning tekitatakse
vaadete foon. Regulaarses kompositsioonis moodustavad suletud alasid
nt bosketid, vabakujulises massiivid ja suuremad salud.
Vt ka avatud ala
5
S – spaleer
Spaleerpuu Het Loo lossipargis