PARGITERMINITE SELETUSSÕNARAAMAT - Keskkonnaamet

maastikulisena ning peamised osad, eriti hoonete ümbrus, regulaarse ja dekoorirohkena.
Kuphaldtile oli iseloomulik rikkaliku taimmaterjali kasutamine, keerulised
ornamentaalsed mustrid ning detailirohkus. Ta pidas taimi pargi tähtsaimaks kujunduselemendiks,
oma töödes väärtustas ja hoidis ta kasvavat taimestikku. Samas
ei olnud taimestik talle omaette eesmärgiks, sest nagu on kirjutanud Anne Kaaver
oma raamatus „Maastikuaednik Georg Kuphaldt” (2003), tegeleb aiakunst „kolmemõõtmelise
ruumiga, mis kulgeb ajas”.
Georg Kuphaldti teadmised aiandusest, aiakunstist ja taimedest olid märkimisväärsed:
mitmekümne aasta jooksul katsetati peaasjalikult Riia aedades ja parkides
tema eestvõttel paljusid võõrliike, mida tänapäeval peame Eesti haljastuses igapäevaseks
– nt palsaminulgu, sabiina kadakat ja ginnala vahtrat. Oma kogemused
võttis ta kokku 1927 ilmunud teoses „Die Praxis der angewandten Dendrologie in
Park und Garten”, mis oli 20. sajandi esimesel poolel nõutud erialaraamat. 1929 ilmus
tema autobiograafiline teos „Aus meinem Leben”. 1929 valis Saksa Aiakunsti
Selts Kuphaldti oma auliikmeks.
Georg Kuphaldt suri 14. aprillil 1938 Berliinis.
5
elulood
Toila-Oru kavandid. 1904
Anne Kaaveri raamatust
“Maastikuaednik Georg Kuphaldt”