Filmivaldkonna klastriuuring 2012 - Eesti Filmi Sihtasutus

_„Aga ma suunaksin või utsitaksin noori oluliselt rohkem õppima väljaspool Eestit filmi./.../ see on jälle Eesti väiksuse- tähendab peab saama ka väljapool õppida, noh minuideaalsüsteem, et baka võib siin teha, magistrantuuri võiks mujale minna. Et noh peabsaama seda. Noh, Eesti on nii väike, et see õppe- ja õppejõud /.../ noh see, õpetavadpraktikud, sellepärast et teoreetikuid meil ei ole.“ [2]Üheks problemaatilisemaks kohaks Eesti filmiettevõtetele on müük ja turundus. Saadaksearu, et müügitöö on väga oluline, kuid tunnistatakse, et sellega ei jõuta piisavalt tegeledaja tegelikult puuduvad ka oskused professionaalset turundust teha._“Kui film välja tuleb, siis me tegeleme oskust mööda turundusega. Eks. Aga noh sellelpuhul on ka, ütleme, et kinopidajad ütlevad meile, mis me tegema peame, et see hästinagu toimiks.“ [2]_“Ühine müügimees võiks küll olla. Kõikidel stuudiotel. Noh, seda on arutatud.“ [4]Turundus on oluline kahes etapis: esialgu tuleb ennast ja oma projekti tutvustadavõimalikele rahastajatele ja kui film on valmis, tuleb seda müüma hakata võimalikelelevitajatele. Loomulikult on võimalik filmi ka ette müüa levitajatele, aga selline praktika onEesti ettevõtetes väga harv._“Meil on väga vähe olnud, on küll, oot ma ei mäleta ju ka enam, aga neid ei ole palju jah,Kui siis on teleostud olnud näiteks /.../ ma mäletan üks saksa kanal tegi nagu eelostu. Siissoome telekanalid on ka mingit, ma ei mäleta peast aga dokfilme teinud etteoste. Nt /.../oli, ka üks soome telekanal tegi etteostu, /.../ oli ka vene üks kanal oli, tegi etteostu jah,nii et noh ikka on, midagi on.“ [17]Filmispetsiifiliste oskuste puudujääke mainiti vähe. Küll nenditi seda, et teatudoskusteabega – nt animaatorid, monteerijad, helirežissöörid – inimesi on vähe._“Puhtalt erialane. Selles suhtes animatsioon, animaatorid. See on, see on ala, kus Eestissobivat tööjõudu praktiliselt ei leia.“ [16]_“Et nagu oskustööjõust, professionaalsest oskustööjõust on teatud valdkondades nagusuur põud, suur defitsiit on. Ongi, monteerijaid kunagi ei ole, noh seal helirežissööre.“[14]Seetõttu paljud inimesed nö „ringlevad“ erinevates projektides ning rohkemate filmideüheaegne tootmine tekitaks kindlasti tööjõupuuduse antud valdkonnas. Samas on häidtasemel tegijad hetkel Eesti mõistes päris palju._“Ma arvan Eestil pole kunagi olnud nii head taset. Korraga nii palju ja korralikke tegijaid./…/, nagu Manfred Vainokivi, kes järsku hakkas dokke tegema jaa selgus, et väga hästi teeb.Ja palju teeb. Ja kõik tuleb välja praktiliselt, ühtegi altminekut polegi olnud. Marianna Kaat.Ta ei olnud ju dokfilmi tegija. Oli ETV hanketoimetajaks vist kunagi ja. Siis järsku võttis kätteja on kolm filmi teinud ja kõik kolm on praktiliselt kümnesse. Ütleme seal 60-ndates kuiselline Eesti autoridokk sündis, oli 2–3 nimekat tegijat, võib-olla vahel heal juhul 4–5 ka, aganeilt ei tulnud iga aasta ja kui vaadata nüüd tagant järgi, mis nad tegid, on ju. Noh muidugituleb ajastust hinnata, et olid teistmoodi ajad, teistmoodi tehtud ja. Et sellist olukorda, kus10 ja rohkem täiesti korralikku tegijat ja iga aasta tuleb 5–6 filmi, mis jäävadkifilmograafiasse, pole olnud Eestis.“ [6]61