Filmivaldkonna klastriuuring 2012 - Eesti Filmi Sihtasutus

_“Tehakse lihtsama vahendiga, sest et.../…/ ütleme seda kinotunnet on, filmitegemistunnet on kogu aeg vähem. Ei tehta enam suuri produktsioone. Ei tehta niuksisuuri lavastusi, tehakse ära arvutiga sidestatakse ära kuskil korteris need asjad. Vanastitehti kontor, sisustati, kujundati nii nagu režissöör tahtis või kunstnik, siis tänasel päevalotsitakse see korter, minnakse sinna sisse, filmitakse see asi ära. See on, see on väiksem,see mudel on tõmmanud kokku ühesõnaga. Pisi- pisema vahendiga saad sa tulemuseteha. /…/ sest hetkest peale kui me saame hakata kino või-või tehakse kino eks olemobiiltelefoniga, sellest hetkest peale väga suur hulk inimesi jääb tööta. Et neid lihtsalt eiole vaja. Et aastatega on ära kukkunud, hakkas, hakkas asi ära kukkuma niimoodi, et, etno ütleme televisioonis kõigepealt kukkus ära autojuht. See kohustus pandi grupis kellegipeale. Siis kukkus ära valgustaja, sest et, no see valgus, valgus pandi kaamera peale. Siiskukkus ära helimees, sest et mikrofon kaamera küljes eks ole. Ja nüüd on ära kadunudoperaator, sest, et korrespondent välismaalt paneb kaamera püsti eks ole, keerabmonitori siia, vaatab sisse, võtab mikrofoni ja räägib loo ära ja saadab selle faili eks oleAmeerikast siia. /…/ monteerib ise ära, on ka monteerija ära kukkunud. Ühesõnaga, sulon kukkunud ära 5–6 inimest, järgi on jäänud ainult üks. Et selles mõttes see tegelikult onsiuke noh, see on nö sitt tendents. Ja professionaalsus langeb selle võrra. Pildikultuurlangeb. Noh, kuna sa ei näe enam nii ilusat pilti, siis sa ei oska seda tahtagi, sest, et sulleseda ei näidata eks ole, sa oled harjunud sellega, mis sulle näidatakse. /…/ et kui on nagumingi asi on üldlevinud ja kättesaadav, siis sul on hästi palju tegijaid, siis tõenäoliseltpeaks tõusma eks ole tase, et on palju tegijaid. Aga tegelikult ei tõuse. See on nii veider –tegelikult ei tõuse, tegelikult langeb. “ [4]Varasemad uuringud on näidanud, et sarnaseid probleeme on läbi elanud ka teisteloomevaldkondade esindajad, nt fotograafid, kui fototehnika muutus lihtsaminikasutatavaks ja hinnalt kättesaadavamaks. Ka siis kõneldi, et professionaalsetefotograafide teeneid enam ei vajata. Tegelikkuses on osutunud professionaalsete jamitmekülgsete oskustega fotograafide järele nõudlus pigem kasvavaks. Seega on põhjustarvata, et ka audiovisuaalvaldkonna puhul jäävad auditooriumid hindama kvaliteetseltesitatud lugusid.Kui tehnoloogia arengust tulenevalt võib filmivõtete teostamiseks minna vaja mõnevõrravähem inimesi, siis filmitöötluses ja järeltöötluses tõenäoliselt inimeste hulk esialgupigem kasvab. Kuigi ka selles valdkonnas arenevad tarkvarad väga kiiresti, misvõimaldavad sama tööd teha kiiremini kui varem._„Ja kui me näeme seda, et mingisugune tööriist teeb meie pildi mugavamaks, siis mepüüame seda kasutusele võtta. Et me ei taha jääda mingisse ühte tarkvarasse kinni niiväga. Et, et siis teha aastaid ühe sama versiooni kui samas on uuemad versioonid, mis siisvõimaldavad samu asju kiiremini teha. Et meie eesmärk ei ole see, et istuda arvuti taga,vaid see, et tulemus oleks hea. /…/ töö saab kiiremini valmis. Või siis sama arvu tundideeest saab rohkem teha. /…/ mis on täna, ongi see, et ei pea nii väga palju siukse tehnilisepoolega enam tegelema. Et alguses oli väga palju probleeme, siis tänaseks on nad äralahenenud. Et saab rohkem siis keskenduda ka sellele, et mida sa teed, mitte see, etmillega sa teed.“ [8]Varasemates sektori uuringutes on ühe audiovisuaalvaldkonna arengu puudujääginamärgitud filmipaviljoni ja selle juurde kuuluvate teenuste puudumist. Käesolevas uuringusavaldasid intervjueeritud filmipaviljoni rajamise osas siiski vastakaid arvamusi: ühelt pooltleiti, et seda oleks vaja, et võimaldada kogu filmitootmise protsessiga seonduvaidtegevusi alates tehnika rendist kuni montaaži, eriefektide ja levitamiseni välja. Niimõnedki leidsid, et filmipaviljon koos sinna juurde kuuluva muu tehnilise infrastruktuuriga64