TA_kogumik 2018-2019

Organisatsiooni mõiste põhiolemus seisneb võimes olla jätkusuutlik, olles selle juures
aktiivne, luues väärtust ning jõudes tulemusteni (Barhatov & Pletnjev, 2014). Barhatov (2016)
teeb ettepaneku defineerida organisatsiooni edukust kui elujõulisust, mis väljendub
kasumlikkuse, kasvuvõime ja konkurentidest parim olemise võime kaudu. Samuti väärib
märkimist asjaolu, et edukus on ajutine omadus, mis võib muutuda organisatsiooni arengu
erinevatel etappidel ehk arengutsüklitel (Likierman, 2006; Sulakšin, 2013). Miljohina & Adova
(2014) on jõudnud järeldusele, et «edu kontseptsioon on klassikaline keeleline muutuja,
mille semantika sõltub indiviidist (grupist), kes hindamist teostab“ ehk teisisõnu on edukuse
defineerimine subjektiivne.
Lisaks eelpool toodud organisatsiooni edukuse finantskriteeriumitele kuuluvad edukuse
tegurite hulka: innovatsioon (Tohidi & Jabbari, 2012), eestvedamine (Madanchian et al,
2017), juhtimisstiil (Jermolina, 2013), töötajad ja kliendisuhted (Pletnjev & Nikolajeva, 2016),
riskijuhtimine (Povaljajeva, 2010), organisatsiooniline õppimine (Saadat & Saadat, 2016),
organisatsiooni jätkusuutlikkus (Lafontaine & Shaw, 2014 viidatud Slobodtšikova kaudu 2015;
Romanjuk, 2009), maine ja väärtused (Romanjuk, 2009) jt. Võttes arvesse erinevaid, kohati
täiesti vastuolulisi, erinevate autorite poolt toodud organisatsiooni edukuse definitsioone
võib järeldada, et antud mõiste on väga mitmetahuline ja üldiselt kooskõlastatud ning kõikide
poolt heaks kiidetud ühtset organisatsiooni edukuse mõistet ei ole.
Traditsiooniliselt tugines organisatsiooni edukuse mõõtmine peamiselt finantsnäitajatele (nt.
käive, kasum, kuluefektiivsus jne) (Kaplan & Norton, 1992; Maltz et al, 2003), kuid viimastel
aastatel on hakanud edukuse määratlemisel võtma arvesse ka teisi tegureid. Peamiselt on
selle taga suurenenud vajadus käsitleda organisatsiooni edukust mitte mineviku kontekstis,
vaid olla orienteeritud tulevikule ehk oluliseks muutub organisatsiooni pikaajaline edu
ja areng (Gorenak & Košir, 2012). Balaboniene & Večerskiene koheselt (2015), ei saa ainult
finantskriteeriumite alusel luua organisatsiooni edukuse kriitiliste tegurite tasakaalustatud
mudelit sest, finantsnäitajad kalduvad mõõtma minevikku.
Arvestades infoajastu teravamaid turukonkurentsi tingimusi, kus pikaajaline areng on kõige
olulisem, töötasid Nortan ja Kaplan (1992) välja tasakaalustatud mudeli (balanced scorecard,
BSC), mille aluseks on neli perspektiivi:
• finantsnäitajad (Financial perspective);
• klientide vaatenurk (Customer perspective);
• siseprotsessid (Internal perspective);
• õppimine ja kasv (Innovation and learning perspective).
Tasakаalustatud tulemuskaardi mudeli metoodika ütleb finantsnäitajatele tuleb lisada
mitte- finantsnäitajaid, mida omakorda peetakse tulevase finantsedukuse muutuvateks
eeldusteks (Artemenko & Barõšnikova, 2011). Oma teadustöös märgib Sulakshin (2013),
et lisaks nii organisatsiooni edutegurite kindlaks määramisele, mis on kontrollitavad ning
vastavad maksimaalsele edukuse tasemele, kui ka konkreetsete optimaalsete väärtuste
defineerimisele; organisatsiooni edukuse mõõtmise küsimus muutub selle saavutamise
küsimuseks ehk teisisõnu eeldab edukus tingimata eesmärgi olemasolu.
Artikli autori eesmärk on selgitada välja teooria põhjal organisatsiooni edukuse kriteeriumid
ja organisatsiooni mõõtmise võimalused ja tuua välja põhiprintsiibid organisatsiooni
edukuse mõõtmise üldise mudeli koostamisel, mille komponente saab kohandada vastavalt
konkreetsele organisatsiooni tegevusvaldkonnale ja teistele karakteristikutele. Tegemist
on teoreetilise uurimusega, mis tugineb organisatsiooni edukuse mõistet ja olemust ning
mõõtmise probleeme käsitletavate uuringute ja teoreetiliste lähenemiste analüüsimisele.
Selle tulemusena valmib uudne lähenemine organisatsiooni edukuse mõõtmisele. Artikli
autori eesmärgi täitmiseks on püstitatud järgmised uurimusülesanded:
• kaardistada ja kategoriseerida organisatsiooni edukuse mõiste ja kriteeriumid
teoreetiliste materjalide põhjal;
• analüüsida organisatsiooni edukuse mõõtmise võimalusi;
• teha ettepanekud organisatsiooni edukuse mõõtmise üldise mudeli koostamiseks.
METOODIKA
Uuringu läbiviimiseks akadeemilise kirjanduse põhjal kasutas artikli autor võtmesõnu:
organis(z)ational success, measurement (measure, measuring). Teadusartiklite
avaldamisperioodiks on 1.01.2007 kuni käesolev aeg (10 aastat). Erinevate analüüside ja
ülevaadete saamiseks kasutati elektroonilise kirjanduse otsinguks järgnevaid andmebaase:
Emerald teadusajakirjade ja e-raamatute andmebaasi, raamatukogude elektronkataloogi
ESTER, eLibrary ja Cyberleninka, ResearchGate veebilehte ja Science Research online
teadusartiklite andmebaasi. Esmane otsing andis tulemuseks kokku 317 artiklit, millest sisu
analüüsi teostamisel (vastavus töö uurimisteemale) jäi analüüsi aluseks 19 artiklit. Autor
kasutas andmeallikate laiendamiseks leitud artiklites kasutatud andmeallikaid.
TULEMUSED JA ANALÜÜS
Organisatsiooni edukuse mõõtmise käsitlusest tulenevalt on võimalik organisatsiooni
edukuse tegureid jaotada väga erinevalt. Erinevate autorite lähenemised ei ole teineteisega
60 61