Lapse Ãµiguste ja vanemluse monitooring - Lasteombudsman

More documents

Recommendations

Info

Lapse õiguste ja vanemluse monitooring PRAXIS 2012 siduda erinevate ühiskonna gruppide hääle kuulamise ja arvestamisega ning tegutsemisega kollektiivsete eesmärkide nimel. Selles mõttes on demokraatia seotud kodanike osalemisega – oma õiguste rakendamise ja kohustuste täitmisega kogukonnas. Demokraatia edukas funktsioneerimine sõltub ka marginaliseeritud või nõrgemal positsioonil olevate gruppide, sealhulgas ka laste kaasatusest (Howe ja Covell 2005). Laste õiguste garanteerimine ja osalemise kindlustamine on seega kooskõlas demokraatia põhiprintsiipidega. See on väga oluline teadmine ka laste kohtlemise seisukohalt Eestis, mis on siiski suhteliselt noor ja alles areneva demokraatiaga riik. 2.1.2. Probleemid lapse õiguste tagamisel Lapse õiguste temaatika on tõstatanud mitmed probleemid, mis on omakorda seotud takistustega laste õiguste tagamisel. Kuigi probleemkohti on rohkem, on siin vaatluse all teatud valik. Peamiselt kerkivad need üles just seoses lapse õigusega osaleda otsuste ja valikute tegemises, kusjuures probleemide allikaks võib pidada eelkõige (täiskasvanute) üldiseid arusaamu ja hoiakuid laste, nende õiguste ja täiskasvanu rolli kohta. Näiteks viidatakse probleemsele asjaolule, et lapse parimates huvides tegutsemise printsiipi järgides võetakse arvesse küll lapse hoolitsuse ja kaitsmisega seotud õigusi, kuid nende varju jäetakse lapse iseseisva tegutsemine ja osalemise õigused (Lansdown 2010, Johnny 2006). Selline käitumine baseerub peamiselt kolmel argumendil, mis on omavahel seotud. Esimene neist puudutab vabaduse ja vastutuse kandmise vahekorda, teine lapse kompetentsust ja viimane lapse kaitsmise küsimust. VABADUSE JA VASTUTUSE VAHEKORD Esiteks võib lapse õigustega seoses välja tuua mitmeid uskumusi ja valearusaamu, mis takistavad laste õiguste tunnustamist ja tagamist. Üheks selliseks on arvamus, et lastele õiguste andmine tähendab neile piiramatu vabaduse andmist ja täiskasvanutelt igasuguse piirangute seadmise õiguse äravõtmist (nn nullsumma lähenemine, vt Hill et al. 2004, Godwin 2011), mis viib laste sõnakuulmatuseni ja täiskasvanute autoriteedi õõnestamiseni. Selline arusaam on levinud ka Eesti ühiskonnas (Suvi 2009). See on aga lapse õiguste tagamise tähenduse väärtõlgendamine ning sellel ei ole midagi pistmist nende tegeliku tähendusega: õigused kaitsevad õigussubjekti ehk lapse huvisid ja vajadusi. Samuti ei tähenda õiguste omamine piiramatut, absoluutset vabadust, vaid õigustega kaasnev vabadus on tingimuslik, s.t. seotud näiteks lapse vanuse ja küpsusega, arvestab teiste isikute õigusi ja kohustusi (sh vanemate või hooldajate omasid) ning laiemalt riigi seadusandlust ja avaliku korra reegleid (Alderson 2000, vt ka konventsiooni artiklid 12 ja 13, Eesti Vabariigi lastekaitse seaduse §17). On oluline mõista, et õigustega kaasnevad ka vastutused. Läbi õiguste kasutamise ja iseseisva tegutsemise laps õpibki, mida tähendab oma valikute ja otsuste tegemine, nende tagajärjed ja vastutus. LAPSE KOMPETENTSUS Eelnevalt kirjeldatud uskumus, et lastele õiguste andmine tähendab piiramatut vabadust on seotud uskumusega, et lapsed teevad irratsionaalseid, egoistlikke, vastutustundetuid ja ennast kahjustavaid otsuseid, kuna neil puuduvad teadmised, kogemused ja nad on kognitiivselt vähem võimekad kui täiskasvanud inimesed (Brennan 2002). Vaikimisi eeldatakse, et kui laps saab täiskasvanuks (täisealiseks), on ta kompetentne ja küps õigusi ja vastutusi kandma. Kompetentsuse puudumine on 10
Lapse õiguste ja vanemluse monitooring PRAXIS 2012 üks peamisi etteheiteid, mida laste osas tehakse ja mille kaudu põhjendatakse lastele õiguste mittelubamist. Probleemiks on siin eelkõige vastuolu laste võimete (võimekuse) ja vanuse standardi vahel: lastele omistatavad oskused ja vastutusvõime kipuvad olema determineeritud mitte nende tegeliku kompetentsuse, vaid ainult vanuse (täisea piiri) alusel. Siiski pole seos vanuse ja kompetentsuse vahel nii üks ühene ning kronoloogiline vanus on tegelikkuses ebasobiv laste võimete hindamiseks (Lansdown 2005b). Kompetentsus on dünaamilisem nähtus, mis areneb praktiliste kogemuste baasil kogu elu jooksul (James ja James 2008: 35-36). Nagu juba eelnevalt viidatud, omadused ja oskused, mida oodatakse lapselt täiskasvanuna (tuleviku kodanikuna), ei teki tühjalt kohalt lapse täisealiseks saades, vaid on arenevad. Lapsed saavutavad kompetentsuse praktiliste kogemuste kaudu, mitte pelgalt vanuse kasvades. Seega tuleneb laste ebakompetentsus hoopis sellest, et lastele antakse liiga vähe võimalusi õiguste rakendamiseks ja nende kaudu vastutustunde kogemiseks. Asjaolu, et laps on täiskasvanust sõltuv ja vajab tema abi ning juhendamist, ei tähenda, et ta ei oma arvamust ega suudaks või oskaks ise otsuseid teha (Graham ja Fitzgerald 2010). Näiteks sätestab lapse õiguste konventsioon lapse õiguse avaldada arvamust teda puudutavates asjades. Selle õiguse rakendamiseks on aga isiku tasandil vaja õppida „poliitilisi“ oskusi, näiteks oskust kasutada keelt selgitamiseks, veenmiseks, argumenteerimiseks (Lockyer 2008). Neid oskusi peab õppima ja harjutama, et õigusel arvamust avaldada oleks reaalne mõju laste heaolu kujundamisel ja nende huvides tegutsemisel. See omakorda eeldab täiskasvanutelt teistsugust lähenemist laste kohtlemisele ja kasvatamisele. Näiteks on selline oskuste omandamine võimalik ainult siis, kus austatakse osapoolte arvamust, toimub diskussioon, ühine otsuste kaalumine ja tegemine. Kompetentsus areneb ainult õiguste praktikas kasutamise käigus: saadakse vajalikke teadmisi, oskusi, hoiakuid ja enesekindlust tulevaseks eluks täiskasvanuna ning õpitakse tundma oma õigustega kaasnevaid kohustusi. LAPSE PARIMAD HUVID JA KAITSE Kolmandaks põhiliseks argumendiks on, et lastele õiguste andmine ei ole laste endi parimates huvides, kuna ei võimalda neid kaitsta ohtude eest ning hoolt kanda nende vajaduste eest (Godwin 2011, Johnny 2006). Siia alla kuuluvad ka sellised argumendid, et õiguste andmine toob lastele liiga suure vastutuse koorma, mida nad ei suuda kanda, ning see röövib lastelt nende lapsepõlve. Selline arusaam on ühest küljest seotud kahe näiliselt konfliktse heaolu mudeliga, kus ühe kohaselt tegutseb täiskasvanu lapse eest tema parimates huvides ja teise kohaselt on lastel õigus kaasa rääkida nende heaolu puudutavates küsimustes (Daniels ja Jenkins 2000). Teisest küljest baseerub see nägemus lapse kujundil, mis rõhutab laste ebaküpsust, ebakompetentsust, erilist haavatavust ning selle tõttu täielikku sõltuvust täiskasvanust. Siiski ei ole kaks heaolu mudelit teineteist vastastikku välistavad. On võimalik lastele ruumi võimaldamine iseseisvaks tegutsemiseks ning samal ajal kaitsta neid võimalike riskide eest, kuna õiguste andmine ei tähenda täiskasvanute abi ja juhendamise kõrvaleheitmist. Samuti ei tähenda lastele õiguste andmine seda, et lastel on täpselt samasugused õigused nagu täiskasvanutel ja nad kasutavad neid samamoodi (Godwin 2011). Lastel on tõesti teistsugused vajadused, kogemused ja staatus kui täiskasvanutel, mida lapse õiguste tagamisel peab arvestama (nt kohtuprotseduurides). Lastele õiguste andmine ei võta neilt õigust hoolitsusele ja kaitsele, mida nad vajavad seoses oma haavatavusega, aga õigus hoolitsusele ja kaitsele ei ole ainsad õigused, mis võimaldavad järgida lapse parimate huvide printsiipi (Lansdown 2010). Lastel on ka iseseisvuse ja 11
Page 1 and 2: Lapse õiguste ja vanemluse monitoo
Page 9: Lapse õiguste ja vanemluse monitoo
Page 61 and 62:
Lapse õiguste ja vanemluse monitoo
Page 63 and 64:
Page 65 and 66:
Page 67 and 68:
Page 69 and 70:
Page 71 and 72:
Page 73 and 74:
Page 75 and 76:
Page 77 and 78:
Page 79 and 80:
Page 81 and 82:
Page 83 and 84:
Page 85 and 86:
Page 87 and 88:
Page 89 and 90:
Page 91 and 92:
Page 93 and 94:
Page 95 and 96:
Page 97 and 98:
Page 99 and 100:
Page 101 and 102:
Page 103 and 104:
Page 105 and 106:
Page 107 and 108:
Page 109 and 110:
Page 111 and 112:
Page 113 and 114:
Page 115 and 116:
Page 117 and 118:
Page 119 and 120:
Page 121 and 122:
Page 123 and 124:
Page 125 and 126:
Page 127 and 128:
Page 129 and 130:
Page 131 and 132:
Page 133 and 134:
Page 135 and 136:
Page 137 and 138:
Page 139 and 140:
Page 141 and 142:
Page 143 and 144:
Page 145 and 146:
Page 147 and 148:
Page 149 and 150:
Page 151 and 152:
Page 153 and 154:
Page 155 and 156:
Page 157 and 158:
Page 159 and 160:
Page 161 and 162:
Page 163 and 164:
Page 165 and 166:
Page 167 and 168:
Page 169 and 170:
Page 171 and 172:
Page 173 and 174:
Page 175 and 176:
Page 177 and 178:
Page 179 and 180:
Page 181 and 182:
Page 183 and 184:
Page 185 and 186:
Page 187 and 188:
Page 189 and 190:
Page 191:
show all

Lapse Ãµiguste ja vanemluse monitooring - Lasteombudsman

You also want an ePaper? Increase the reach of your titles

Delete template?

Save as template?