Lapse Ãµiguste ja vanemluse monitooring - Lasteombudsman

More documents

Recommendations

Info

Lapse õiguste ja vanemluse monitooring PRAXIS 2012 2.2.2. Laste distsiplineerimine ja arendamine Lapse õigustega perekonna kontekstis seostuvad kindlasti ka karistuspraktikad, eriti füüsiline karistamine, mis lapse õiguste temaatika esiletõusmisega seoses on mitmetes riikides seadusega keelatud 10 . Samas on paljudes ühiskondades lapse füüsiline karistamine endiselt lubatud nii seaduse tasandil kui ka ühiskonnas levinud arusaamades. Ehkki nt naistevastase (kodu)vägivalla osas on olukord muutunud ja naistele on varasemast enam tagatud ka seaduslik kaitse füüsiliste rünnakute eest, on lapsed (eriti nooremad lapsed) jätkuvalt grupp, kelle füüsilist karistamist aktsepteeritakse ja õigustatakse (Brownlie ja Anderson 2006, Crowley ja Vulliamy 2002). Lapse õiguste konventsioonile toetudes on hakatud selle olukorra vastu aktiivselt võitlema, nt kampaaniate kaudu, mis on suunatud positiivse (vägivallavaba) vanemluse kuvandi kinnitamisele ja partnerlusele suunatud ning vägivallavabade distsiplineerimisviiside propageerimisele (ibid.). Suurbritannias tehtud kvalitatiivsest uurimusest (Crowley ja Vulliamy 2002), kus lastel vanuses 4-10 aastat paluti lähemalt rääkida löömisest (smacking) füüsilise karistuse kontekstis, selgus, et: laste füüsiline karistamine leiab aset eelkõige kodus; karistus sisaldab laste jaoks alandavat komponenti (piinlikkustunne, häbi) ja soodustab füüsilise vägivalla kasutamist laste endi vahel; füüsiline karistamine teeb haiget ja toob kaasa negatiivsed emotsionaalsed reaktsioonid (nt nutmine, kurbus, ebaõiglustunne, viha); suurem osa lastest arvab, et oma lapsi nad füüsiliselt ei karistaks; lapsed peavad efektiivsemateks mittevägivaldseid karistusviise, nt koduaresti, hoiatust, taskuraha äravõtmist, lemmiktegevuste ärakeelamist, majapidamistööde andmist jne; lapsed ei räägi löömisest kui millestki tühisest ja leebest, vaid seostavad seda negatiivsete emotsioonide, valu ja situatsiooniga, milles täiskasvanud on selgelt tugevamal positsioonil juba oma füüsilise jõu ja suuruse tõttu. Laste füüsilise karistamise vastu võitlemine on oluline ka seda arvestades, et lapsed, keda kodus füüsiliselt karistatakse, on suurema tõenäosusega ka füüsilise väärkohtlemise (physical abuse) ohvrid (Henricson ja Grey 2001). Samuti on leitud, et vanemad, keda lapsena füüsiliselt karistatakse, kasutavad sama karistusviisi suure tõenäosusega ka oma laste kasvatamisel (Children’s Commissioner for Wales 2002). On oluline lisada, et paljud vanemad tunnevad siiski ise kurbust ja kahetsust pärast laste füüsilist karistamist, paljud neist ei pea seda tegelikult õigeks distsiplineerimise viisiks. On oluline rõhutada, et seaduste kehtestamisel lapse füüsilise karistamise ärakeelamiseks on mõju ainult juhul, kui seda toetavad ühiskonnas levinud arusaamad lapse kohtlemise kohta (Phillips ja 10 Füüsiline karistamine puudutab nt lapse õiguste konventsiooni artiklit 37, mille järgi peab kindlustama, et laps ei satuks piinamise või mõne muu julma, ebainimliku või alandava kohtlemise või karistuse ohvriks. Eesti Vabariigi lastekaitse seaduses puudutab karistamist §31, mille järgi on lubamatu lapse alavääristamine, hirmutamine või karistamine viisil, mis valmistab talle piina, tekitab talle kehalisi kahjustusi või ohustab kuidagi teisiti tema vaimset või kehalist tervist. 30
Lapse õiguste ja vanemluse monitooring PRAXIS 2012 Alderson 2003). Sellest tulenevalt võib füüsilise karistamise keelu kehtestamine lapse õiguste ja seaduste raamistikus osutuda suhteliselt jõuetuks. Ehkki vanemad võivad iseenesest pidada lapse õigusi oluliseks, võivad nad samal ajal pooldada ja kasutada füüsilist karistamist, mistõttu tuleks vanemlike karistuspraktikate puhul vaadelda lisaks lapse õiguste raamistikule sügavamalt üldisi praktikaid ja uskumusi, mis on seotud vanemaks olemisega (Brownlie ja Anderson 2006). Tegurid nagu vanemlik ärevus selle pärast, et tuntakse vastutust laste käitumise eest, uskumus, et vanemaks olemine on võrreldes varasemaga muutunud palju keerulisemaks ja stressirohkemaks, ning et vanemaks olemisega seotud tarkus ja oskused pole õpitavad, vaid n-ö kaasa antud, muudavad puhtalt lapse õiguste ja seaduste mängu toomise füüsilise karistamise keelustamise puhul ebapiisavaks. Muutma peaks vanemluse kuvandit ja praktikaid. Samuti tuleks arvestada sellega, millised arusaamad ja hoiakud on vanemate seas levinud laste ja nende kohtlemise kohta (vt lähemalt Takistused lapse õiguste tagamisel – arusaamad lastest ja lapse õigustest). Käesolevas monitooringus on vanemluse toetamise osas eraldi puudutatud karistamise teemat koos täiskasvanute hoiakute ja arusaamadega laste, lapse õiguste ja vanemluse osas. Küsimus, kas laste füüsiline karistamine on aktsepteeritav ja parim laste distsiplineerimismeetod, tekitab diskussiooni mitmel pool maailmas. Kuivõrd paljud lapsevanemad kasutavad laste kasvatamisel meetodeid, millega jäljendavad oma vanemate kasvatusmeetodeid ning minevikus oli laste füüsiline karistamine ühiskonnas levinud distsiplineerimismeetod, ei mõista paljud lapsevanemad selle distsiplineerimismeetodi hukkamõistu. 2010. aasta Euroopa Sotsiaaluuring 11 näitas, et 47% Eesti elanikest nõustus väitega „Lapse füüsiline karistamine on mõnikord paratamatu“. Ka 2009. aastal läbi viidud soolise võrdõiguslikkuse monitooring näitas, et füüsilist karistamist pooldas 43% naisi ja 57% mehi (Vainu et al. 2010). Durrant (2005) defineerib lapse kehalist karistamist kui tegevust lapsevanema, õpetaja või hooldaja poolt, mille eesmärk on põhjustada füüsilist valu või ebamugavust lapsele. See on karistuse rakendamine kehale. Wissow (2002) nimetab distsipliini protsessiks, millega õpetatakse lapsele ühiskonna väärtusi ja normatiivset käitumist. Karistamismeetodite puhul on eristatud: võimul põhinev (ingl power-assertive) distsipliini meetodit, näiteks nagu füüsiline karistamine, ähvardamine või privileegide keeld. Armastuse-võõrutus (ingl love-withdrawal) distsipliini meetodeid, milleks on näiteks mingitele tegevustele tähelepanu mitte-pööramine; kiindumuse, heakskiidu või pettumuse mitteaktsepteerimise väljendamine. Samuti on ühe karistusmoodusena toodud selgitav (ik. inductive) distsipliin ehk põhjendamine, lapsele reeglite meeldetuletamine ja lapse käitumise mõju selgitamine teistele. (Halpenny et al. 2010). Viimase meetodi puhul on leitud, et see on enam efektiivne tingimusel, kui võetakse arvesse laste moraalseid ja sotsiaalseid väärtusi (Kerr et al, 2003, Holden (2002) toob distsiplineerimisviisina esile ka, kuivõrd tähtsat rolli mängib juhendamine teemadel, millistest väärtushinnangutest lähtuda ja 11 Allikas: Euroopa Sotsiaaluuring 2010, Sotsiaalministeeriumi Sotsiaalpoliitika info ja analüüsi osakonna arvutused 31
Page 1 and 2: Lapse õiguste ja vanemluse monitoo
Page 29: Lapse õiguste ja vanemluse monitoo
Page 81 and 82:
Lapse õiguste ja vanemluse monitoo
Page 83 and 84:
Page 85 and 86:
Page 87 and 88:
Page 89 and 90:
Page 91 and 92:
Page 93 and 94:
Page 95 and 96:
Page 97 and 98:
Page 99 and 100:
Page 101 and 102:
Page 103 and 104:
Page 105 and 106:
Page 107 and 108:
Page 109 and 110:
Page 111 and 112:
Page 113 and 114:
Page 115 and 116:
Page 117 and 118:
Page 119 and 120:
Page 121 and 122:
Page 123 and 124:
Page 125 and 126:
Page 127 and 128:
Page 129 and 130:
Page 131 and 132:
Page 133 and 134:
Page 135 and 136:
Page 137 and 138:
Page 139 and 140:
Page 141 and 142:
Page 143 and 144:
Page 145 and 146:
Page 147 and 148:
Page 149 and 150:
Page 151 and 152:
Page 153 and 154:
Page 155 and 156:
Page 157 and 158:
Page 159 and 160:
Page 161 and 162:
Page 163 and 164:
Page 165 and 166:
Page 167 and 168:
Page 169 and 170:
Page 171 and 172:
Page 173 and 174:
Page 175 and 176:
Page 177 and 178:
Page 179 and 180:
Page 181 and 182:
Page 183 and 184:
Page 185 and 186:
Page 187 and 188:
Page 189 and 190:
Page 191:
show all

Lapse Ãµiguste ja vanemluse monitooring - Lasteombudsman

You also want an ePaper? Increase the reach of your titles

Delete template?

Save as template?