Lapse õiguste ja vanemluse monitooring - Lasteombudsman
Lapse õiguste ja vanemluse monitooring - Lasteombudsman
Lapse õiguste ja vanemluse monitooring - Lasteombudsman
You also want an ePaper? Increase the reach of your titles
YUMPU automatically turns print PDFs into web optimized ePapers that Google loves.
<strong>Lapse</strong> õiguste <strong>ja</strong> <strong>vanemluse</strong> <strong>monitooring</strong><br />
PRAXIS 2012<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
„kadunud laste“ registri loomine;<br />
lapse õiguste kaitsega tegelevate organisatsioonide suurem toetamine;<br />
parem informatsiooni levitamine laste seas lapse õiguste kohta <strong>ja</strong> selle kohta, kust nende<br />
kohta rohkem teada võiks saada;<br />
laste osaluse parem tagatus neid puudutavate poliitikate kujundamises;<br />
lapse õiguste propageerimine teistes riikides väl<strong>ja</strong>spool Euroopat.<br />
Seoses eelnevaga tõstatub ka küsimus sellest, kuivõrd „lapsesõbralikud“ on lastele suunatud<br />
poliitikad, teenused või lastega seotud asutused <strong>ja</strong> institutsioonid üldiselt. Näiteks on see küsimus<br />
olnud tähelepanu all seoses selliste institutsioonidega nagu kohus, politsei <strong>ja</strong> terviseasutused, kus<br />
traditsioonilises mõttes on institutsiooni esindava isiku võimupositsioon olnud tugevam abi otsiva<br />
isikuga võrreldes. Nii on märgatav, et lapse õiguste raamistikust lähtudes pööratakse kaasa<strong>ja</strong>l enam<br />
tähelepanu sellele, millised on laste kogemused nende institutsioonide osas, mida lapsed ootavad<br />
täiskasvanutelt kui institutsiooni esinda<strong>ja</strong>telt, kuidas saaks institutsiooni <strong>ja</strong> selle praktikaid muuta<br />
lapsesõbralikumaks <strong>ja</strong> lapse õigusi arvestavaks (vt nt Inter-Agency Working Group on Children’s<br />
Participation 2008, UNICEF 2009, Singh et al. 2000, Committee of Ministers of the Council of Europe<br />
2011a, Wernham et al. 2005, Kilkelly 2011, Committee of Ministers of the Council of Europe 2011b,<br />
UNICEF 2010).<br />
Poliitikate <strong>ja</strong> teenuste puhul on muutunud oluliseks arutelu selle üle, kas need vastavad laste<br />
tegelikele va<strong>ja</strong>dustele või va<strong>ja</strong>dustele, mida täiskasvanud arvavad lastel olevat. Näiteks on<br />
kritiseeritud Suurbritannia tervisepoliitikat, mis on seotud laste kui tuleviku täiskasvanutega, mitte<br />
laste va<strong>ja</strong>dustega „siin <strong>ja</strong> praegu” lapsena. Seksuaalhariduse andmisel ignoreeritakse fakti, et lapsed<br />
käituvad seksuaalselt juba enne täiskasvanuks saamist: seksuaalharidus valmistab ette<br />
täiskasvanupõlveks, mitte ei paku infot <strong>ja</strong> nõuandeid seksuaalselt käituvatele lastele. Täiskasvanud<br />
otsustavad, milliseid seksuaalelu aspekte üldse käsitletakse <strong>ja</strong> millist informatsiooni antakse, samuti<br />
edastatakse infot moraliseerivas, heteroseksuaalsete <strong>ja</strong> abielukesksete väärtuste kontekstis, mis ei<br />
vasta lapsepõlve seksuaalsuse reaalsetele praktikatele (James <strong>ja</strong> James 2004).<br />
Poliitikate <strong>ja</strong> teenuste puhul tuleb arvestada ka lapse kui aktiivse tegutse<strong>ja</strong>ga, kes mitte ainult ei võta<br />
passiivselt vastu kõike, mida pakutakse, vaid teeb ka iseseisvaid valikuid <strong>ja</strong> otsustusi. Näiteks on otsus<br />
pakkuda koolilõunaks tasuta piima <strong>ja</strong> puu- ning juurvilju lapse tervise seisukohalt tervitatav, kuid<br />
seejuures tuleb arvestada, et lapsed võivad selle asemel ikkagi valida teistsuguse toidu söömise. Lapsi<br />
kui aktiivseid <strong>ja</strong> iseseisvaid tegutse<strong>ja</strong>id ning tarbi<strong>ja</strong>id on ammu märganud nt rämpstoidu <strong>ja</strong><br />
karastusjookide toot<strong>ja</strong>d, tervisepoliitikate tegemisel aga alles hakatakse märkama laste enda<br />
käitumise <strong>ja</strong> otsuste mõjusid oma tervisele (ibid.).<br />
Omaette teemana võib käsitleda laste kui kodanike <strong>ja</strong> otsustusprotsessides osalemisega seonduvat.<br />
On tõstatatud diskussioon selle osas, kas saab rääkida lapsest kui kodanikust alles siis, kui ta on<br />
jõudunud täiskasvanuikka (tuleviku kodanik), või on lapsel kodaniku staatus juba lapsena. Nende<br />
küsimustega seoses on kritiseeritud nt klassikalise kodanikupõlve (citizenship) definitsiooni, mis on<br />
täiskasvanukeskne ning jätab lapsed kõrvale (vt nt Jans 2004). Selle definitsiooni kohaselt tähendab<br />
kodanikuks olemine täisõiguste <strong>ja</strong> -vastutuse omamist <strong>ja</strong> osalust ühiskonna elus, mistõttu<br />
kodanikupõlv on siinkohal nähtud tulevikurollina, mis lastele ei kuulu. Kaasa<strong>ja</strong>l on aga seoses lapse<br />
24
Change language