Lapse õiguste ja vanemluse monitooring - Lasteombudsman

Lapse õiguste ja vanemluse monitooring
PRAXIS 2012
2.3.3. Laste küsitlemine
Lapsi on võimalik edukalt süstemaatiliselt küsitleda alates umbes kaheksandast eluaastast (Borgers et
al. 2000, de Leeuw 2005). Lapsi puudutavate teemavaldkondade uurimisel tuleb aga hoolega kaaluda,
kas vajalikku informatsiooni on mõistlik ja võimalik koguda lastelt endilt või tuleks kasutada
täiskasvanud vahendajaid (de Leeuw 2005). Kui uuritakse laste tundeid jt subjektiivseid fenomene või
valdkondi, mille kohta lapsed ise omavad parimat infot, tuleb tingimata küsitleda lapsi, samas kui nt
pere tarbimisharjumuste, põetud haiguste jmt kohta oskavad adekvaatsemat infot anda lapse
hooldajad (Borgers et al. 2000).
Lisaks sellele, keda küsitleda, tuleb laste kohta info kogumisel tähelepanu pöörata ka küsitlemise
viisile. Erinevas vanuses laste võime küsimustest aru saada ning neile adekvaatselt vastata, on erinev,
kuna nende loogika, argumenteerimisoskuse, mälu, keeleoskus ja sotsiaalse võimekuse tase on
erinevad (de Leeuw 2005). Väga noorte laste kohta info kogumiseks kasutatakse peamiselt
vaatlusmeetodit ja hooldajate intervjueerimist (Borgers et al. 1999, viidatud de Leeuw et al. 2004). 4-
6-aastaseid lapsi on teatud tingimustes võimalik intervjueerida, kuid see on võrdlemisi raske ülesanne;
samuti on võimalik selles vanuses kasutada mängulisi ülesandeid, mille käigus lastelt teavet kogutakse
(de Leeuw et al. 2004). Nagu ülal viidatud, on alates 8. eluaastast lapsi võimalik edukalt intervjueerida
ja anketeerida.
Küsimus-vastus mudeli kohaselt käivitab hästi koostatud küsimus vastajas neli kognitiivset
operatsiooni – mõistmine (st kasutatud terminite, kogu küsimuse ja vastajalt oodatava tegevuse
mõistmine), vastamiseks vajaliku info meenutamine, vastamiseks vajaliku info hindamine ja oma
vastuse kommunikeerimine (sh ka võimaliku vastuse toimetamine) (Tourangeau 1984). Kvaliteetsete
andmete saamiseks peab küsitletav edukalt läbima kogu nimetatud operatsioone hõlmava protsessi.
Seetõttu on küsimustike loomisel ning küsimuste ja vastuste sõnastamisel oluline arvestada sihtgrupi
kognitiivse ja sotsiaalse arengu tasemega (de Leeuw et al. 2004). Samuti on oluline hoolikas
küsimustike eeltestimine, milleks on soovitatav kasutada kognitiivse intervjueerimise meetodit
(Borgers et al. 2000, de Leeuw 2005).
Keskmises lapseeas (7-12 aasta vanuses) on lapse keele- ja lugemisoskus tema intervjueerimiseks või
anketeerimiseks piisavalt arenenud (de Leeuw 2005). Siiski tuleb uurimisinstrumentide loomisel
lähtuda vanusegrupi eripäradest - arenevast keelest, piiratud lugemisoskusest, kalduvusest küsimusi
sõna-sõnalt võtta (nt kooliekskursioon vs klassiekskursioon), raskustest umbisikulise vormi (ibid.,
Borgers et al. 2000) ja ebamääraste kvantifitseerijate (nt sageli, harva) mõistmisel (de Leeuw et al.
2004). Vältida tuleks eitavate ja negatiivsete küsimuste ning mitmetähenduslike väljendite kasutamist
(Benson & Hoceavar 1985, Marsh 1986, viidatud Borgers et al. 2000), kaudseid, umbisikulisi ning “või”
küsimusi (nt “Kas sinu isa või ema...”) (de Leeuw 2005). Nii küsimused kui juhised peavad olema
ühemõttelised ja selgelt sõnastatud (ibid.).
Kuna keskmises lapseeas on mälu maht ja kiirus veel täielikult välja arenemata, tuleb hoolega jälgida
küsimuste keerukust ja vastusevariantide hulka (ibid.). Holaday ja Turner-Henson (1989) soovitavad
kuni 10-aastastele lastele pakkuda maksimaalselt kolme, vanematele lasetele kuni viite
vastusevarianti. Problemaatilised on ka retrospektiivsed küsimused, kuna mõne sündmuse käigu
mittemäletamise korral võivad lapsed sobiva vastuse tavapärasele käitumisele põhinedes
konstrueerida (ibid.). Tähelepanelik tuleb olla ka kontsentreerumisvõimest ja motivatsioonipuudusest
38