Lapse õiguste ja vanemluse monitooring - Lasteombudsman

Lapse õiguste ja vanemluse monitooring
PRAXIS 2012
Kinnitust sellele, et kool on keskkond, kus lapse aktiivsus ja iseseisvus on suuresti piiratud, võib leida
ka Eesti puhul (Suvi 2009, vt ka Toots 2008).
Oluline on rõhutada, et see, kuidas õpetajad üldiselt näevad laste olemust ja kompetentsust (ja oma
rolli nende suhtes), määrab ära selle, kui palju võimalust aktiivsuseks, osalemiseks ja võimu
jagamiseks nad õpilastele loovad (Smith 2002). Näiteks piirab laste osalemisõiguste realiseerumist
koolis nägemus, et laste aktiivsus, õigused ja osalemine kujutavad endast ohtu õpetaja autoriteedile ja
seavad ohtu distsipliini klassiruumis (Devine 2002). Samuti mängib siin olulist rolli õpetajate erialane
ettevalmistus, mis määrab ära õpetaja valmisoleku ja võime lapse õigusi õppeprotsessis arvestada ja
toetada. Näiteks on probleemiks õpetajate ettevalmistus õpilaste aktiivsust ja osalust toetavate
õppemeetodite ja laste kuulamise tehnikate osas, samuti selles osas, mis on lapse õigused ja nende
sisu ning miks on lapse õigustel põhinev (demokraatlik) õppestiil oluline ja vajalik (Howe ja Covell
2005). Sellel, et lapsed asetuvad koolikeskkonnas selgelt madalamale positsioonile, on aga ka
negatiivne mõju sellele, kuidas lapsed näevad oma aktiivsust ja panust õppimisprotsessi (Devine 2002,
James et al. 2008).
Lähtuvalt sellest probleemsest olukorrast on hakatud senisest rohkem tähelepanu pöörama laste
autonoomia ja osalemise õiguste tagamisele koolis. Näiteks on hakatud reformima
kodanikuharidusega seonduvat. On viidatud probleemile, et koolid hoiavad endiselt kinni
täiskasvanukesksetest kodanikuhariduse mudelitest, mis ei jäta ruumi laste õigustele ja laiemas
mõttes demokraatlikule praktikale (vt nt Mason et al. 2005: 23-24). Howe ja Covell (2005) aga leiavad,
et kodanikuõpetus sellisel kujul ebaõnnestub, sest õpetuse baasiks ei ole laste tunnustamine
aktiivsete osalejate ja õiguste kasutajatena „siin ja praegu“. Senise nn teoreetilise kodanikuhariduse
andmise asemel, mis keskendub informatsiooni edastamisele ja on õpetajakeskne, on kesksele kohale
tõusnud mudel, mis baseerub oskuste õpetamisel praktilise osalemise kaudu (Vacek 2002, Lockyer
2003). Näiteks on siin oluline õpilaste osalemine sisulistes aruteludes kodanikuõiguste ja -kohustuste,
ühiskondlike probleemide jm teemadel ning vahetu osalemine otsuste tegemisel (nt
õpilasnõukogudes). See tähendab, et kodanikuhariduses toetutakse lapsele kui aktiivsele ja pädevale
tegutsejale, kelle jaoks luuakse võimalusi oma õigusi reaalselt rakendada. Kool on laste “poliitilise”
kogemuse oluliseks aluseks ning selle kaudu on nad juba lastena kaasatud kodanikuühiskonda.
2.1.6. Lapse õigused ühiskonnas
Kui mõelda lapse õigustele riigi ja laiemalt ühiskonna perspektiivist, kerkib esile kolm peamist teemat:
ühest küljest saame vaadata seda, kuivõrd lapsesõbralik on lapsi ümbritsev keskkond ja ühiskond,
teisalt on oluline see, millised on laste jaoks võimalused abi saada, kui nende õigusi rikutakse ning
kolmandaks laste osalemine ühiskonnaprotsesside ja poliitika kujundamisel.
Euroopa Komisjoni 2011. aasta uurimuses käsitleti abivajava lapse temaatikat ning selgus, et lapsed
näevad peamiste toetuse ja abi pakkujatena perekonda, sõpru ja õpetajaid, samuti politseid ja
kohtuinstitutsiooni, lastele mõeldud telefoniliine, sotsiaalteenuseid ja organisatsioone, mis aitavad
hädasolevaid lapsi. Teisalt selgus, et paljud lapsed ei olnud tegelikult teadlikud olemasolevatest
teenustest, mida nad võiks oma murede ja probleemide korral saada (European Commission 2011).
Teine Euroopa riikides tehtud uurimus (European Commission 2009) näitas, et 15-18-aastaste seas
umbes kaheksa noort kümnest ei ole ise otsinud abi õiguste rikkumise korral või ei tea kedagi, kes
22