C:\Documents and Settings\Urve Lippus\My Documents\Toimetised ...

Urve Lippusrahvastele tulevikku lubab, nendele, kes võitluses elu eest teistest ette jõuavad.” 23Aktiivse karskustegelasena oli Luiga pigem vastupidisel seisukohal, nimelt etrahvatõugu saab parandada just karskete eluviiside ja parema toitumisega ningtõugude ehk rasside vere segamisest ei rääkinud ta midagi. Küll olid agarahvastele nende tõuomadused ja -erinevused ka tema arvates ürgselt antud.Oma kultuuri arendamise käigus tuli need ära tunda ja neid arendada, neid eisaanud põhimõtteliselt või olemuslikult muuta.Luiga igatsuses eestlaste muinasusu järelevõib näha ka 19. sajandi lõpuslaialt levinud uskumist, et asjade sünnis ja arengus peegeldub nende olemus —vaade, mis sundis muusika ja teiste kunstide käsitlemist alustama ürgajast ja mismängis kaasa ka huvis võimalikult arhailise rahvamuusika vastu. Et saadaiseendaks, peaksime saama teada oma muistsed uskumused, loomuse, ja seda kakunstides, see vallandab jõu. Eestlaste omapäras oli tema järgi oluline, et olemepõhjarahvas ja täpsemalt soome tõugu rahvas, meile on omane tugev vaim ja nõrksõjakus. Muinasusu austamine pole ka kristlusega päriselt vastuolus, sest Luigajärgi pole uskumise välised rituaalid olulised ja protestantismi näol leidis kristluspõhja rahvaste vaimule sobiva vormi. Teisalt leidis ta küll, et rahvuse täielikumaväljaarenemisega peaks ka usuelu, nagu kõik kultuuri osad, omapärasemaksmuutuma, minema vastavusse just selle rahvuse olemusega, aga see mõte jäi väljaarendamata.Iseseisvusajast on huvitavad Oskar Looritsa kirjutised eestlastemõtteviisist ja kultuurist, kuna folkloristi ja usundiuurijana valdas ta materjali,mida üldiselt omapära allikaks peeti. Looritsa hoiak vanemate uskumuste suhtesoli hoopis kompromissitum: nendes väljendus eestlaste eluterve ja loomulikmõtteviis, mis hilisematel sajanditel kristluse mõjul on degenereerunud, nii etesivanemate vaimusid ja looduse kaitsevaime nähakse kurjadena. Vallutajatetoodud kultuuri ja kiriku suhtes oli ta äärmiselt kriitiline ja leidis, et “ristikirik olihoitud rahvast nii eemal, et tõelise rahvakiriku loomisega veel siiamaani polelõpule jõutud”. 24 Seega esindas Loorits seda suurt hulka eesti haritlaskonnas, kellejaoks rahvuslik kultuur oli kõrgeim väärtus ning kirikusse suhtuti kas otse eitavaltvõi hoiti distantsi. Laiemale lugejaskonnale määratud eestlaste usundit ja pärimusikäsitlevates kirjutistes tuli ta ikka ja jälle selle juurde, et kaasaegne põlvkondpeaks rahvapärandist õppima, saama lahti võõraste pealesunnitud moonutustest23 Juhan Luiga, Rahvaste tõus ja langemine. — Mäss ja meelehaigus, lk. 210–227 (ilmunud:Päevaleht, 1910, nr. 123–125, 127), tsit. lk. 217.24 Oskar Loorits, Eesti kultuuri struktuurist, orientatsioonist ja ideoloogiast. — Meie,eestlased. Koost. Hando Runnel, Ilmamaa, Tartu 2000, lk. 208–259 (ilmunud: Varamu, 1938,nr. 6, lk. 712–724; nr. 7, lk. 841–848; nr. 8, lk. 967–976).20