C:\Documents and Settings\Urve Lippus\My Documents\Toimetised ...

Urve Lippussäilitanud.” 42Kokkuvõtteks tahaksin osutada, et rahvuslikkuse taotlused kõige laiemasplaanis on samamoodi ebamäärased kui muusikas ja muusikateemalisteskirjutistes. See on nagu usk, mida tuntakse, mis aga lähemal mõistetegaanalüüsimisel kipub käest libisema ja haihtuma. Ollakse veendunud, etrahvuslikkus on vajalik ja võimalik, kuid teda on kas võimatu või väga rasketahtlikult saavutada. Eriti huvitav on see, et niipea kui mingeid konkreetseidrahvuslikkuse elemente nimepidi nimetatakse, tunnistatakse nad kohe välisteks.Väliste elementide kasutamine ei pruugi taunitav olla, aga see on ikka “ainultväline” ehk siis midagi madalamat. Tõeline eesmärk on “seesmise olemuse”tabamine. Konkreetsed elemendid, nagu muistsed lood ja viisid, ornamendid javärvid, maastikud ja tüübid, võivad olla “seesmise” teenistuses, aga võivad jäädaka välisteks märkideks sisult laenulises või kroonulik-patriootlikus kunstis.Vähem konkreetsed kvaliteedid nagu Põhja vaim, selle kargus ja müstilisus,muistne elujõud ja rahva vaim pääsevad kriitikast, kuid nende olemasolu jaäratundmine kunstis on suuresti kokkuleppeline. Nii on see rahvuslikkus nagukunst ise — me tunneme ta ära, aga kirjeldada ei oska.3. Vaated muusika rahvuslikkusele eestiaegseskirjasõnasKui jälgime muusika rahvuslikkust puudutavaid ideid, jõuame juurteajamisel Rudolf Tobiase Tartu-aegsete kirjutiste juurde, sest professionaalseheliloojana mõtles ta muusika olemuse üle hoopis uuel tasandil kui praktiliseorientatsiooniga koorijuhid-muusikaõpetajad. Teine oluline tegur oli kindlastitollane Tartu keskkond, sest tegelikult esmakordselt eesti kultuuriloos tõi Noor-Eesti arutluse alla esteetilised küsimused. Tobias hakkas muusikastregulaarsemalt kirjutama Tartus, peamiselt Postimehele. Meie teema seisukohalton oluline veel, et ta toetas aktiivselt Oskar Kalda juhitud ja Eesti Üliõpilaste Seltsinimel all toimunud rahvaviiside kogumist. Kuigi Tobiase kirjatükid pole vägaselged, on tema põhiline sõnum siiski ühene: rahvaviisid on varandus, see onmaterjal tulevastele heliloojatele ja nende töö läbi saab rahvamuusikast kunst.Tobias ei küsinud, kuidas eesti rahvaviise käsitlema peaks. Tema mõtetega näibkõige enam klappivat varase rahvusromantismi unistus, et nagu saksa klassikalisemuusika meistriteosed toetuvad saksa rahvamuusikale, on võimalik suurtemeistriteoste eeskujul ja oma rahvaviisidele toetudes luua oma klassikaline42 Eerik Laid, Maa juured. — Paopaigad, lk. 153–155 (ilmunud: Eesti Noorus, 1936, nr. 8, lk.248–249), tsit. lk. 154.30