C:\Documents and Settings\Urve Lippus\My Documents\Toimetised ...

Urve Lippuskompositsioonitehnikas, mis nn. “kaasaja muusikale” aluse panid, ning nendekäsitlemisel kirjeldatakse ulatuslikult muusika varasemat arengut alatesmitmehäälse muusika tekkimisest.Sissejuhatavas peatükis “Kaasaegsus ja kunst” vaatles Leichter korduvaiduue ja vana muusika konflikte läbi aegade, jälgides eriti kooskõlade muutumist,harmoonia arengut ja dissonantsi mõistet. Näiteks võrdles ta Giovanni Gabrielimuusika värvirikkust Wagneriga ja leidis, et Monteverdi harmooniad võivad veeltänapäevalgi mõnele kuulajale liiga dissonantselt kõlada. 97 Selles kirjelduses ontuntav hoiak kujutada muusika arengut lineaarse tõusujoones kulgevaprotsessina, mis oli omane 20. sajandi esimese poole muusikalugudele. Sealjuuresräägiti erinevate aegade muusikast suuresti klassikalis-romantilise ajastukategooriates, kuna kogu eelneva arengu kujutamine oli suunatud selle muusikaväljakujunemisele. Näiteks leidis Leichter:“Varase baroki heliloojad, kes oskasid leida subjektiivsetele elamustele tugevaidmuusikalisi väljendusi, ei suutnud veel tungida loodusnähtuste olemusse. Nadseisid looduse keskel peaaegu nagu lapsed ning avaldasid oma muljeidnaturalistlike motiividega, nagu “kuku, kuku”. Selliseist hüüdeist oskabprantsuse organist Claude Daquin (1694–1772) arendada juba teema. Tema “LeCoucou” on kirjutatud rondona, mille episoodides käokukkumise motiiv kõlabvaba temaatilise töötluse kujul.” 98Esteetilise hoiaku poolest eeldab see lõik, et heliloojad ka tol kaugel ajal püüdsidmuusikas midagi väljendada ja väljendada just asja (seesmist) olemust.Kompositsioonitehnika seisukohalt asetab lõigus toodud näide mingist motiivistteema arendamise ning temaatilist töötlust sisaldava vormi kõrgemale kui mingilteisel printsiibil loodud muusikalise teksti.20. sajandi esimesel poolel sai muusikaloo käsitlemise nurgakiviks GuidoAdleri töö stiiliajaloo vallas ja suur osa sajandi keskpaiku aktiivsetestmuusikauurijatest olid tema otsesed või kaudsed õpilased. Stiili mõiste oliLeichteri jaoks keskne mitte ainult muusikaloos, vaid ka kaasaja muusikasüstematiseerimisel ja seega põhjendas ta stiilile pühendatud lõiguga kogu omakäsitlusviisi. Mõistet seletas ta alguses üsna pikalt ja abstraktselt:“Üksiknähtuste seesmise ühtekuuluvuse ja vastastikuse mõju alusel ühendamiselja rühmitamisel alles selgub nende ühtekuuluvuse või erinevuse aste, eralduboluline vähemolulisest. Sellise korrastamise ja vaatlemisega jõuame s t i i l iprobleemini, kunsti ja kunstiteoste üksikute tegurite käsitlemiseni nende endi97 Leichter, samas, lk. 10.98 Leichter, samas, lk. 12–13.56