C:\Documents and Settings\Urve Lippus\My Documents\Toimetised ...

Urve LippusKahtlemata on mõlemaid selles küsimuses juhtinud hea tahe ning soe poolehoidmeie rahvaomase kultuuri varade vastu. Kuid nüüd, meie omariikluse kolmandalaastakümnel, kus meie kodumaine humanitaarteaduslik uurimine Õpetatud EestiSeltsi kaudu vaatab tagasi 100-aastasele eale ning on hiljuti asutatud EestiTeaduste Akadeemia, pole hea tahe enam ainuke kriteerium omakultuuriküsimuste käsitlemisel ning harrastamisel. Selgi alal tuleb edaspidi nõuda ühasuuremat süvenemist ning erialalist kompetentsi ainestiku läbitöötamisel ningavalikul esitamisel. Allakirjutanu julgeb käesolevas ühenduses väita, et suund,millesse nihkub omakultuuri harrastamine Kalevi Hiie Mängukoldes jamõnelpool mujalgi, pole mitte üksi mõtlemapanev, vaid oma fantastikasseulatuvate piirjoontega koguni meie omakultuuri tulevikule hädaohtlik. Küsimuseraskuspunkt meie omakultuuri taotlemisel ei seisa ammugi enam selles, et midagituleks teha, vaid selles: mida tehakse, tuleb hästi teha.” 38Laid ei maininud oma kirjutises taaralaste liikumist 39 ja arvustas ülesastumistlihtsalt kui halva maitsega tehtud etendust, asjatundmatu folkloori kasutaminenäis tekitavat temas piinlikkust. Sellised ettevõtmised ühelt poolt ja teisalt Lindemainitud kroonulik rahvuslus oleksid vanavara kasutamise negatiivsed näited,kuigi üldiselt peeti rahvapärandi uurimist ja kasutamist positiivseks. Paratamatultsaavutasid mitmed isetegevuslikumat laadi üritused laiema kõlapinna kuikunstiliselt väärtuslik ja modernistlikum folkloorile toetuv looming, olgu see siisKristjan Raua pildid, Cyrillus Kreegi või noore Eduard Tubina muusika. Justselliste lihtsate ja kultuurikriitikute hinnangul “väliste” rahvuslikkuse ilmingutetaustal tekkis tõrkeid modernsemasse kunsti- või helikeelde rüütatud ideedemõistmisel. Samuti tekkis arenenuma maitsega haritlastes vastuseis rahvuslikemotiivide kasutamisele, millest lähtusid süüdistused “pastlakultuuri” igatsemises.Eespool juba tsiteeritud artiklis väitis ka Loorits, et rahvakunsti lihtsameelnekasutamine on tekitanud tõrke selle vastu. Rääkides otseselt küll Noor-Eestist,möönis ta sama nähtuse järelmõju artikli kirjutamise ajal 1930. aastate lõpus:“Kirjanduslikkude epigoonide üliagarus ja rahvaraamatukeste-tulvapseudorahvuslik sisumagedus peletas aga kasvava haritlaspõlve tõeliserahvakultuuri juurest täitsa eemale ja ärritas koguni teravasse opositsiooni selleajast ja arust läind väljendusvormide vastu, nii et käesoleva sajandi alguaastailtekkind Noor-Eesti liikumine püstitas oma kultuuriideaalidena hoopisvastupidised nõuded: “Enam kultuuri! Enam euroopalist kultuuri! Olgemeestlased, kuid saagem ka eurooplasteks!” Need hüüud tundusid vanemalle38 Eerik Laid, Fantaseeritud omakultuur. — Paopaigad. Koost. Pekka Erelt ja Hando Runnel,Ilmamaa, Tartu 1997, lk. 228–231 (ilmunud: Uus Eesti, 1938, 13. V, nr. 131, lk. 4), tsit. lk. 228.39 Kustas Utuste abikaasaga oli taaralaste liikumise algataja 1925. aastal ning 1930. aastatelusuühingu “Hiis” üks juhte.28