C:\Documents and Settings\Urve Lippus\My Documents\Toimetised ...

Urve Lippusjust selle suuna juhtivad kriitikud vennad Lembad kirjeldasid oma arvustusteskorduvalt soovunelmat, kuidas ka Euroopa kohe-kohe uuest muusikast ärapöördub. Meie kohalikus muusikaelus oli ta aga hoopis edumeelne kriitik, HeinoElleri sõber ja mõttekaaslane. 84 On päris selge, et ka eesti vanema põlve“modernistid” Eller, Saar ja Kreek olid laias maailmas toimuva taustal mõõdukadhelikeele uuendajad. Heliloojate rühmitamisel võttis Ramul aluseks, kes milmääral muusikateooria seadustest hoolib ja kes hoopis oma süsteemi loob, kessenise muusika arengu suhtes jätkaja ja kes täielik seljapööraja. Selle mõõdupuujärgi mahuksid eesti tollased moodsad heliloojad kõik evolutsioonilise suunaraamesse, millega Ramul ilmselgelt rohkem hingesugulust tundis. Kuigi Saar jaEller oma kõladega tollaseid eesti kuulajaid võisid ärritada, on nende teosedtonaalse süsteemi mõistestikus analüüsitavad.Muusikaajaloo raamatu kirjutamiseks materjale kogudes võttis Ramul ettepikema reisi Saksamaale ja Austriasse. Sellest andis ta ülevaate pikemasartikliteseerias “Muusikalis-teaduslik elu Saksas”. 85 Sissejuhatuses tutvustas tamuusikateadust, mida Eestis veel polnud:“Teatavasti on Saksamaa see ürgläte, kus said alguse ning arenesid jõudsaimalkujul mitmed alad teadusevallas. Mis puutub muusikasse, siis panid sakslasedaluse n. n. m u u s i k a t e a d u s e l e (Musikwissenschaft). [...] See muusikalineteadus arenes välja juba ammu, kuid enam või vähem kindlama kuju ta omandasalles umbes 50 aastat tagasi (a. 1875), mil P h i l i p p S p i t t a (tuntud Joh. Seb.Bach’i biograaf) esimesena asus professorina muusikalise teaduse õppetoolileBerliini ülikoolis. Senni olid ülikoolis vaid lektorid lugend muusikast, käsitadesteda ühel joonel tantsukunstiga ning vehklemisega. Ph. Spittaga muutus muusikaiseseisvaks teadusliku uurimuste esemeks muude ülikoolis õpetatavate teadustekõrval. Muusikateadlaste esimeste esitajate hulgas tuleb mainida veel F r i e d-r i c h C h r y s a n d e r’it ning G u i d o A d l e r’it, kelledest viimane veel elabja intensiivselt töötab Viini ülikooli juures. Praegusel ajal leidub muusikateaduseõppetool paljuis väljamaa ülikoolides. Eriliselt suuri teeneid kõnealloleva teadusearenemises oli ja on praegugi veel erilisel “M u u s i k a l i s - t e a d u s l i k-84 Vt. nt.: Heino Eller oma aja peeglis. Koost. Mart Humal, Eesti Raamat, Tallinn 1987, lk.79–96. Peeter Ramuli kirjutatud ja Muusikalehes ilmunud arvustus Elleri helitööde õhtukohta Tallinnas 1924. aastal on tõsine, asjatundlik ja positiivne. Elleri sümfoonilisi poeemevõrdles ta helimaalidega ning leidis, et autor kaldub nüüdisaja prantsuse kooli, Raveli jaStravinski poole. “Legendi” ja “Koidu” puhul aga mainis ka hommikumaa ilmet ja pidasvõimalikuks Rimski-Korsakovi mõju (samas, lk. 168–169). Sama kontserdi järel aga arvasTheodor Lemba Päevalehes Elleri uuematest töödest nii: “Nähtavasti on helide värv,kõlalised effektid, kombinatsioonid ja dissoneerivad käigud autoril peasihiks. Sarnanetuleviku muusika seisab nüüd veel igatahes teiselpool arvustust.” (Samas, lk. 168).85 Peeter Ramul, Muusikalis-teaduslik elu Saksas. — Muusikaleht, 1928, nr. 1, lk. 7–9; nr. 2,lk. 46–49; nr. 3, lk. 75–78; nr. 8, lk. 248–250; nr. 9, lk. 262–268.48