C:\Documents and Settings\Urve Lippus\My Documents\Toimetised ...

Urve Lippusneed Tartu noored muusikud tõid siinsesse ellu uut muusikat ja uusi ideid.Seepärast on ka oluline, mida arvas rahvuslikkusest ning rahvaviisidekasutamisest Karl Leichter, veendunud Tubina toetaja kirjasõnas.Kümnendi algul avaldas ta sel teemal kaks artiklit Postimehes, 64 milleseristas kahte astet rahvaviisi kasutamisel. Madalam aste oli “teadlik-tahtlik” ehkmingi kindla rahvaviisi kasutamine muutmata kujul ja kõrgem aste “puhtseesmiselt tingitud, täiesti isikupärane” ning samas siiski üldilmelt rahvuslikultomapärane looming. Huvitav, et Leichter tõi sellise loomingu näiteks EduardTubina “Süidi eesti motiividel” ja küsis: “Tekib küsimus: kas rahvuslik on ainultsee muusika, milles otsekohe on kasutatud rahvaviiside sugemeid?” 65 Jääb mulje,nagu poleks selles süidis selgeid rahvaviise ja et tollane publik ei pidanud sedarahvuslikuks. Arusaadav on Leichteri soov asetada Tubin alati kõige kõrgemaletasemele, kuid selles süidis ja paljudes oma hilisemates teostes kasutas Tubinrahvaviise küllaltki täpselt. Kas Tubina uudsed kõlad, rütmika ja intensiivsusmõjusid omal ajal nii, et rahvaviiside otsest kasutamist enam tähelegi ei pandud?Või tähendas “muutmata kujul” lihtsat harmoniseerimist?Muidugi olid ajaleheartiklid päevakajalised ja seda eriti Leichteri kolmassamateemaline sõnavõtt “Muusika ja rahvuslik omapära”, 66 milles ta vaidlesJohannes Hiobi arvamusega kirikliku ülimuslikkusest rahvusliku suhteskirikumuusikas. Selle vastu väitis Leichter veendunult, et kõik täisväärtuslik kunston rahvuslikult omapärane ja eristas välist omapära seesmisest. Viimase kvaliteediparimaks näiteks tõi ta Sibeliuse muusika. Välise omapära puhul aga väärtustavattulemuse see, kas on lihtsalt kasutatud rahvaviise või on süvenetud rahva“muusikalistesse ja vaimsetesse eluavaldustesse”. Leichter leidis, et süvenemiston eesti muusikute seas veel vähe ja selle individuaalsemaid avaldusvorme sageliei hinnata küllaldaselt. Hiobit süüdistas ta, et see Kreegi “Requiemi” rahvuslikkuomapära tunnustada ei suuda, kuid eelnev umbisikuline ja väga üldine jutt lasebarvata, et Leichter mõtles laiemalt. Nagu eelmistes kirjutistes, jääb ka siin mulje,et moodsama helikeelega teostes sageli rahvuslikkust ei märgatud ja see polnudainult kirikumuusika probleem. Kirikliku ja rahvusliku teatud konflikti analüüsibpõhjalikumalt Anu Kõlari uurimus käesolevas kogumikus.Sajandi algupoole esteetikas olid küllalt olulisel kohal Béla Bartóki vaated64 Karl Leichter, Rahvaviiside omapärast rahvusliku koolini. — Keset muusikat, lk. 397–400(ilmunud: Postimees, 14. mai 1933); Rahvusliku kooli alus ja arenemissuund. Samas, lk.401–404 (ilmunud: Postimees, 21. mai 1933).65 Karl Leichter, Rahvusliku kooli alus ..., lk. 403.66 Karl Leichter, Muusika ja rahvuslik omapära. Samas, lk. 428–432 (ilmunud: Muusikaleht,1938, nr. 10, lk. 207–209).40