C:\Documents and Settings\Urve Lippus\My Documents\Toimetised ...

Urve Lippuskesksust Leichteri muusikapildis, kuigi esimese ja tähtsaima elemendina onnimetatud meloodiat:“Kõigi aegade ja rahvaste muusikas on tähtsaim olnud meloodia, kuna teisteelementide ülesanne on olnud meloodia ilmekust ja mõju suurendada. [...]Meloodias on olemas juba ka rütmi ja vormi elemendid.” 101Leichter leiadis, et meloodia loomisel taotletakse ühelt poolt väljenduse struktuurija teiselt poolt elamuslikku momenti ning mõlema taotluse tasakaal on iseloomulikklassikalisele kunstile. Wagner püüdis edasi anda pidevat psüühilistelamusprotsessi ja jõudis nn. lõppematu meloodiani, milles klassikalinevormistruktuur pidi taanduma. Edasi tekkisid uued sõna ja heli väljenduslikudsuhted (Debussy), väljendusvorm tulenes mõtte nüanssidest ja nendegakaasnevaist psüühilise seisundi elementidest (Schönberg). Kokkuvõttes säilitasmeloodia ka 20. sajandil esmase väljendusliku tähtsuse ja“Et anda meloodilisele väljendusele maksimaalset nõtkust, intensiivsust ja kamõtestatud elamuslikkust, selleks on käesoleval sajandil süvenetudrahvamuusikasse, orientaalse meloodika improvisatsioonilistesse väärtustesse,gregorilaulu ja renessansi muusika omapärasse.” 102Harmoonia jäeti küll väljendusvahendite seas teisele kohale, kuid justharmoonia tajumise evolutsioonis ilmnes autori arvates kõige selgemini Euroopamitmehäälse muusika areng. Seda arengut ilmestatakse kahe näite kõrvutamisega— discantus 12.–13. sajandist ja Schönbergi klaveripala op. 11, nr. 3. Jakommentaar: kui esimese kolme sajandiga jõudis mitmehäälne muusika “alles”lihtsate kooskõladeni, siis järgneva kuue sajandiga arenes harmoonias ja kogumuusikalises väljenduses märkimisväärne komplitseeritus. Muutumisi harmooniavallas jälgitakse just sellelt seisukohalt — kooskõlade keerukamaks muutumine,tonaalse harmoonia areng, jällegi keerukamaks muutumine kuni “senisteharmoonia põhiprintsiipide laostamiseni ooperis “Tristan ja Isolde”. Harmooniauudse korrastamise erinevate näidetena vaadeldakse Debussyd, Schönbergi jaStravinskit. Veel Skrjabinit ja Bartókit puudutades tehakse kokkuvõte:“Harmoonia valdkonnas on nüüd jõutud igatahes olukorrani, kus vertikaalsetelehelikombinatsioonidele uusi helisid lisades ei ole kuuldavad enam selgedkarakteersed erinevused, sest kõrva eristamisvõime piirdub teatava helidearvuga. Ka ei ole võimalik täpsemalt määratleda, kus lõpeb tonaalne ja algabatonaalne. [...] Tuleb leida uusi põhimõtteid. Muusikaline mõtlemine kaldubkienam faktuuri organiseerimisele ja polüfooniale. Stravinski balletis “Petruška”101 Leichter, samas, lk. 42.102 Leichter, samas, lk. 52.58