C:\Documents and Settings\Urve Lippus\My Documents\Toimetised ...

Urve Lippussellest, mida nad olid kuulnud ja näinud. Lääne-Euroopas lõpetas Teinemaailmasõda järsult rahvuslikkuse ja rahvusliku kunsti ideoloogia ningsõjajärgsed käsitlused meie sajandi muusikaloost redutseerivad tagantjärelesuuresti kogu seda teemat. Küll kestis rahvuslikust kunstist rääkimine nii ametlikuideoloogia raames kui ka ohustatud rahvustunnete toel edasi Ida-Euroopas, agaselle keerulise probleemistiku vaatlus on juba teine teema. Uuesti on hakatudrahvuslikkuse püüdlusi maailmasõdade vahelisel perioodil ka Lääne-Euroopamaades vaatlema alles viimastel aastakümnetel, ehk isegi päris viimaselkümnendil. Nüüd on võimalik neile asjadele läheneda juba teatud distantsilt jateha seda rahuliku analüütilise pilguga.Kuigi laiemat muusikafilosoofilist diskursust eesti kultuuris tollal eitekkinud, on just neist aastakümnetest pärit senini ainus muusikaesteetika-alaneeestikeelne töö. Pean silmas Karl Leichteri magistritööd “Richard Wagneriühiskunstiteose filosoofilis-esteetilised alused”, mille ta kaitses 1934. aastal TartuÜlikoolis. Tegemist on filosoofia magistritööga ning teema valikul on Leichterilmselt püüdnud leida võimalust ühendada oma muusikahuvi filosoofiakraaditööks vajaliku arutluse ja kirjandusega. Wagneri vaateid analüüsis ta saksafilosoofilise esteetika raamistikus, võrdles neid Schopenhaueri, Schellingi ja Hegelimõtetega ning arutles, toetudes peamiselt Eduard von Hartmanni, Paul Moos’i jateiste sajandivahetuse ning 20. sajandi alguse saksa autorite muusikaesteetikakäsitlustele. See töö jäi käsikirja ja oli omal ajal tuntud ilmselt ainult autorilähematele sõpradele. Nõukogude ajal tehti “Estonia” teatri initsiatiivil sellestlühendatud versioon ja paljundati, aga seegi jäi “kollektiivisiseseks kasutamiseks”.Alles 1997. aastal, kümme aastat pärast autori surma, ilmus kunagine magistritöö“Eesti mõtteloo” sarjas Karl Leichteri artiklite kogumikus “Keset muusikat”. 1Paratamatult on muusikafilosoofia paradigmad praeguseks nii palju muutunud,et esteetika-alase tekstina on tal rohkem ajalooline väärtus, kirjutamisajal oli seeaga oluline saavutus siinses muusikast mõtlemise ja kirjutamise kultuuris. Olensageli mõelnud, kas ei oleks olnud võimalik abirahade toel toda traktaati siiskiomal ajal trükkida? Trükiti ju mõnedki väga spetsiifilised uurimused, nagu näiteksJuhan Zeigeri “Eesti rahvaviisid”, 2 millele samuti laia lugejaskonda ette ei kujuta.Või ületasid arutlused ka autori enda arvates liialt siinse muusikahuvilise lugejamõttemaailma, nii et ta ei pidanud trükkimist mõttekaks?Miks valis Karl Leichter just Wagneri mõtete käsitlemise? Esmapilgulnäib, et Wagneri muusika ja mõtted on väga kaugel tolleaegse Tartu muusikaeluprobleemidest. 1930. aastate esimesel poolel oli Leichter Postimehe1 Karl Leichter, Richard Wagneri ühiskunstiteose filosoofilis-esteetilised alused. — Kesetmuusikat. Koost. Maris Kirme, Ilmamaa, Tartu 1997, lk. 17–81.2 Juhan Zeiger, Eesti rahvaviisid. Eesti Lauljate Liit 63, Tallinn 1934, 228 lk.8