C:\Documents and Settings\Urve Lippus\My Documents\Toimetised ...

Omakultuur ja muusikaRamuli muusikaloo teine osa jäi lõpetamata ja kuigi Teatri- jaMuusikamuuseumis on käsikiri olemas, on see kohati nii visandlik, et selle põhjalta muusikaloo-pilti arutada poleks õiglane. Uuemat muusikat puudutavadpõhiseisukohad kattuvad üsnagi artiklis “Mõni sõna modernismist muusikas”esitatutega. Seoses meie teemaga tahaksin aga siiski vaadelda sellest käsikirjastühte osa “Rahvuslikud voolud” (TMM, f. 240-1, sü. 32, V peatükk). Siin leidub viisalajaotust: Venemaa (mustand), Ungari (tindiga puhtaks kirjutatud), Prantsusmaa(väga visandlik ja selle osa lõpus on pool lehekülge Griegist märkusega, et sinnapeaks tulema Norra koolkond), Itaalia (väga visandlik) ja Soome (tindiga puhtakskirjutatud). Muidugi võime tänapäeval küsida, et miks prantsuse ja itaaliamuusikat vaadeldakse “Rahvuslike voolude” all, saksa muusikat aga mitte, samason see Ramuli lugemust ja töö kirjutamise aega arvestades loomulik. Võimalik, etraamatu kirjutamist jätkates oleks käsitletud rohkem rahvuslikke voole (nt. poola,tšehhi, inglise). Märkimisväärne on aga ungari ja soome teema läbikirjutamine1, sü. 45), kus samuti puuduvad ilmumisandmed, kuid siiski saab selle põhjal raamatuidtäpsemalt määrata: August Wilhelm Ambros, Geschichte der Musik [I–IV. Breslau 1862–1878(viimane osa käsitles renessansmuusikat alates Palestrinast)]; Emil Naumann, IllustrierteMusikgeschichte. [Vollständig neubearbeitet und bis auf die Gegenwart forgeführt vonEugen Schmitz. Zweite Auflage, Union Deutsche Verlagsgesellschaft in Stuttgart, Berlin,Leipzig 1890 (ilmselt oli see raamat kahe sõja vahel siin laialt kasutusel, sest praegugileidub meie kogudes rohkesti eksemplare)]; Hugo Riemann, Katechismus derMusikgeschichte; Hermann Kretzschmar, Führer durch den Konzertsaal; Richard Batka,Allgemeine Geschichte der Musik [I–III, zus. mit W. Nagel, Stuttgart 1909–1915]; Karl Storck,Geschichte der Musik. Leipzig, 1919. Nimekirjas puuduvad Guido Adleri tööd, võiks eeldadatutvust: Guido Adler, Der Stil in der Musik. Leipzig 1911, või Guido Adler (ed.), Handbuchder Musikgeschichte. Frankfurt 1924. Liborio Sacchetti oli Peterburi konservatooriumiteooria, muusikaajaloo ja esteetika õppejõud ning tema koostatud on esimene venekeelneüldine muusikaajalugu (Очерк всеобщей истории музыки. Санкт-Петерсбург 1883),nimekirjas on mainitud tema raamat Эстетика; Jevgeni Braudo, kelle töid ka käsikirjalisesnimekirjas ei leidu, oli Ramuliga üheealine vene muusikateadlane, kes vahetult ennemaailmasõda 1913. aastal Berliinis Riemanni ja Kretzschmari juures õppis, hiljem õpetasta Moskva ülikoolis. Tema koostatud venekeelne üldine muusikaajalugu, Евгений Браудо,Всеобщая история музыки. т. 1–3, Москва 1922–1927, oli tollal suhteliselt värske raamat jame ei tea, kas see Ramuli kätte oli jõudnud. Juhiksin tähelepanu sellele, et saksa- javenekeelse kirjanduse osa on siin ammendav ja kaasaegne, puuduvad aga prantsus- jaingliskeelsed samavõrra esinduslikud tööd, näiteks Ambrose kaasaegne François-JosephFétis, Histoire générale de la musique I–V. Paris 1869–1876; Jules Combarieu, Histoire de lamusique des origines en début du XX-e siècle I–III. Paris 1913–1919; The Oxford History of MusicI–V. Oxford 1901–1905. Käsikirjalises nimekirjas on rohkem materjali raamatu käsikirjajäänud teise osa kohta, mitmesugused monograafiad 19. sajandi heliloojatest. Arvatavastion nimekiri koostatud enne 1929. aastat, kuna mainitud on ainult Riemanni leksikoni 10.väljaannet, raamatus viidatakse aga ka 11. väljaandele. Huvitav on märkida, et nimekirjasleidub Charles Darwini raamat inimese päritolust ja Herbert Spenceri raamat muusikapäritolust, mõlemad venekeelses tõlkes.53