HEIKI MÄTLIK - Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia

Noodinäide 24. J. S. Bach. Prelüüd BWV 998, t 1 –2. Redaktsioon Hector Quine1974. Oxford University Press.17.–18. sajandi lautomängus eirati mõningatel juhtudel peamist mängutehnikareeglit „ära kunagi tõmba sama sõrmega kaks korda”. Mace toob näite, kus kakskõrvutiasetsevat keelt pannakse kõlama i sõrme libistamisega üle keelte (vtNoodinäide 25). Mace nimetab seda slip-stroack, mida võiks tõlkida „libisevsõrmelöök”. 44Noodinäide 25. T. Mace. IV Prelüüd, t 5. (Mace 1676: 112; Amos 1975: 42).Kasutan Bachi lautomuusika esitusel kitarriga libiseva sõrmelöögimängutehnikat. Rakendan seda võtet kiirete keelelt keelele liikumiste ja kakaunistuste kahel keelel mängimise puhul (vt 3.7).Kitarril Bachi muusikat esitades on üks põhilisi küsimusi, kas heli tekitamisel onkeelega kokkupuutes sõrme küüs või sõrme ots. Traditsiooniliselt tekitatakse viislautol heli sõrme otsaga. Näiteks Mace soovitab oma 1676. aasta lautoraamatus: „[...]lauto keeli tuleb näppida sõrme otsaga, mitte küünega.“ (Mace 1676: 73; Amos 1975:31). Sõrme otsaga keelt tõmmates on lauto heli pehmema algusega. Samuti onküünemängutehnikat lauto paariskeeltel keerulisem rakendada. Ka tänapäevalautomängijad kasutavad lauto keeltel heli tekitamiseks põhiliselt sõrmeotsi.Lautomängu ajaloost on teada ka lautomängijaid, kes kasutasid lautol helitekitamiseks ka küüsi, nagu Alessandro Piccinini (ca 1566–1638). Piccinini soovitus44Bogle mainib samuti antud võtet oma uurimuses (Bogle 1982: 178), nimetades seda rastreando(rastrear tähendab hisp k lohistama). Brouwer kasutab i sõrmega üle kahe keele libistamise mänguvõtetoma Etüüdis nr 16, nimetades seda resbalando quasi harpa (hisp k libistamine nagu harfil).46