HEIKI MÄTLIK - Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia

on: „Pöidlaküüs ei peaks olema pikk, kuid sõrmede küüned peaks olema mõnevõrrapikemad.” (Pohlmann 1982: 201; Amos 197: 31). See kirjeldus on lähedane küünekasutuse põhimõtetega tänapäeva kitarrimängutehnikas. Ka Mace mainib, et„...mängides ansamblis, kus lauto mahlakas heli kipub kaduma, on vajalik küünekasutus." (Mace 1676: 73; Amos 1975: 31). Seega kasutati 17.–18. sajandil lautolmõlemaid heli tekitamise mooduseid - nii sõrme otsaga kui ka küünega.Kaasaja Bachi lautomuusika kitarriväljaannete toimetajad Chiesa (1991),Hoppstock (1999), Zignate (2001), Koonce (1989), Eötvös (2002), Cherici (2009) eikommentaari küüne kasutust. Kasutan ise Bachi muusika esitusel kitarriga helitekitamist, mis baseerub küüne ja sõrmepadja kooslusel. Selle meetodi puhul onoluline reguleerida küüne rampi (vt Joonis 5, rakursid l-d), mis on diagonaalseskokkupuutes keelega. Sõrme asendi varieerimisega muutub küüne keelegakokkupuutenurk ja sellega seoses ka heli värv ja ataki aktiivsus. Heli tekitamineküüne rambi kasutamisega annab võimaluse produtseerida kitarril konkreetse atakigaheli.Joonis 5. Sõrme otsa ja küüne projektsioon. Küüne ramp (l) ja rambi sügavus (d).Ümara atakiga laiem heli tekib küüne rambi diagonaalsel kokkupuutel keelega,kuna sõrmepadja kokkupuutepind keelega on suurem (vt Joonis 6). Sel puhul olekskitarri kõlaetaloniks lautole iseloomulikum täidlasem heli. Soovitan küüne rambikalde kasutamisega heli tekitamist rakendada Bachi lautomuusika aeglastes osades.Joonis 6. Heli alguse ja kestvuse graafiline kujutis heli tekitamisel sõrme otsa jaküüne rambi kallet kasutades.47