Leid jt., 2002; Vuong, 2004) <strong>ja</strong> biofilmis asuvad persistorid suudavad üle elada niiantibiootikumid kui ka immuunsüsteemi rünnaku. Kui antibiootikumide kontsentratsioonväheneb, taastavad persistorid biofilmi populatsiooni <strong>ja</strong> hakatakse uuesti planktilisi rakke tootmaning tekib uus ravimitele tundlik biofilmi infektsioon (Lewis, 2001).Persistorite molekulaarsete mehhanismide kohta pole palju teada. Enamus teavet geneetilisteefektide mõjust persistoritele tuleb E. <strong>coli</strong> hipBA operonis asuvate hipA alleelide uuringutest(Black jt., 1991; Black jt., 1994; Moyed <strong>ja</strong> Bertrand, 1983; Moyed, 1986; Scherrer <strong>ja</strong> Moyed,1988). Bakterite arv, kes suutsid ampitsiliiniga töötluse üleelada, kasvas kahe punktmutatsioonigamutandil hipA7 metsiktüübiga võrreldes 1000 korda (Korch jt., 2003). HipBA-st <strong>ja</strong> teistest<strong>toksiin</strong>-anti<strong>toksiin</strong> süsteemidest tuleb põh<strong>ja</strong>likum ülevaade <strong>toksiin</strong>-anti<strong>toksiin</strong> süsteemide osas.1.2. Toksiin-anti<strong>toksiin</strong> süsteemid1.2.1. Üldine ülevaadeProkarüootne <strong>toksiin</strong>-anti<strong>toksiin</strong> (TA) lookus koosneb kahest geenist, mis asuvad metaboolseltstabiilset <strong>toksiin</strong>i <strong>ja</strong> ebastabiilset anti<strong>toksiin</strong>i kodeerivas operonis. Anti<strong>toksiin</strong> neutraliseerib tallevastava <strong>toksiin</strong>i. TA süsteemid <strong>ja</strong>otatakse sõltuvalt anti<strong>toksiin</strong>i olemusele kaheks (<strong>toksiin</strong> on alativalk). I tüüpi süsteemi anti<strong>toksiin</strong> on väike RNA, mis on komplementaarne <strong>toksiin</strong>i mRNA-ga.Tüüp I anti<strong>toksiin</strong> reguleerib <strong>toksiin</strong>i ekspressiooni inhibeerides selle translatsiooni. Tüüp I<strong>toksiin</strong>id on väikesed hüdrofoobsed valgud, mis kahjustavad bakteri membraane. Tüüp IIsüsteemides on anti<strong>toksiin</strong> väike ebastabiilne valk, mis takistab <strong>toksiin</strong>i moodustades temagatiheda kompleksi. Selles töös keskendutakse tüüp II TA süsteemidele. Kõikidel teadaolevatel IItüüpi TA süsteemidel autoreguleerib anti<strong>toksiin</strong> TA operoni transkriptsiooni seondudes N-terminaalses otsas asuvate motiividega (Salmon jt., 1994; Santos-Sierra jt., 2002; Smith <strong>ja</strong>Magnuson, 2004) ühele või mitmele operaatorile <strong>ja</strong> represseerib sellega transkriptsiooni (Davisjt., 1992; Eberl jt., 1992; Gotfredsen <strong>ja</strong> Gerdes, 1998; Magnuson jt., 1996; Marianovsky jt., 2001;Zhang jt., 2003). Toksiin on transkriptsiooni korepressor: TA kompleksid seonduvadoperaatoritele paremini kui anti<strong>toksiin</strong> üksi <strong>ja</strong> represseerivad transkriptsiooni efektiivsemalt(Gotfredsen <strong>ja</strong> Gerdes, 1998; Magnuson <strong>ja</strong> Yarmolinsky, 1998; Marianovsky jt., 2001; Zhang jt.,2003). Seetõttu on stabiilse rakkude <strong>kasvu</strong> juures transkriptsioon TA operonilt tugevaltrepresseeritud.12
TA süsteem võib moodustada bistabiilse lüliti. Näiteks hipBA süsteemi korral, kus HipB onanti<strong>toksiin</strong>, mis antagoniseerib <strong>toksiin</strong>i HipA tegevust <strong>ja</strong> samas on see ka hipBA operonitranskriptsiooniliseks repressoriks ning anti<strong>toksiin</strong> on võrreldes <strong>toksiin</strong>iga ebastabiilne. HipAinhibeerib translatsiooni. Stohhastiline anti<strong>toksiin</strong>i hulga vähenemine või <strong>toksiin</strong>i hulgasuurenemine rakus viib translatsiooni aeglustumisele, mis vähendab hipBA operonirepresseerivate produktide hulka <strong>ja</strong> suurendab sellega transkriptsiooni. Valkude erinevastabiilsuse tõttu kasvab ebavõrdsus <strong>toksiin</strong>i <strong>ja</strong> anti<strong>toksiin</strong>i akkumulatsiooni vahel. Tulemuseks on<strong>kasvu</strong> arest: lüliti persistor olekusse. Seega oleks raku persistor olekusse lülitumise määr vastavtõenäosusega, et <strong>toksiin</strong>i <strong>ja</strong> anti<strong>toksiin</strong>i suhe ületab läve väärtuse (Dubnau. D <strong>ja</strong> Losick. R, 2006).TA süsteemid avastati algselt kui plasmiidide ellujäämist suurendavad üksused, miselimineerivad rakud, kes ei pärinud raku<strong>ja</strong>gunemisel antud plasmiidi (Gerdes jt., 1986; Jaffe jt.,1985). See postsegregatsioonile tapmismehhanism toimib tänu <strong>toksiin</strong>i <strong>ja</strong> anti<strong>toksiin</strong>i erinevalestabiilsusele (Tsuchimoto jt., 1992; Van Melderen jt., 1994). Ilma plasimiidita tütarrakus vähenebpidevalt ebastabiilse anti<strong>toksiin</strong>i hulk ning selle tulemusena vabaneb stabiilne <strong>toksiin</strong>, mis viibbakteri hukkumisele.Põh<strong>ja</strong>likud genoomi analüüsid on näidanud TA süsteemide <strong>ja</strong>otumises suurt mitmekesisust(Anantharaman <strong>ja</strong> Aravind, 2003; Pandey <strong>ja</strong> Gerdes, 2005; Sevin <strong>ja</strong> Barloy-Hubler, 2007).Mõned genoomid, nagu näiteks bakteritel Nitrosomonas europeae, Sinorhizobium meliloti <strong>ja</strong>Mycobacterium bovis, sisaldavad üle 50 TA süsteemi. Samas mõnedel teistel prokarüootidel,nagu Rickettsia prowazeki, Campylobacter jejuni <strong>ja</strong> B. subtilis, on leitud väga vähe TA süsteemevõi need puuduvad üldse. Mingit korrelatsiooni bakterite elustiili, nende hõimkonna, <strong>kasvu</strong>kiiruse<strong>ja</strong> TA süsteemide hulga vahel ei leitud (Sevin <strong>ja</strong> Barloy-Hubler, 2007).Mõned kromosomaalsed TA süsteemid võivad olla integreerunud peremehe regulatoorsetessesüsteemidesse <strong>ja</strong> annavad sellega peremeesrakule või populatsioonile mõne uue kasulikeomaduse. On väl<strong>ja</strong> pakutud mitmeid süsteeme mille abil TA süsteemid bakteritele kasulikudvõivad olla. Programmeeritud rakusurma mudeli järgi tapetakse stressirikkas keskonnas MazF<strong>toksiin</strong>i abil 95% rakupopulatsioonist, mis varustab ellujäänud bakteripopulatsiooni toitainetega(Engelberg-Kulka jt., 2006). Kasvumodulatsiooni mudel põhineb E. <strong>coli</strong> relBE, mazEF <strong>ja</strong> chpBKsüsteemide uurimistulemustel (Christensen, 2003; Christensen jt., 2001). Selle mudeli põhiline13
- Page 1 and 2: TARTU ÜLIKOOLLoodus-ja tehnoloogia
- Page 3 and 4: Kasutatud lühendidAmp: ampitsillii
- Page 5 and 6: 1.Kirjanduse ülevaade1.1.Fenotüü
- Page 7 and 8: Joonis 1. Kaks süsteemi, mis viiva
- Page 9 and 10: jt., 2005; Paulsson, 2004; Rao jt.,
- Page 11: aktereid eksponentsiaalses faasis,
- Page 15 and 16: katkeid DNA-shigBA HigA HigB Transl
- Page 17 and 18: Tabel 3. Kasutatud plasmiidid.plasm
- Page 19 and 20: Kloneerimise esimesel etapil viidi
- Page 21 and 22: 2.1.9. BW25113 ja BW25113 ∆relBE
- Page 23 and 24: Proovid koosnesid 50 µl 30% glüts
- Page 25 and 26: Joonis 5. HM22 kasvu jälgimine üh
- Page 27 and 28: Joonis 6. Külma ja-temperatuuritun
- Page 29 and 30: Üleekspressiooni mõju rakkude kas
- Page 31 and 32: statsionaarsest faasist väljumisel
- Page 33 and 34: Joonis 11. . ∆relBE ja MT kasvama
- Page 35 and 36: Bakterite GFP-sisalduse voolutsüto
- Page 37 and 38: KokkuvõteKäesoleva töö eesmärg
- Page 39 and 40: Kasutatud kirjandusAllen, G. C. ja
- Page 41 and 42: Gotfredsen, M. ja Gerdes, K. (1998)
- Page 43 and 44: Monk, M., Kinross, J. ja Town, C. (
- Page 45 and 46: Shah, D., Zhang, Z., Khodursky, A.,