6. HINGAMISELUNDITE HAIGUSED 6.

kirjalikud juhised erinevate olukordade puhuks.
– Juhendatud iseravimisel olevale patsiendile võib
ambulatoorse õppuse järel anda PEF-blanketi,
kuhu on märgitud individuaalsed häirepiirid ja
alljärgnevad juhised:
kui hommikune PEF-väärtus on 85% patsiendil
varem mõõdetud optimaalsest väärtusest,
kahekordistatakse inhaleeritava steroidhormooni
annust kaheks nädalaks;
kui hommikune PEF-väärtus on alla 50–70%
optimaalsest, alustatakse ühenädalast prednisoloonikuuri
annuses 40 mg/ööp. ja helistatakse
raviasutusse.
Eriarsti konsultatsioonile saatmise
näidustused
– Näidustused on suhtelised, sõltudes kasutada
olevatest võimalustest ning raviarsti kogemustest
astma ravimisel. Nimetagem olulisemad:
värskelt diagnoositud astma
kutseastma kahtlus
korduvad ägenemised
töövõime(tuse) hindamine
raskekujuline ägenemine
astmaatikud, kellel haigusnähud jätkuvad inhaleeritavate
steroidide suurele kogusele vaatamata
astmaatikud, kellele planeeritakse kodust ravi
nebulisaatoriga (näit. Spira-nebulisaator).
rasedad, kellel astma ägeneb
kui astma hakkab segama patsiendi harjumuspärast
elustiili (näit. spordiharrastamist).
Astmahaige jälgimine
– Astma suure esinemissageduse tõttu peaks seda
ravima ja järelevalvet teostama peamiselt üldarst.
– Ravimeid tarvitaval astmaatikul peab olema
regulaarne kontakt oma raviarstiga.
– Kerge kulu puhul piisab arstlikust kontrollist üks
kord aastas, haiguse raskenedes on vajalik arsti
tihedamini külastada.
– Lisaks anamneesile ja kopsude kuulatlusele on
kontrolliks piisav 2-nädalane kodune PEF-jälgimine,
mida täiendab tavaline spiromeetria (6.02).
6.32 ÄGEDA RASKEKUJULISE
ASTMA RAVI
Timo Keistinen
Põhimõtted
– Patsient, tema omaksed ja arst sageli alahindavad
ägenenud astma raskusastet.
– Ravi eesmärk on
175
6.32
vältida letaalsust
viia patsiendi üldseisund ja kopsufunktsioon
võimalikult kiiresti parimale võimalikule
tasemele
säilitada patsiendi optimaalne töövõime ja
vältida haigushoo kordumist.
Ägedalt progresseerunud astma
diagnoosimine
– Raskele haigushoole viitab astmaatikul üks või
mitu alljärgnevatest tunnustest:
kiuned ja õhupuudus on sedavõrd suured, et
patsient ei saa ühe hingetõmbega välja öelda
tervet lauset ega tõusta toolilt
hingamissagedus 25 korda minutis või rohkem
pulsisagedus püsivalt üle 110 korra minutis
(kui salbutamooli inhalatsioonist on möödunud
üle 30 min.)
PEF alla 40% varasemast parimast tulemusest
või alla 200 l/min., kui varasem parim tulemus
pole teada
patsiendi seisund halveneb ravist hoolimata.
Eluohtlikule haigushoole viitavad
tunnused
– Tasane hingamiskahin
– Tsüanoos
– Bradükardia
– Kurnatus, segasus või teadvusetus
– aB-pO 2 alla 8 kPa, vaatamata hapniku inhalatsioonile,
või aB-pCO 2 üle 6 kPa
Vältimatu abi
1. Patsient pannakse istuvasse asendisse, soovitatavalt
jalad rippu, et ta vajadusel saaks kummarduda
ette ning toetuda kätele ja jalgadele.
2. Antakse hapnikku (tavaliselt piisab 35%-lisest;
elustamisel anda maksimaalses kontsentratsioonis
ja suurima juurdevooluga).
3. Inhaleeritavat beetasümpatomimeetikumi suures
annuses (salbutamooli 5–10 mg, terbutaliini 10–
20 mg, fenoterooli 1–2 mg) ja ipratroopiumbromiidi
0,5 mg nebuliseerituna (näit. Bennet,
Bird, Spira) antakse koos hapniku või õhuga.
Kui nebulaatorit ei ole, kasutatakse doseeritavat
aerosooli koos volumaatikuga (näit. salbutamooli
2–5 mg ehk 20–50 doosi (volumaatikus
korraga 5 doosi)).
4. Steroidi suures annuses antakse parenteraalselt
(30–60 mg metüülprednisolooni või 250 mg
hüdrokortisooni või nende analoogi i.v.). Kohe
kui patsient on võimeline tablette neelama,
alustatakse samaaegselt veenisisese manustamisega
ka peroraalset ravi glükokortikoididega
(näit. 40 mg prednisolooni).
5. Raske hoo puhul manustatakse bronhodilataatoreid
veeni (teofülliini maksimaalselt 5 mg/