Nõuetele VASTAVUS - Eesti põllu- ja maamajanduse ...

Loomahaigustest teatamine (loomataudide alased direktiivid KM 13–15) | 59
Suu- ja sõrataudi iseloomulikud tunnused:
- veistel intensiivne süljevool ja matsutamine, haavandid või villid keelel, suuõõnes, sõravahedes või udaral
ning lüpsilehmadel piimatoodangu märgatav vähenemine;
- lammastel ja kitsedel mõõdukas süljevool, lonkamine;
- sigadel vastumeelsus seista, liikumine roomates, toetudes randmeliigestele, ka võivad tekkida villid sõrgade
ümber, kärsale, suu ümber või keelele.
Veiste katk
Väga nakkav, ägedalt kulgev veiste viirushaigus, mida iseloomustavad septitseemia (sepsis, mis kulgeb uute mädakollete
tekketa), limaskestade põletikulis-kärbumuslikud muutused ja suur suremus. Haiguse peiteaeg on 3–15
päeva. Sõltuvalt viirustüvest, loomaliigist, tõust ja immuunseisundist võivad kliinilised tunnused olla väga erinevad
ja ka haiguse kulg olla kas üliäge, äge või krooniline.
Haigus algab järsu palaviku tõusuga 41–42 ºC, vahel limaskestade hüperreemiaga (liigveresus) ning noorloomadel
ja vastsündinutel võib tulemuseks olla kiire surm. Teisel, kolmandal haiguspäeval tekib haigusele tüüpiline suu õõne
kahjustus, mille korral suuõõne limaskestas moodustuvad hallikasvalged sõlmekesed, mis lõhkevad ja jätavad ase mele
veritseva põhjaga erosioonid (marrastused). Suust eritub vinavat sülge, tekivad ülemiste hingamisteede ja silmade
põletik. Silmad muutuvad ülitundlikuks valguse suhtes, vahel täheldatakse silma sarvkesta tuhmumist. Haiguse
arenedes ilmnevad haigel loomal tugev kõhulahtisus, kiiresti arenev nõrkus ja kõhnumine. Loomad ei suuda enam
püsti seista, lamavad väljasirutatud jäsemetega ning surm saabub 4.–10. haiguspäeval. Kitsedel ja lammastel on
haigustunnused sarnased veistele, sigadel võib esineda silma sidekesta põletik ja tugev kõhulahtisus.
Väikemäletsejaliste katk
Väga nakkav, ägedalt kulgev lammaste ja kitsede viirushaigus, mida iseloomustavad limaskestade põletikuliskärbumuslikud
muutused, kopsupõletik ja suur suremus.
Haiguse peiteaeg on 3–10 päeva.
Haigus algab järsu palaviku tõusuga, tekivad üldseisundi muutused: rahutus, depressioon, isutus, ninapeegel muutub
kuivaks, kitsedel karv läiketuks. Ninast eritub seroosset (vereseerumist koosnevat) nõret, mis muutub limas-mädaseks
ja kuivab korpadena ninaava ümber. Esinevad väikesed nekrotiseerunud (kärbunud) alad nina limaskestas,
silma sidekesta põletik, korbad kolmandal silmalaul, suulimakesta põletik ja lehk suust ning tugev mitteverine kõhulahtisus.
Kaasneb köha, see on üheks sagedaseks tunnuseks. Haigestumisega kaasnevad dehüdratatsioon, kõhnumine,
hingeldus ja surm 5–10 päeva jooksul. Tiinetel loomadel võib kaasneda abort. Sõltuvalt viiruse virulentsusest
(viiruste ja bakterite tõvestusvõime) ja loomade vastupanuvõimest võib esineda ka vähemilmekamaid haigusvorme,
mille puhul kliiniline pilt on mõõdukam ja surevus varieerub 0–90% vahel.
Sigade vesikulaarhaigus
Nakkuslik viirushaigus, mida iseloomustab äge kulg, palavik ja villiline lööve kärsal, sõravahes, piirde- ja päkanahal.
Haiguse peiteaeg kestab 2–7 päeva. Sigade vesikulaarhaiguse kliinilised tunnused sarnanevad suu- ja sõrataudile.
Haigust iseloomustab ägedal kulul kehatemperatuuri tõus 41–42 ºC, äkki tekkiv longe, ulatuslikud nahakahjustused
villikeste näol kärsal, jäsemete nahal ja udaral ning 10%-l loomadest ka suu limaskestal. Villide lõhkemisel tekivad
erosioonid (marrastused), raske sõrakahjustuse korral võib sarvtohl ära tulla. Raske kulu korral kaasneb kõhulahtisus,
emiste haigestumisel tiinuse lõppjärgus abordid ja surnud põrsaste sündimine. Kliinilised tunnused on ilmekamad
põrsastel, kellel vahel täheldatakse ka närvinähte.
Lammaste katarraalne palavik e sinikeelhaigus (bluetongue)
Mäletsejalistel, peamiselt lammastel, esinev viirushaigus, mida iseloomustab palavik, keele ja suuõõne limas kesta
liigveresus, kärbumuslik haavandumine, sõrapõletik ja skeletilihaste düstroofia (toitumishäire). Haigus kandub edasi
verd imevate sääseliste (Culicoides) vahendusel. Haigusele on vastuvõtlikud lambad veised, kitsed, aga ka nt dromedarid
(üksküürkaamlid) ja ulukmäletsejalised.
Kliiniliselt haigestuvad ainult lambad, kusjuures raskemini põevad talled. Haigustekitaja võib levida emalt lootele
ja pole välistatud ka spermaga levik. Uutes taudikolletes võib letaalsus tõusta kuni 90%-ni, püsikolletes kulgeb taud
healoomulisemalt ja suremus ei ületa tavaliselt 10%.
Nõuetele vastavuse käsiraamat | mai 2011