mida tervishoiutöötajad osutavad patsientidele, et hinnata, säilitada või taastada nendeterviseseisundit, sealhulgas ravimite ja meditsiiniseadmete väljakirjutamine, väljastamine ja nendegavarustamine. Tarbija õiguste direktiivis on samas täpsustatud, et oluline ei ole, kas tervishoiuteenustosutab tervishoiuasutus või mitte. Tarbija õiguste direktiivi põhjenduspunktis nr 30 on viidatud, ettarbija õiguste direktiivi sätted ei ole tervishoiuteenuste puhul asjakohased. Tervishoiuteenustereguleerimiseks on vaja erisätteid, sest need on tehniliselt keerukad, olulised üldhuviteenuste jaoksning neid rahastab ulatuslikult avalik sektor. <strong>Eesti</strong>s reguleerivad tervishoiuteenuste osutamist mitmederiseadused (näiteks tervishoiuteenuse korraldamise seadus), tervishoiuteenuse osutamise lepinguregulatsioon on sätestatud VÕS-i 41. peatükis (§ 758 jt).Punktiga 3 võetakse üle direktiivi artikli 3 lõike 3 punkt C, mille kohaselt ei rakendata direktiivisttulenevat regulatsiooni hasartmängudele, sealhulgas rahalise panusega õnnemängudele, loteriidele,kasiinomängudele ja kihlveotehingutele. Hasartmängu termin on <strong>Eesti</strong>s sätestatud hasartmänguseaduse § 2 lõikes 1 ja hasartmängude liigid on ära toodud hasartmänguseaduse §-s 3. See ühtibdirektiivis viidatud hasartmängude loeteluga. Hasartmänguseaduses on kehtestatud kõrgendatudnõudmised hasartmängukorraldajatele ja meetmed mängijate kaitseks. Täiendavate tarbijakaitselisteväljaspool äriruume sõlmitavate lepingute normide kohaldamine ei oleks selle kõrval põhjendatud.Punkt 4 vastab direktiivi artikli 3 lõike 3 punktile K. Väljaspool äriruume sõlmitavate lepinguteregulatsiooni ei kohaldata reisijaveolepingutele. Direktiivi preambuli punkti 27 kohaselt tuleksreisijatevedu direktiivi kohaldamisalast välja jätta, kuna selle suhtes kehtivad muud liidu õigusaktidning ühistranspordi ja taksode suhtes kehtivad riigisisesed õigusaktid. <strong>Eesti</strong>s kohaldub reisijaveoleVÕS-i §§ 824 jt ning samuti ühistranspordiseadus. Lisaks kaitsevad reisijate õigusi mitmedotsekohalduvad määrused, näiteks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 261/2004, millegakehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise võipikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ)nr 1371/2007 rongireisijate õiguste ja kohustuste kohta, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL)nr 1177/2010, mis käsitleb meritsi ja siseveeteedel reisijate õigusi, ning Euroopa Parlamendi janõukogu määrus (EL) nr 181/2011, mis käsitleb bussisõitjate õigusi.Punktiga 5 võetakse üle direktiivi artikli 3 lõike 3 p E, mis välistab direktiivi kohaldamisalast tehingud,mis tehakse kinnisasja või kinnisasjaga seotud õiguse loomiseks, omandamiseks või üleandmiseks.Direktiivi põhjenduspunktis nr 26 on selgitatud, et direktiivi sätted ei ole selliste lepingute jaoksasjakohased, samuti on liikmesriikide õigusaktides nende kohta juba konkreetsed nõuded olemas.Osaliselt kattub kõnealuses punktis sätestatud erisus punktiga 8, sest <strong>Eesti</strong>s tuleb kinnisasjavõõrandamise ja koormamise tehingud teha notariaalselt tõestatud vormis.Punktis 6 sätestatakse, et regulatsiooni ei kohaldata lepingutele, mis sõlmitakse uue ehitiseehitamiseks või olemasoleva ehitise suuremahuliseks ümberehitamiseks. Kõnesoleva punkti allikas ondirektiivi artikli 3 lõike 3 punkti F esimene pool. Ehitisena tuleks mõista ehitist ehitusseadusetähenduses (vt ehitusseaduse § 2). Seda, kas tegemist on suuremahulise ümberehitusega või mitte,tuleks iga kord eraldi hinnata. Direktiivi põhjenduspunktis nr 26 on selgitatud, et suuremahulineümberehitus on võrreldav uue hoone ehitamisega, näiteks kui jäetakse alles vaid vana hoone fassaad.Samas eelkõige hoonete juurdeehitiste (nt garaaž või veranda) ehitamise ning hoonete remondi jarenoveerimisega (v.a suuremahuline ümberehitamine) seotud lepingud on direktiiviga hõlmatud jasellest tulenevalt ei ole need ka väljaspool äriruume sõlmitavate lepingute regulatsioonikohaldamisalast välistatud.Direktiivi artikli 3 lõike 3 punkti F teine pool võetakse üle punkti 7. Sellest tulenevalt ei kohaldatakõnesolevat regulatsiooni eluruumi üürilepingutele. Kuivõrd eluruumi üürilepingute jaoks on VÕS-isolemas põhjalik ja üürniku kaitsev regulatsioon (VÕS §§ 271 jt), puudub vajadus kohaldadatäiendavalt väljaspool äriruume sõlmitava lepingu regulatsiooni tarbijakaitselisi sätteid.Punkti 8 allikas on direktiivi artikli 3 lõike 3 punkt I. Direktiivi ei kohaldata lepingute suhtes, misliikmesriikide õiguse kohaselt sõlmitakse niisuguse avaliku võimu kandja kaudu, kes on seadusegakohustatud olema sõltumatu ja erapooletu ning kes peab ulatusliku õigusalase selgitustööga tagama,et tarbija sõlmib lepingu üksnes põhjaliku kaalutluse alusel ja selle õiguslikust ulatusest teadlik olles.<strong>Eesti</strong>s on selline ametiisik notar ning punktis I sätestatud kriteeriumitele vastab tehingu notariaalnetõestamine (vt nt tõestamisseaduse § 18). Sellest tulenevalt välistatakse eelnõuga väljaspool äriruume12
sõlmitud lepingute regulatsiooni kohaldamisalast lepingud, mis sõlmitakse notariaalse tõestamisekaudu.Punktiga 9 välistatakse kõnesoleva jao kohaldamisalast lepingud toiduainete, jookide või muuigapäevaseks tarbimiseks mõeldud asja kohta, mis antakse üle ettevõtja sagedaste ja korrapärasteringsõitude käigus tarbija elu-, asu- või töökohas. Näitena sellistest lepingutest võib tuua näiteks suveleramajade rajoonis regulaarselt ringi sõitvad jäätiseautod ja muud sarnased teenused. Regulatsioonvastab direktiivi artikli 3 lõike 3 punktile J. Sellise erandi tegemine on tõenäoliselt lähtunud loogikast, etringsõidu käigus läbitakse tavapäraseid marsruute, millest asjassepuutuvad tarbijad on üldjuhulteadlikud, mistõttu sarnaneb ettevõtja tegevus tema tegevusega äriruumides.Punktis 10 võetakse üle direktiivi artikli 3 lõike 3 punkt L ning sätestatakse, et väljaspool äriruumesõlmitud lepingute regulatsioon ei kohaldu lepingutele, mis on sõlmitud, kasutades müügiautomaatevõi automatiseeritud äriruume. Näiteks ei kohaldu väljaspool äriruume sõlmitav regulatsioonautomaadist kohvi ostmisele ja teistele sarnastele tehingutele.Punktis 11 tehakse erand lepingutele, mis sõlmitakse elektroonilise side teenuse osutajaga avalikutaksofoni vahendusel taksofoni kasutamiseks või mille tarbija on sõlminud telefoni, interneti või faksiteel loodud ühe ühenduse kasutamiseks. Regulatsioon põhineb direktiivi artikli 3 lõike 3 punktil M.Selle välistusega on hõlmatud näiteks tänaval taksofoni kasutamise lepingud, samuti lepingud, milleesemeks on telefoni, interneti või faksi teel loodud ühe ühenduse kasutamine nt avalikus kohas ühekorra wifi-i kasutamine. Sellisel juhul väljaspool äriruume sõlmitavate lepingute regulatsioon eikohaldu.Lõikes 3 sätestatakse loetelu nendest lepingutest, mis alluvad küll väljaspool äriruume sõlmitavalepingu regulatsioonile, kuid mille suhtes ei saa tarbija kasutada seaduses ettenähtudtaganemisõigust, mille eesmärk on anda tarbijale järelemõtlemisaega, võimaldades tarbijal lepingusttaganeda põhjust avaldamata. Lisaks on siin loetletud lepingud, mille puhul võib tarbija teatudtingimustel taganemisõiguse kaotada. Direktiivi põhjenduspunktis number 49 on selgitatud, ettaganemisõiguse suhtes peaksid kehtima teatud erandid, sest taganemisõigus võib näiteks teatudkauba või teenuse olemust arvestades olla ebakohane. Vastava lõike alus on direktiivi art 16. Kunadirektiiv lähtub täieliku harmoneerimise põhimõttest, ei ole liikmesriikidel võimalik direktiivis sätestatudloetelu riigisiseselt laiendada ega kitsendada, mistõttu tuleb see üle võtta direktiiviga ettenähtudmahus.Alljärgnevalt on antud täpsem ülevaade lõike 3 punktidest.Punktiga 1 võetakse üle direktiivi artikli 16 p A, mille järgi ei kohaldata taganemisõigust lepingule,mille esemeks on teenuse osutamine või muu kestva soorituse tegemine, kui ettevõtjapoolsedlepingust tulenevad kohustused on täielikult täidetud ning teenuse osutamine või muu sooritusetegemine on alanud tarbija sõnaselgel eelneval nõusolekul ning kinnitusel, et ta kaotabettevõtjapoolsel lepingu täitmisel oma taganemisõiguse. Nimetatud olukorras on taganemine välistatudseetõttu, et motiveerida ettevõtjaid teenuseid pakkuma ka enne 14-päevase taganemistähtaja lõppu.Vastava erandi puudumine tooks tõenäoliselt kaasa olukorra, mil ettevõtjad oleks pigem motiveeritudteenuse alustamisega ootama taganemistähtaja lõpuni, et välistada taganemise tagajärjel toimuvatasjaajamist.Punktiga 2 võetakse üle direktiivi artikli 16 p B. Vastava sätte järgi ei kohaldata taganemisõigust asjaüleandmisele, teenuse osutamisele või muu soorituse tegemisele, mille hind sõltub finantsturukõikumisest, mida ettevõtja ei saa mõjutada ja mis võib ilmneda taganemistähtaja jooksul. Kõnesolevaerandi puudumine võiks kaasa tuua olukorra, mil ettevõtjad eelistavad nimetatud hüvesid mittepakkuda või pakkuda neid oluliselt kallima hinnaga, kuna taganemise võimaluse tõttu võivad nadkanda olulist kahju, mis seisneb selles, et neil pole võimalik tagastatud hüve sama hinnaga enamhiljem maha müüa, kuna turu olukord on teine. Kahju maksavad aga kaudselt kinni teised tarbijad,kuna ettevõtja kantud kahju väljendub ülejäänud hüvede hinnas.Punktiga 3 võetakse üle direktiivi artikli 16 p C, mille järgi ei kohaldata taganemisõigust sellise asjaüleandmisele, mis on valmistatud tarbija esitatud nõuete järgi või mis on selgelt kohandatudkonkreetse tarbija vajadustele. Kõnealune erand on ajendatud sellest, et ettevõtjal ei pruugi olla13