Seletuskiri - Eesti Kaubandus-Tööstuskoda

tarbija teeb tahteavalduse, mille sisu on finantsteenuse lepingust tuleneva soorituse täitmine ennetaganemistähtaja lõppu. Paragrahvi 58 lõige 3 on viidud § 56 2 lõikesse 10.Eelnõuga tunnistatakse kehtetuks ka § 59. Paragrahv 59 on osaliselt kaetud uue direktiivi artikliga 18,mis võetakse eelnõuga üle VÕS-i müügilepingute ja töövõtulepingute jakku, kuna art 18 ei hõlmaainult sidevahendi abil sõlmitud lepinguid, vaid kõiki direktiivi tähenduses müügilepinguid, mis Eestiõiguses tähendab nii müügilepinguid kui ka töövõtulepinguid (vt täpsemalt § 209 lõigete 5 ja 6 ning §636 lõigete 4 ja 5 kohta seletuskirjas kirjutatut allpool). Paragrahvi 59 lõikes 1 sisalduv regulatsioonjääb müügi- ja töövõtulepingute korral sisuliselt samaks, lõige 2 ei vasta päris täpselt uue direktiiviartiklis 18 sätestatule ning see tuleb koos § 209 lõikega 5 ja § 636 lõikega 4 kehtetuks tunnistada.Samuti ei saa tulenevalt uue direktiivi maksimumharmoneerivast iseloomust säilitada lõiget 3, sestsellele vastavat regulatsiooni ei ole uues tarbijaõiguste direktiivis ette nähtud.Paragrahvis 61 tehakse sõnastuslik muudatus. Termini pakkuja asemel kasutatakse terminitettevõtja.5. jaguVÕS-i 2. peatüki 5. jagu reguleerib arvutivõrgu abil lepingute sõlmimist. Kuna tarbijaõiguste direktiiviartiklis 8 on ette nähtud ettevõtjale selliseid kohustusi, mis saavad tekkida vaid arvutivõrgu abilsõlmitavate lepingute korral, on eelnõu koostamisel otsustatud võtta vastav regulatsioon ülekõnealusesse jakku. Eesmärk on olnud tagada, et kogu arvutivõrgu abil sõlmitud lepinguteregulatsioon oleks koondatud ühte kohta. Seejuures on oluline rõhutada, et direktiiv näebkohustuslikuna ette vaid selle, et art 8 kohalduks kauglepingutele ehk sidevahendi abil sõlmitavatelelepingutele. Eelnõus on aga artiklile 8 vastav regulatsioon viidud sisse arvutivõrgu abil sõlmitavatelepingute jakku, mis tähendab, et direktiiv võetakse üle laiemalt ning see hakkab kohalduma kõikideleinterneti vahendusel sõlmitud lepingutele ka juhul, kui need kvalifitseeruvad näiteks väljaspooläriruume sõlmitavateks lepinguteks, sest pakkumine on tehtud tänaval, aga leping sõlmitud internetivahendusel jne. Sellise laiema ülevõtmise eesmärk on tagada tarbija parem kaitse internetivahendusel sõlmitavate lepingute korra.Paragrahvis 62 1 tehakse mõningad sõnastuslikud ja tehnilised muudatused. Nagu ka igal pool mujaleelnõus, on ka siin asendatud sõna pakkuja või väljend majandus- või kutsetegevuses tegutsev isiksõnaga ettevõtja.Lõige 4 tunnistatakse kehtetuks, kuna see dubleerib TsÜS-i § 69 lõikes 2 sätestatut.Lõige 7 tunnistatakse kehtetuks, sest eelnõuga luuakse 5. jakku eraldi § 62 3 , mis keelab tarbijakahjuks kõrvalekalduvad kokkulepped nii § 62 1 suhtes kui ka kogu ülejäänud 5. jao ehk ka eelnõugaloodava § 62 2 suhtes.Paragrahvi 62 2 võetakse üle direktiivi artikli 8 lõiked 2 ja 3.Lõige 1 vastab direktiivi artikli 8 lõikele 3. Erinevalt direktiivist ei ole kõnesolevas lõikes esitatud selgetviidet „kaubandustegevuse veebilehele“, sest regulatsioon võetakse üle arvutivõrgu abil sõlmitavatelepingute jakku VÕS-is, mis tähendab, et nimetatud nõue saab nii või teisiti kohalduda ainult ettevõtjaveebilehele. Interneti vahendusel lepingu sõlmimisel, näiteks e-poes, peab ettevõtja tagama, ethiljemalt tellimisprotsessi alguses esitatakse tarbijale selgelt loetavalt teave selle kohta, et esinevadkättetoimetamise piirangud, kui sellised piirangud on (nt kui kättetoimetamine ei ole väljaspool teatudpiirkonda võimalik või on võimalik täiendava tasu eest vms), samuti tuleb teavitada tarbijatmaksevahenditest, mille kasutamine on ettevõtjale vastuvõetav (nt kui veebilehel on võimalik makstaainult krediitkaardiga).49