Seletuskiri - Eesti Kaubandus-Tööstuskoda

lepingu sõlmimise kohta esitama tarbijale ka kinnituse selle kohta, et tarbija on andnud oma sõnaselgenõusoleku digitaalse sisu edastamise alustamiseks eelnõuga loodava § 47 lõike 2 1 punkti 13 kohaselt(vt ka selgitusi eespool). Viimati nimetatu on vajalik tagamaks, et tarbija annaks endale selgelt aru, etdigitaalse sisu varasemal edastamisel kaotab ta taganemisõiguse ning et see oleks ka selgeltfikseeritud.Lõikega 2 võetakse üle direktiivi artikli 7 lõige 3. Kõnesolev lõige hakkab kohalduma kestvatesoorituste tegemisele, näiteks vee, elektrienergia, gaasi või soojuse müügile ühendusvõrgu kaudu jaerinevate teenuste osutamisele. Kui tarbija eelneval sõnaselgel nõusolekul on soorituse tegeminealanud enne taganemistähtaja lõppu, tuleneb kõnesolevast lõikest ettevõtjale kohustus küsida sellisesolukorras tarbijalt sõnaselge avalduse tegemist püsival andmekandjal.Lõige 3 põhineb direktiivi artikli 7 lõike 4 punktil B ja see täiendab eelnõuga loodavat § 48 lõiget 5.Kuigi ettevõtjal on alla 200-eurose maksumusega remondi- või hooldusteenuste pakkumisel võimalikesitada tarbijale oluliselt vähem lepingueelset teavet, on tal sellest hoolimata kohustus pärast lepingusõlmimist esitada kogu teave, mis on sätestatud §-s 48. Ettevõtjale on selline lahendus siiski kasulik,sest kinnituse esitamine on võimalik tarbija nõusolekul ka püsival andmekandjal, mis tähendab, etkogu mahukat teabekataloogi ei tule esitada kohapeal tarbija kodus, vaid selle saab tarbijale esitadaka hiljem nt e-kirjaga.Paragrahv 49 reguleerib tarbija taganemisõigust ning seda muudetakse ja täiendatakse direktiiviartiklite 9, 10 ja 11 ülevõtmiseks.Lõige 1 vastab direktiivi artikli 9 lõikele 1. Samamoodi Eestis kehtiva õigusega on tarbijaltaganemiseks 14 päeva. Samas on oluline rõhutada, et nüüd põhineb vastav regulatsioonmaksimumharmoneerival direktiivil, mis tähendab, et täpselt 14-päevasest tähtajast tuleb lähtuda kakõigis teistes liikmesriikides. Direktiivi preambuli punktis 40 on välja toodud, et taganemistähtajavarieerumine liikmesriigiti tekitab praegu õiguslikku ebakindlust ja eeskirjade järgimise kulusid. Uueregulatsiooniga ühtsustatakse see aga täielikult.Mis puudutab täpsemalt lõikes 1 tehtavaid muudatusi, siis esmalt korrigeeritakse tulenevalt eelnõuskasutatavast terminoloogiast sõnastust ning asendatakse termin koduukseleping terminiga väljaspooläriruume sõlmitav leping. Kuna VÕS-i § 194 tunnistatakse eelnõuga kehtetuks, tuuakse kõnesolevaslõikes selgelt välja seni § 194 lõikes 2 sisaldunud põhimõte, et tegemist on õigusega taganeda põhjustavaldamata ehk teisisõnu ilma igasuguse ettevõtjapoolse rikkumiseta. Lisaks jäetakse välja kehtivalõike 1 viimane lause, kuna direktiivis on taganemistähtaja alguse määramiseks detailneeriregulatsioon, mis sätestatakse lõigetes 1 1 –1 3 .Lõike 1 1 loomine on vajalik direktiivi artikli 9 lõike 2 punkti B ülevõtmiseks. Nagu juba eespoolmainitud, on uues direktiivis märkimisväärselt täpsemalt reguleeritud taganemise tähtaja kulgemisealgust. Lõikesse 1 1 on koondatud erinevad variandid, mis võivad esineda lepingute korral, milleesemeks on asja üleandmine, nt müügilepingute korral. Kõige tavapärasemal juhul hakkabtaganemistähtaeg kulgema päevast, mil tarbija saab asja enda valdusesesse ehk päevast, kui näiteksväljaspool äriruume sõlmitud lepingu alusel tellitud raamatud toimetatakse tarbijale koju. Samakohaldub juhul, kui asi antakse üle mõnele asja kättesaamise õigusega isikule, nt tarbijaperekonnaliikmele või töökaaslasele. Väljendit tarbija nimetatud isik, kes ei ole vedaja, on kasutatudselleks, et tagada täielik kooskõla direktiiviga. See ei eelda Eesti riigisisese õiguse tähendusesvolituse andmist. Eelnõus on direktiivi alusel selgelt rõhutatud, et tegemist peab olema tarbijalefüüsilise valduse üleandmisega. Seda põhjusel, et Eestis loetakse näiteks auto otseseks valduseks kaautovõtmete olemasolu, kuna need võimaldavad auto üle tegeliku võimu teostamist, hoolimata sellest,et auto ise võib asuda tarbijast füüsiliselt väga kaugel. Samas hakkab direktiivi tähendusestaganemistähtaeg kulgema alles päevast, kui tarbija saab asja, kõnesoleval juhul auto, reaalselt endakätte, sest alles sellest hetkest alates on tal võimalik auto omadustega tutvuda.21