Seletuskiri - Eesti Kaubandus-Tööstuskoda

direktiivi lisas toodud ja riigisiseses õiguses kõnealuse paragrahvi lõike 2 3 alusel justiitsministrimäärusega kehtestatavat tüüpvormi. Seejuures tasuks silmas pidada, et ettevõtjal on tulenevalt § 48lõike 1 punktist 13 kohustus esitada tarbijale enne lepingu sõlmimist ka taganemisõiguse tüüpvorm.Seega peaks tarbijal tüüpvorm alati käepärast olema. Taganemise tüüpvormi kasutamine peaks olematarbija jaoks lihtne ja mugav, samuti peaks see hõlbustama ettevõtja tegevust, sest info taganemisekohta jõuab temani standardiseeritud kujul. Siiski ei ole taganemisavalduse tüüpvormi kasutamineainus võimalus taganemiseks. Teine võimalus on teatada ettevõtjale lepingust taganemisest vabasvormis, kui taganemisest teavitav avaldus kauplejale on ühemõtteline. Erinevalt VÕS-i § 194 lõike 2teises lauses sätestatust ei piisa taganemiseks pelgalt lepingu esemeks oleva asja tagastamisesttaganemistähtaja jooksul. Preambuli punktist 44 võib välja lugeda, et taganeda on võimalik kaubatagastamisega koos selge avaldusega. Seega ei piisa ainuüksi kauba tagastamisest. Samas ei tulenedirektiivist, et tarbija peaks igal juhul kasutama selliseid väljendeid nagu „taganemine“,„taganemisõigus“ vms. Oluline on, et tarbija soov lepinguga enam mitte seotud olla oleks selge jaüheselt mõistetav. Põhjenduspunktis 44 on veel selgitatud, et ühemõttelise taganemisavalduse nõuetoleks võimalik täita kirja, telefonikõne või kauba tagastamisega koos selge avaldusega, kuid kohustustõendada, et taganemine toimus direktiivis kindlaks määratud tähtaegade jooksul, peaks lasumatarbijal. Seetõttu on tarbija huvides kasutada kauplejale oma taganemisest teada andmiseks püsivatandmekandjat.Lõikes 2 2 sätestatakse volitusnorm justiitsministrile taganemisavalduse tüüpvormi kehtestamiseks.Kõnealuse muudatusega seondub ka tarbijakaitseseaduse § 13 ja mh seal sisalduva majandus- jakommunikatsiooniministrile antud volitusnormi kehtetuks tunnistamisega. Tulenevalt direktiivilepinguõiguslikust sisust on mõistlikum sätestada volitusnorm tarbijakaitseseaduse asemelvõlaõigusseaduses. Tüüpvorm kehtestatakse direktiivi I lisa B osa alusel. Tüüpvorm võetakse ülesellisena, nagu see on direktiivis sätestatud, pidades silmas direktiivi põhjenduspunktis 44 viidatudvajadust tagada kõikjal EL-is ühtsed nõuded ning seal ja ka artikli 11 lõike 1 lõpus toodud soovitustliikmesriikidele hoiduda sellele näidisvormile mis tahes esitusviisi käsitlevate nõuete kehtestamisest(näiteks seoses tähemärgi suurusega).Lõikes 2 3 sätestatakse põhimõte, et kui tarbija kasutab taganemisavalduse edastamiseks ettevõtjaveebilehte, saadab ettevõtja tarbijale viivitamata püsival andmekandjal kinnituse taganemisavaldusekättesaamise kohta. Sellise kohustuse sätestamine on vajalik direktiivi artikli 11 lõike 3 ülevõtmiseks.Direktiivi preambuli punktis 45 on selgitatud, et kogemuste põhjal on teada, et paljud tarbijad jakauplejad eelistavad suhtlemist kaupleja veebilehe kaudu, ning seetõttu peaks kauplejal olemavõimalik anda tarbijale võimalus täita taganemisteate vorm veebipõhiselt. Sel juhul peaks kauplejaviivitamata kinnitama taganemisteate kättesaamist püsival andmekandjal, näiteks e-kirjaga.„Viivitamata“ tähendab esimesel võimalusel. Regulatsiooni eesmärk on tagada tarbijale teave sellekohta, et tema tahteavaldus on ettevõtjani jõudnud.Lõige 4 tunnistatakse kehtetuks, kuna taganemise õigussuhtes tekkivate õiguste ja kohustuste kohtaon sätestatud täpsem eriregulatsioon järgmistes paragrahvides (§ 49 1 ja § 49 2 ).Lõikes 5 tehakse sõnastuslik muudatus ning termin koduukseleping asendatakse terminiga väljaspooläriruume sõlmitav leping. Muudatus on tingitud eelkõige §-s 46 ja sellest ajendatuna terves eelnõusläbitavalt tehtavast terminoloogilisest muudatusest.Paragrahvi 49 täiendamine lõikega 6 on tingitud vajadusest võtta riigisisesesse õigusesesse üledirektiivi artikli 11 lg 4, mis paneb tõendamiskoormuse taganemisõiguse kohase teostamise kohtatarbijale. Sätte loomine on vajalik seetõttu, et tulenevalt TsMS-i §-st 230 peavad mõlemad pooledtõendama asjaolusid, millele nende väited tuginevad. Seega kui tarbija esitaks nõude ettevõtja vastunäiteks tasutud raha tagasisaamiseks, oleks ka TsMS-i § 230 alusel tõendamiskoormus samasugune,nagu artikli 11 lg 4 ette näeb. Kuid kui tegemist oleks vastupidise olukorraga, kus ettevõtja esitabnõude tarbija vastu, näiteks nõuab hoolimata tarbija taganemisest jätkuvalt tarbijalt lepingujärgsete23