Seletuskiri - Eesti Kaubandus-Tööstuskoda

Seega, kui see on võimalik, tuleb tarbijale esitada info koguhinna ja võimalike kulude kohta konkreetsesummana. Kui see ei ole aga mõistlike jõupingutuste tulemusel võimalik, tuleb tarbijat teavitada hinnaarvutamise viisist ning asjaolust, et tarbija peab tulevikus kandma täiendavaid kulusid. Kuigi direktiivieestikeelses tõlkes on viidatud asjaolule, et hinda ei ole võimalik põhjendatult enne arvutada, oneelnõus lähtutud direktiivi originaalversioonist, mis kasutab sõna mõistlik. Tähtajatu lepingu võikestvuslepingu puhul, mille esemeks on püsivad või korduvad tellimused, tuleb täiendavalt lähtudakõnealuse paragrahvi lõikes 7 sätestatust.Punktiga 7 võetakse üle direktiivi artikli 6 lõike 1 p F, mille järgi peab ettevõtja tarbijat teavitamalepingu sõlmimiseks kasutatava sidevahendi kasutamise tasu suurusest, välja arvatud juhul, kui seetasu vastab sellise sidevahendi kasutamise tavalisele tasule. Kõnesoleva punkti mõte on informeeridatarbijat sidevahendi kasutamisega kaasnevatest täiendavatest lisakuludest. Seni on samaregulatsioon sisaldunud punktis 5.Punktiga 8 võetakse üle direktiivi artikli 6 lõike 1 p Q, mille järgi peab ettevõtja juhul, kui tarbija peabmaksma tagatisena rahasumma või andma muu rahalise tagatise, teavitama tarbijat sellise tagatiseandmise kohustusest ning tagatise andmise tingimustest. Eesmärk on tagada tarbijale täielikinformatsioon temalt nõutavate tagatiste või kõrvalkohustuste kohta, nt info selle kohta, et ettevõtjasoovib tarbijalt käsiraha vms maksmist.Punktiga 9 võetakse üle direktiivi artikli 6 lõike 1 p-i G esimene osa, mille järgi peab ettevõtja tarbijaleteada andma maksmise, kättetoimetamise ja tellimuse täitmise korra ning asja kättetoimetamise,teenuse osutamise või muu soorituse tegemise aja. Regulatsioon vastab suures osas seniselepunktile 6 ning selle mõte on anda tarbijale selge ülevaade sellest, missuguse aja jooksul kumbki poolenda kohustused täitma peab. Nagu eespool selgitatud, hõlmab termin lepingu ese nii asja, teenustkui muud sooritust. Seega on muu soorituse all mõeldud lepingu esemeks olevat ettevõtja sooritust.Punktiga 10 võetakse üle direktiivi artikli 6 lõike 1 p P, mille järgi peab ettevõtja tarbijale esitamalepingust tulenevate kohustuste minimaalse kestuse, kui see on olemas. Näitena lepingute kohta, kustarbijale on ette nähtud kohustuste minimaalse kestus, võib tuua mobiilisidelepingud, kus tarbijakohustub olema teatud paketiga seotud näiteks kahe aasta jooksul ning paketi vahetamine on selleaja jooksul seotud märkimisväärsete lisakuludega. Direktiiviga soovitakse tagada, et tarbija olekssellistest tingimustest igal juhul enne lepingu sõlmimist teadlik. Osaliselt vastab siin sätestatud reegelkehtivale punktile 9, kuid erinevalt kehtivast õigusest puudub eelnõus tingimus, et minimaalsestkestusest peab teavitama siis, kui leping täidetakse teatud aja jooksul püsivalt või osadena.Punktiga 11 võetakse üle direktiivi artikli 6 lõike 1 p O, mille järgi peab ettevõtja tarbijale esitamakestvuslepingu puhul lepingu tähtaja või kui leping on tähtajatu või automaatselt pikenev, lepingulõpetamise tingimused. Selle kohustuse eesmärk on tagada tarbija informeeritus lepingu kestusestning lepingu lõpetamise võimalustest. Näiteks tuleks tarbijale selgitada lepingu korralise ülesütlemisevõimalusi, mh asjaolu, kas lepingus nähakse ette etteteatamistähtaeg.Punktiga 12 võetakse üle direktiivi artikli 6 lõike 1 p-i H esimene pool, mille järgi peab ettevõtja juhul,kui tarbijal on õigus lepingust taganeda, esitama tarbijale selle õiguse kasutamise tingimused, tähtajaja korra vastavalt VÕS-i § 56 lõikele 2 2 . Tarbija õigus lepingust põhjust avaldamata taganeda on üksolulisemaid õigusi, mis tarbijal on siis, kui tegemist on sidevahendi abil sõlmitud lepinguga. Selleks, ettarbijal oleks võimalik taganemisõigust kasutada, peab ta aga esmalt õiguse olemasolust teadlikolema. Kõnesoleva punkti eesmärk tarbijaid sellisest võimalusest teavitada. Oluline on juhtidasiinkohal tähelepanu ka § 54 lõikele 3, mis võimaldab esitada tarbijale teabe taganemisõigusekasutamise tingimuste, tähtaja ja selle korra kohta, kasutades taganemise näidisjuhendit.Punkiga 13 võetakse üle direktiivi artikli 6 lõike 1 p-i H teine pool, mis kohustab ettevõtjat esitamatarbijale taganemisõiguse tüüpvormi, mis kehtestatakse justiitsministri määrusega § 56 lõike 2 3 alusel.Punktiga 14 võetakse üle direktiivi artikli 6 lõike 1 p-i I, mille järgi peab ettevõtja juhul, kui tarbijakannab lepingust taganemisel lepingu esemeks olnud asja tagastamise kulud, teavitama tarbijatsellest, et need kulud tuleb tasuda tarbijal. Kõnesoleva punkti mõte on teavitada tarbijat asjaolust, etlepingust taganemisega võivad kaasneda teatud kulud. Kulude kandmise regulatsioon on sätestatuddirektiivi artikli 14 lõike 1 teises alalõigus, mis võetakse eelnõuga riigisisesesse õigusesse üle § 56 2lõikesse 2. Tarbijal on asja tagastamisega seotud kulude kandmise kohustus juhul, kui pooled ei olekokku leppinud teisiti. Seega näiteks, kui ettevõtja kasutatavates tüüptingimustes on punkt, mille35