Seletuskiri - Eesti Kaubandus-Tööstuskoda

tarbijalepingute puhul, mille jaoks ei ole VÕS-is ette nähtud eriregulatsiooni, jätkuvalt lähtuda ka VÕS-i§ 14 lõikes 2 sätestatust, mille järgi tuleb tarbijat lepingu ettevalmistamisel teavitada kõikidest nendestasjaoludest, mille vastu on tarbijal lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi, tarbijalepingutepuhul loetakse nendeks asjaoludeks eelkõige VÕS-i § 14 1 lõikes 1 nimetatu. Kuigi tarbija õigustedirektiiv lähtub täisharmoneerimise põhimõttest, mis tähendab seda, et liikmesriigid ei või direktiivi ülevõttes kehtestada direktiivis sätestatust erinevaid reegleid, on artikli 5 lõike 1 kehtestaminemitteammendava loeteluna võimalik seeläbi, et artikli 5 lõike 4 järgi on kõnesoleva artikli puhulerandkorras tegemist miinimumühtlustamisest lähtuva sättega, mis võimaldab liikmesriikidel tarbijatelekõrgema kaitse tagamise eesmärgil riigisiseselt säilitada või võtta vastu sätteid, mis erinevad direktiivissätestatust. Seda võimalust on eelnõu koostamisel ka kasutatud. Samas on oluline juhtida tähelepanusellele, et näiteks direktiivi artikli 6 ülevõtmiseks muudetavate §-de 48 ja 54 juures samasugustregulatsiooni ei kehtestata, sest artiklis 6 ei ole ette nähtud samasugust võimalust, nagu on sätestatudartikli 5 lõikes 4.Kuigi direktiivi art 5 nõuab ülevõtmist vaid müügilepingu ja teenuse osutamise lepingu kontekstis, onriigisiseselt otsustatud vastavat teavitamiskohustust laiendada kõikidele lepingutele, mille teisekspooleks on tarbija.Erandina ei kohaldata kõnesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud reegleid järgmiste lepingutesõlmimisel, kuna nende lepingute sõlmimiseks on võlaõigusseaduses sätestatud erireeglid:- väljaspool äriruume sõlmitav leping (eelnõuga muudetav VÕS-i § 48);- sidevahendi abil sõlmitud leping (eelnõuga muudetavad VÕS-i §-d 54 ja 54 1 );- ehitise ajutise kasutamise leping, pikaajalise puhkusetoote leping või nende lepingutevahendusleping ja vahetussüsteemileping (VÕS-i § 380);- tarbijakrediidileping (VÕS-i §-d 403 1 ja 407);- makseteenuse leping (VÕS-i §-d 711 ja 711 1 ).Eelnõuga tehakse ettepanek sätestada vastav välistus ka iga ülalviidatud paragrahvi juures eraldi.Lisaks VÕS-i § 14 1 raames sätestatavale ei tule nimetatud lepinguliikide puhul kohaldamisele ka VÕSi§ 14 lõikes 2 sätestatu, sest kõnealuste lepinguliikide puhul on lepingueelse teabe andmise kohustusreguleeritud iga lepinguliigi juures ammendavalt. Ammendavalt seetõttu, et vastavate lepinguliikidepuhul on teabe andmise kataloogi aluseks olnud täisharmoneerivad direktiivid, mis ei lubaliikmesriikidel riigisiseselt teavitamiskohustuse katalooge ei tarbija kahjuks kitsendada ega tarbijakasuks laiendada. Kõnealune üld- ja erinormide vaheline seos sätestatakse eelnõuga ka seadusetasandil, kuid mitte kõnealuse paragrahvi ehk üldnormi kooseisus, vaid iga erinormi juures eraldi.Kõnesoleva paragrahvi puhul on oluline juhtida tähelepanu ka sellele, et kuigi direktiivi artikli 5 lg 3näeb ette võimaluse mitte kohaldada lepingueelse teavitamiskohustuse näitlikku kataloogiigapäevatehingutele, mis täidetakse kohe lepingu sõlmimise ajal, otsustati eelnõu koostamiselvastavasisulise erandi kasutusele võtmisest loobuda. Määravaks sai sealjuures see, etigapäevatehingute puhul peaks näitlikustavas loetelus nimetatud asjaolud olema tarbijale lepingukonteksti arvestades niigi selged, näiteks asjaolu, mida teha ajalehega. Samuti on oluline juhtidatähelepanu sellele, et mitmetes punktides on viidatud, et teabe esitamise kohustus on ainult juhul, kuisee on asjakohane. Seetõttu puudub vastava erandi tegemiseks otsene vajadus. Samuti olekskeeruline n-ö igapäevatehingute kõigist teistest tehingutest piiritlemine. Rääkida ei saa ka sellest, eterandi kasutamata jätmine tooks ettevõtjatele kaasa suure koormuse, sest sellistele igapäevasteletehingutele kohaldub ka praegu VÕS-i § 14 lg 2, mis kohustab ettevõtjat teavitama tarbijat kõikidestnendest asjaoludest, mille vastu on tarbijal lepingu olemust arvestades oluline äratuntav huvi.Paragrahvi 28 1 loomine on tingitud vajadusest võtta üle direktiivi artiklid 19, 21 ning 22.Lõikesse 1 võetakse üle direktiivi artikkel 22, mille järgi peab tarbija tahteavaldus mis tahes lisatasumaksmise kohta, mis lisandub kaupleja peamise lepingulise kohustuse täitmise eest kokku lepitudtasule, olema väljendatud sõnaselgelt. Sisuliselt tähendab see seda, et kui pooled sõlmivad näiteks7