kaupleja veebilehe aadressi, kus asjakohane teave on vahetult ja hõlpsasti kättesaadav. Samuti peabsee vastama § 54 lõikes 2 nimetatud nõudele ehk olema lihtsas ja arusaadavas keeles ning esitatudloetavalt. Kehtivas õiguses on sarnane regulatsioon nähtud ette § 55 lõikes 1, mis põhinebsidevahendi abil sõlmitavate lepingute direktiivi artiklil 5, kuid on oluline rõhutada, et uue direktiiviregulatsioon on võrreldes kehtiva reeglistikuga rangem. Eelnõu kohaselt tuleb kõnesolevas punktisviidatud teatud lepingueelne teave tarbijale esitada igal juhul enne lepingu sõlmimist ning kaobvõimalus esitada kogu lepingueelne teave pärast lepingu sõlmimist, nagu praegu on § 55 lõikes 1 ettenähtud. Seega muutub regulatsioon ettevõtja jaoks mõnevõrra rangemaks.Lõikes 6 on direktiivi artikli 8 lõike 5 alusel ette nähtud, et kui ettevõtja võtab tarbijaga lepingusõlmimise eesmärgil ühendust telefonitsi, tuleb tarbijale teha telefonivestluse alguses teatavaksettevõtja nimi ja kõne äriline eesmärk. Regulatsioon vastab seni lõike 2 viimases lauses sätestatule.Lõige 7 täiendab lõike 1 punktis 6 sätestatut. Tähtajatu lepingu või kestvuslepingu puhul, milleesemeks on püsivad või korduvad tellimused, sisaldab koguhind tellimuse kogukulu arvel esitatudperioodi kohta. Kui sellise lepingu tasu on kindla määraga, tähendab koguhind igakuiste kuludekogusummat. Kui kogukulu ei ole mõistlikkuse piires võimalik enne arvutada, esitatakse hinnaarvutamise viis. Eelnõuga loodav lõige 7 põhineb direktiivi artikli 6 lõike 1 punktil E.Lõikes 8 nähakse ette tagajärg lõike 1 punktis 6 sätestatud kuludest teavitamise kohustuse täitmatajätmisele. Sellisel juhul ei tule tarbijal kulusid kanda. Regulatsioon põhineb direktiivi artikli 6 lõikel 6ning selle eesmärk on kaitsta tarbijat kulutuste eest, millest ta lepingu sõlmimisel teadlik ei olnud, jamotiveerida samas ettevõtjat enda teavitamiskohustust korrektselt täitma.Lõikes 9 tuuakse selguse huvides välja, et kõnesolevas paragrahvis sätestatud lepingueelneteavitamiskohustus prevaleerib § 14 lõike 2 ja eelnõuga loodava §-s 14 1 sätestatudteavitamiskohustuste üle. Sidevahendi abil sõlmitud lepingute regulatsioon on üldise lepingueelseteläbirääkimiste käigus teabe andmise (§ 14 lg 2) suhtes erinorm. Eelnõuga loodav § 14 1 põhinebdirektiivi artiklil 5, mida ei kohaldata sidevahendi abil sõlmitavatele lepingutele. Sidevahendi abilsõlmitud lepingutele tuleb kohaldada artiklit 6, mis võetakse üle kõnealusesse paragrahvi. Tulenevalteespool toodust kohaldatakse sidevahendi abil sõlmitud lepingute korral lepingueelse teavitamiseüldnormide asemel § 48. Mis puudutab veel § 14, siis tuleb rõhutada, et kõnesolevas lõikesvälistatakse vaid § 14 lõike 2 kohaldumine. Väljaspool äriruume sõlmitud lepingutele hakkab agakohalduma eelnõuga loodav § 14 lg 5, mille kohaselt muutub lepingueelselt tarbijale esitatud teavelepingu sõlmimisel lepingu osaks, kui pooled ei lepi sõnaselgelt kokku teisiti (vt § 14 lõike 5 kohtaseletuskirjas kirjutatut). Eelnõus on kasutatud väljendit lepingu sõlmimise ettevalmistamisele kui § 14kontekstis kõige üldisemat väljendit.Lõikesse 10 võetakse üle direktiivi artikli 6 lõige 9, mis näeb ette, et teavitusnõuete täitmisetõendamiskoormus lasub kauplejal ehk VÕS-i tähenduses ettevõtjal. Sätte loomine on vajalik, kunatulenevalt TsMS-i § 230 tõendab kumbki pool need asjaolud, millele tema nõuded tuginevad. Kuitegemist oleks olukorraga, kus tarbija soovib esitada ettevõtja vastu mõne nõude, nt lepingueelseteavitamiskohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude, siis TsMS-i § 230 ei annaks samatulemust, nagu direktiivi artikli 6 lg 9 nõuab. Seega tuleb direktiivi korrektseks harmoneerimiseksvastav reegel VÕS-is sõnaselgelt kirja panna.Paragrahvi 54 1 on koondatud kogu finantsteenuse osutamise lepingute lepingueelse teavitamiseregulatsioon. Eelnõu koostamisel on seatud eesmärgiks säilitada finantsteenustele võimalikult suuresosas senine regulatsioon, mis vastab finantsteenuste kaugturustuse direktiivile. Erinevalt kehtivastõigusest ei kasutata enam pakkuja terminit, vaid viidatakse läbivalt ettevõtjast finantsteenuseosutajale.Lõige 1 vastab § 54 senisele lõikele 1 1 ja osaliselt lõikele1, kuna seni on neid punkte kohaldatud koos.Olulisi sisulisi muudatusi eelnõuga ei kavandata, muutub vaid sätete asukoht seaduses ning teatud38
viited selleks, et need jääksid õigeks ka pärast eelnõuga tehtavaid muudatusi. Praegu on § 54 lõigete1 ja 1 1 sätestatud nimekirjast välja jäetud punktid 3, 5, 8, 10 ja 11, kuna neid olemuslikultfinantsteenuste puhul ei kohaldata või ei nõua sellise lepingueelse teabe edastamist finantsteenustekaugturustuse direktiiv.Punktid 1–5 on sisuliselt samad nagu kehtivad § 54 lõike 1 1 punktid 1–5.Punkt 6 vastab senise § 54 lõike 1 punktile 2.Punkt 7 vastab kehtiva § 54 lõike 1 1 punktile 6 ja seda on täiendatud kehtiva § 54 lõike 1 punkti 4alusel, sest seni on tulnud eelnimetatud punkte kohaldada koos.Punkt 8 vastab senisele § 54 lõike 1 1 punktile 7.Punktis 9 on sätestatud seni § 54 lõike 1 punktis 6 sisaldunud põhimõte.Punkt 10 sisaldab seni § 54 lõike 1 punktis 9 sätestatud regulatsiooni.Punktides 11–17 on sätestatud seni § 54 lõike 1 1 vastavalt punktides 9–15 sisaldunud regulatsioon.Lõige 2 vastab kehtivale § 54 lõikele 1 2 .Lõige 3 vastab senisele § 54 lõikele 2.Lõige 4 vastab senisele § 54 lõikele 3. Kehtiv § 54 lg 3 on VÕS-is sätestatud üldisena, see tähendab,et see kohaldub kõigile sidevahendi abil sõlmitud lepingutele, mitte ainult finantsteenuste osutamiselepingutele. Tavalistele sidevahendi abil sõlmitud lepingutele ei saa see kohalduma jääda, sesttarbijaõiguste direktiiv on maksimumharmoneeriv, sel põhjusel on eelnõuga tehtud ettepanek jätta seeregulatsioon §-st 54 välja. Kõnesoleva reegli allikas on finantsteenuste kaugturustuse direktiivi artikli 3lg 4. Kuna uue tarbijaõiguste direktiiviga ei muudeta finantsteenuste kaugturustuse direktiivi, peab seesäte finantsteenuste suhtes edasi kehtima.Lõikes 5 on sätestatud kehtiva § 54 lõikele 4 vastav reegel. Tehtavad muudatused on osaliseltterminoloogilised ning osaliselt tingitud vajadusest tagada, et selles lõikes tehtavad viited teistelesätetele jääksid õigeks ka pärast eelnõuga tehtavaid muudatusi.Lõiked 6, 7, 8, 9 vastavad kehtivatele § 54 lõigetele 4 1 , 4 2 , 5 ja 6. Eelnõuga loodavas lõikes 9muudetakse senises lõikes 6 sisaldunud viiteid selleks, et võtta arvesse eelnõuga loodava § 54 1 lõike1 punktide uut numeratsiooni. Eesmärk on jätta viited samasisuliseks.Lõikes 10 nähakse ette, et kõnealusest paragrahvist tulenev teavitamiskohustus kui erinormfinantsteenuse osutamise lepingutele prevaleerib § 14 lõikest 2 ja §-st 14 1 tulenevateteavitamiskohustuste üle ja ka sidevahendi abil sõlmitud lepingu üldise teavitamiskohustuse sätte üle§-s 54. Samas tuleb § 14 silmas pidades rõhutada, et välistus tehakse ainult § 14 lõikele 2, mitte agaülejäänud lõigetele, ka sidevahendi abil sõlmitavatele finantsteenustele hakkab kohalduma § 14lõikesse 5 lisatav põhimõte, et lepingueelses faasis esitatud teave muutub lepingu osas, kui pooled eilepi sõnaselgelt kokku teisiti.Paragrahv 54 2 reguleerib lepingu sõlmimist telefoni teel, täpsemalt lepingulise teabe edastamist jalepinguga seotud olemise tahte kinnitamist. Kõnesolev paragrahv luuakse direktiivi artikli 8 lõike 6ülevõtmiseks. See on säte, mis annab liikmesriikidele valikuõiguse selle riigisisesesse õigusessesisseviimisel. Eelnõu koostamisel on huvigruppidelt saadud arvamusele tuginedes otsustatud sedavalikuõigust kasutada. Seega on kõnesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud, et kui ettevõtja ja tarbijasõlmivad lepingu telefonitsi, on tarbija telefonikõne käigus võetud kohustustega seotud üksnes juhul,kui ettevõtja on telefonitsi edastatut kinnitanud püsival andmekandjal. Regulatsiooni eesmärk ontagada, et tarbija saaks lepingu suhtes olulise informatsiooni pärast telefonivestlust ka andmekandjal,39