Seletuskiri - Eesti Kaubandus-Tööstuskoda

peavad tarbija ja ettevõtja lähtuma, kui tarbija soovib taganeda kõnealuse paragrahvi lõikes 1nimetatud lepingutest (§-d 49, 56, 57, 57 1 , 383, 384, 384 1 , 409, 414 ja 433).Taganemise võlasuhte üldregulatsioon on sätestatud VÕS-i §-des 188–192, kohaldudes üldnormidenakõikidele lepingutele. Tarbijaga sõlmitavate lepingute puhul, mille raames nähakse ette seadusesttulenev taganemistähtaeg võimaldamaks tarbijale n-ö järelemõtlemisaega, tuleb eespool nimetatudüldregulatsioonile lisaks kohaldada ka VÕS-i § 194. Vastav paragrahv kujutab endast erinormieespool nimetatud üldregulatsioonile, kuna see näeb võrreldes taganemise üldregulatsiooniga ettemitmed tarbijat soosivad reeglid, mille eesmärk on tagada, et tarbija saaks taganemisõigust kasutadailma, et sellega kaasneksid suured kulutused ja ebamõistlik risk. Kuigi vastava regulatsiooni oleksvõinud võlaõigusseaduse koostamisel sätestada iga lepinguliigi juures eraldi, otsustati eelnõukoostamisel sätted kordamise vältimiseks kirja panna ühes paragrahvis, milleks sai § 194. Viimasteaastate jooksul on Euroopa Liidus vastu võetud aga mitmeid direktiive (direktiiv nr 2008/48/EÜ,direktiiv 2008/122/EÜ), mis reguleerivad tarbija taganemisõigust nii detailselt, et vastavate direktiivideülevõtmise tulemusel ei kohaldata enam suuremat osa VÕS-i §-s 194 sätestatud regulatsioonist, vaidlähtuda tuleb eelkõige vastava lepinguliigi juures sätestatud eriregulatsioonist, mis on lisaks igalepinguliigi puhul erinev. Samamoodi tarbijakrediidi ja puhkuseosakute direktiivi ülevõtmisega tuleberiregulatsioon luua ka tarbija õiguste direktiivi ülevõtmiseks, selle tulemusel jääks väljaspool äriruumesõlmitava lepingu ning sidevahendi abil sõlmitud lepingu puhul VÕS-i §-st 194 kohalduma vaid lg 1.Selles valguses oleks pigem selgem nimetatud lepingliigid VÕS-i § 194 kohaldumisalast välistada.Kuna enamiku VÕS-i § 194 lõikes 1 nimetatud lepinguliikide puhul on suurem osa kohalduvasttaganemise regulatsioonist sätestatud just konkreetse lepinguliigi all ning kohati jääb arusaamatuks,milline osa täpselt VÕS-i §-st 194 eriregulatsioonile täiendavalt kohaldama peaks, on eelnõukoostamisel parema ülevaatlikkuse tagamise eesmärgil peetud mõistlikuks §-st 194 tulenevregulatsioon vastavas mahus iga konkreetse lepinguliigi juurde üle viia ning selle tulemusel paragrahvkehtetuks tunnistada. Parema ülevaatlikkuse peaks sealjuures tagama see, et tulevikus tulebkohalduva regulatsiooni väljaselgitamiseks omavahel võrrelda vaid üldregulatsiooni VÕS-i §-des 188–192 ning eriregulatsiooni konkreetse lepinguliigi juures (kaks tasandit), mitte aga üldregulatsiooniVÕS-i §-des 188–192, tarbijalepingute eriregulatsiooni VÕS-i §-s 194 ning tarbijalepinguteregulatsiooni suhtes eriregulatsiooniks olevaid reegleid iga konkreetse lepinguliigi juures (kokku kolmtasandit).Kõnealuse muudatusega on seotud ka eelnõuga tehtavad muudatused eelkõige järgmistesparagrahvides: VÕS-i §-de 49, 49 2 , 56, 56 2 , 383, 409, 414 ja 433 täiendamine.Paragrahvide 209 ja 214 muutmine on ajendatud vajadusest võtta üle direktiivi art 18, mis reguleeribmüügilepingu eseme kättetoimetamist nende lepingute puhul, mis on sõlmitud mõlema osapoolekohalolekul, ja direktiivi art 20, mis reguleerib samade lepingute puhul riski ülemineku momenti.Direktiivi artikli 18 lg 1 kohustab liikmesriike tagama, et kui lepinguosalised ei ole müügilepingu esemekättetoimetamise ajas kokku leppinud teisiti, annab kaupleja müügilepingu esemeks oleva kaubafüüsiliselt üle tarbija valdusesse või tema kontrolli alla põhjendamatu viivituseta, kuid hiljemalt 30päeva möödumisel lepingu sõlmimisest. Kuigi direktiivi tekst jätab kohati mulje, nagu reguleeriksvastava artikli kõnealune lõige ka kauba kättetoimetamise viisi, on kõnealune direktiivi säte suunatudsiiski üksnes sellele, et määrata kindlaks kohaletoimetamise aeg olukorras, kui pooled on jätnud selleskokku leppimata. Seda kinnitab ka direktiivi põhjenduspunkt 51, mille teine lause ütleb, et direktiiv eireguleeri kohaletoimetamise kohta, korda ega kauba omandiõiguse üleandmise tingimusi ja ajahetke.Eesti õiguses reguleerib müügilepingu eseme üleandmise kohustust VÕS-i § 209, kuid mitte osas, mispuudutab müügilepingu eseme üleandmise aega. Vastavat küsimust reguleerib üldnormina VÕS-i §82 lg 3, mis sätestab, et kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene kavõlasuhte olemusest, peab võlgnik kohustuse täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksulpärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmisekohta, viisi ja olemust. Müügilepingu kontekstis tähendab nimetatud regulatsioon seda, et51