Seletuskiri - Eesti Kaubandus-Tööstuskoda

hiljemalt 30 päeva möödumisel. Eelnõu kohaselt tuleb tarbijale tema makstud tasud tagastadahiljemalt 14 päeva möödumisel alates ettevõtjapoolsest taganemisavalduse kättesaamisest.Lõige 2. Nagu juba eespool § 56 lõike 3 kohta selgitatud, tuleb finantsteenuse osutamise lepingutesttaganemisele säilitada senine regulatsioon, mis vastab ettevõtja kohustuste osas finantsteenustekaugturustuse direktiivi artikli 7 lõikele 4. Selleks sätestatakse eelnõuga loodava § 56 1 lõikes 2, et kuitarbija taganeb finantsteenuse osutamise lepingust, tagastab ettevõtjast finantsteenuse osutajatarbijale taganemisavalduse kättesaamisel viivitamata, kuid hiljemalt 30 päeva möödumisel kõiktarbijalt lepingu alusel saadud tasud. Finantsteenuste kaugturustuse direktiivi artikli 7 lõikes 4viidatakse, et tagastama ei pea artikli 7 lõikes 1 nimetatud summat ehk sisuliselt summat, mis vastab §56 2 lõikes 4 nimetatule (vt täpsemalt allpool).Lõige 3 sätestatakse artikli 13 lõike 2 riigisisesesse õigusesse harmoneerimiseks. Kõnealuseparagrahvi lõikes 1 on sõnaselgelt viidatud, et ettevõtja kohustus tagastada tarbijale kõik lepingualusel saadud tasud hõlmab muu hulgas ka tarbija kantud asja üleandmise kulusid, nt transpordi- vmskulusid. Lepingust taganemise korral on tarbijal üldjuhul õigus ka sellised kulutused ettevõtjalt tagasinõuda. Lõige 2 sätestab sellest aga erandi, erandi kohaselt, ei pea ettevõtja tarbijale tagastama kulu,mis ületab tavapärase üleandmise viisiga seotud kulu, kui tarbija on sõnaselgelt valinud ettevõtjapakutud kõige odavamast tavapärasest asja üleandmise viisist erineva üleandmise viisi. Näiteks kuitarbija on soovinud tavapärase postipaki saatmise asemel asja kohaletoimetamist kiirkorras võikulleriga vms, peab tarbija ise kandma kahe kohaletoimetamise viisi vahelise kulude erinevuse, sellesosas ei ole tal ettevõtja vastu nõudeõigust. Rõhutama peab, et tavapärase kohaletoimetamise kulusumma peab ettevõtja igal juhul tarbijale hüvitama (vt preambuli punkt 46).Lõike 4 loomine on tingitud direktiivi artikli 13 lõike 1 teise alalõigu ülevõtmise vajadusest. Ettevõtjapeab üldjuhul tarbijale tema tasutud maksed tagastama, kasutades sama makseviisi, mida kasutasmaksete tegemiseks tarbija. Näiteks kui tarbija on tasunud ettevõtjale pangaülekandega, peabettevõtja kandma tasud tagasi tarbija maksekontole. Regulatsioon lähtub eeldusest, et tarbija onkauba või teenuse eest tasumiseks valinud endale kõige mugavama ja soodsama makseviisi ningeelduslikult soovib ta ka raha tagastamist samal viisil. Preambuli punktis 46 on sellest tulenevaltselgitatud, et tarbijale ei tohiks tasusid tagastada näiteks ettevõtja voucher’i andmisega. Siiski näebeelnõu pooltele ette võimaluse sõnaselgelt teisiti kokku leppida ning tagastada tarbijale maksed,kasutades mõnda teist makseviisi. Viimati nimetatu on siiski võimalik vaid juhul, kui sellise teistsugusemakseviisiga ei kaasne tarbijale makse tegemise tõttu täiendavat teenustasu või muud kulu.Lõige 5 vastab direktiivi artikli 13 lõikele 3. Kõnesolevas lõikes tuuakse välja ettevõtja õigus keeldudaVÕS-i § 111 alusel tarbijale tema makstud tasude tagastamisest, kui lepingu esemeks on asjaüleandmine ja tarbija ei ole lepingu esemeks olevat asja ettevõtjale tagastanud või esitanud tõendit, etta on asja tagasi saatnud, nt postkontorist saadud asja ärasaatmist tõendavat dokumenti vms.Sisuliselt on tegemist sarnase regulatsiooniga, nagu on sätestatud kehtiva § 189 lõike 1 teises lauses,kus on samuti viidatud § 111 kohaldamise võimalusele. Ettevõtjal ei ole tagasimakse tegemisestkeeldumise õigust juhul, kui ta on nõustunud lepingu esemeks olevale asjale ise järele minema.Sellisel juhul sõltub asja tagasisaamine ettevõtjast endast, mistõttu oleks õigustamatu jätta ettevõtjaleõigus keelduda raha tagastamisest, kui ta ei ole asja tagasi saanud enda tegevusetuse tõttu. Samaletulemusele võiks ilmselt jõuda § 111 lõike 3 alusel, kuid direktiivi täpse ülevõtmise ja selguse huvideson see põhimõte kõnealusesse lõikesse eraldi kirja pandud.Paragrahvi 56 2 loomine on ajendatud vajadusest võtta riigisisesesse õigusesse üle direktiivi artikkel14, mis reguleerib tarbija kohustusi lepingust taganemisel ehk tagasitäitmise õigussuhtes.Lõige 1 vastab direktiivi artikli 14 lõike 1 esimesele alalõigule. Kui eelnevast paragrahvist tulenesettevõtjale kohustus tagastada tarbijale tarbija makstud tasud viivitamata alates taganemisavaldusekättesaamisest, kuid hiljemalt 14 päeva möödumisel, siis kõnesolevast lõikest tuleneb tarbijalesamasugune kohustus saadud asja tagastamise suhtes. Nimelt tuleb asi ettevõtjale viivitamata, kuid45