Seletuskiri - Eesti Kaubandus-Tööstuskoda

VÕLAÕIGUSSEADUSE JA TARBIJAKAITSESEADUSE MUUTMISE SEADUSE EELNÕUSELETUSKIRII. SISSEJUHATUS1.1. SisukokkuvõteEelnõu seadusena jõustumise eesmärk on võtta Eesti õigusesse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogudirektiiv 2011/83/EL 1 tarbija õiguste kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ningEuroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogudirektiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ.Sisuliselt luuakse kõnealuse direktiiviga uus väljaspool äriruume sõlmitavate lepingute ningsidevahendi abil sõlmitud lepingute regulatsioon, mis lähtub maksimumharmoneerimise printsiibist (stet liikmesriigid ei tohi säilitada ega vastu võtta sätteid, mis erinevad direktiivis sätestatust), ningsenised sama valdkonda puudutavad direktiivid, mis lähtuvad minimaalse ühtlustamise printsiibist,tunnistatakse kehtetuks.Direktiivi ülevõtmine toob kaasa mitmeid muudatusi, millest olulisimaks võib pidada seda, et suureneboluliselt ettevõtja kohustus anda tarbijale enne lepingu sõlmimist kauba või teenuse kohta teavet jaseda eelkõige väljaspool äriruume sõlmitava lepingu ja sidevahendi abil sõlmitud lepingu puhul. Seegapeaks direktiivi ülevõtmise tagajärjel oluliselt tõusma tarbijate teadlikkus sellest, mis lepingu nadsõlmivad. Teine olulisem muudatus puudutab tarbija taganemisõigust. Kuigi tarbija taganemisõigusekasutamise tähtaeg ning sisu jääb võrreldes praegu kehtiva regulatsiooniga samaks, kehtestataksedirektiivi riigisisesesse õigusesse ülevõtmisega kaks määrust, mille eesmärk on lihtsustada nii tarbijakui ettevõtja olukorda taganemisõiguse kasutamisel. Sealjuures seisneb lihtsustamine peamiseltselles, et määrustega kehtestatakse taganemisavalduse tüüpvorm ning taganemise näidisjuhend, mismuudavad ettevõtja teavitamiskohustuse hõlpsamini täidetavaks, sest ettevõtja ei pea ise sõnastuseletähelepanu pöörama, ning mis tagavad samal ajal tarbijale ka selle, et ettevõtjalt saadud teave onkvaliteetne ja vastab direktiivis sätestatud nõuetele. Lisaks on direktiivi eesmärk ühtlustadataganemise võlasuhtest tulenevaid kohustusi. Nii näiteks tuuakse selgelt välja, mis aja jooksul peavadpooled taganemise võlasuhtest tulenevad kohustused täitma (näiteks kauba tagasisaatmine, rahatagastamine) ning kes ja mis ulatuses peab kandma taganemisest tekkinud kulud ja kahju. Direktiiviülevõtmise tulemusena tõuseb oluliselt ka tarbijakaitse tase, näiteks luuakse järgmised reeglid:- kui ettevõtja pole täitnud lepingueelset teavitamiskohustust, mis puudutab tarbija kohustusttasuda täiendavaid kulusid, ei ole tarbija nende kuludega seotud, samuti kui ettevõtja poletarbijat teavitanud taganemisõigusest, ei või ta nõuda tarbija taganemisel asja väärtusevähenemise hüvitamist;- ettevõtja ei või teenida selle pealt, et tarbija kasutab mingisugust maksevahendit võitelefoniliini selleks, et võtta seoses sõlmitud lepinguga ettevõtjaga ühendust;- tarbija ei saa väljendada oma nõustumist täiendavate tasude maksmiseks kaudsetahteavaldusena;- telefoni teel sõlmitud leping ei muutu tarbijale siduvaks enne, kui tarbija pole oma tahet ollalepinguga seotud kinnitanud püsival andmekandjal.Kohati muutub soodsamaks ka ettevõtja olukord, kuna laieneb nende olukordade ring, mil tarbija 14-päevast taganemisõigust kasutada ei saa. Pooltevahelise tasakaalu säilitamiseks antakse ettevõtjalejuurde ka mõningaid uusi õigusi, näiteks õigus nõuda tarbijalt kauba tagastamise kulude kandmist.1 http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=OJ:L:2011:304:0064:0088:ET:PDF1

1.2. Eelnõu ettevalmistajaEelnõu ja seletuskirja on koostanud Justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonna eraõiguse talitusenõunikud Kaija Riismaa ja Kristiina Koll (kristiina.koll@just.ee, 620 8265). Eelnõu koostamisesse onolulise panuse andnud ka Justiitsministeeriumi eraõiguse talituse juhataja Indrek Niklus(indrek.niklus@just.ee, 6208 210). Seletuskirja mõjude analüüsi osa on koostanudJustiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonna õigusloome korralduse talituse nõunik Uku-Mats Peedosk(uku-mats.peedosk@just.ee, 620 8187). Eelnõu ja seletuskirja on keeleliselt toimetanudJustiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonna õigusloome korralduse talituse toimetaja Helin Roosileht(helin.roosileht@just.ee, 620 8270).1.3. MärkusedEelnõu ei ole seotud mõne muu menetluses oleva eelnõuga ega Vabariigi Valitsusetegevusprogrammiga.Eelnõu on seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega. Täpsemalt võetakse eelnõuga üle EuroopaParlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/83/EL tarbija õiguste kohta.Eelnõuga muudetakse võlaõigusseaduse (edaspidi lühendatult ka VÕS) redaktsiooni RT I,11.06.2013, 9 ja tarbijakaitseseaduse (edaspidi lühendatult ka TKS) redaktsiooni RT I 2010, 77, 590.Eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus.II. SEADUSE EESMÄRKEelnõu seadusena jõustumisel võetakse Eesti õigusesse üle uus tarbija õiguste direktiiv 2011/83/EL.Direktiivi esmane eesmärk on vähendada miinimumühtlustamise printsiibist ajendatud õiguslikkukillustatust, mis seisneb selles, et seni on liikmesriigid direktiivi 97/7/EÜ tarbijate kaitse kohtasidevahendi abil sõlmitud lepingute korral ja direktiivi 85/577/EMÜ tarbija kaitsmise kohta väljaspooläriruume sõlmitud lepingute korral riigisisesesse õigusesse üle võtnud erinevalt, kuna enamasti onliikmesriigid pidanud vajalikuks pakkuda tarbijatele direktiivist sätestatust kõrgemat kaitset. Õiguslikkukillustatust nähakse aga siseturu kontekstis peamise kaubandust pärssiva takistusena, sest ettevõtjapeab uuele turule sisenemiseks kandma suuremaid tehingukulusid kui olukorras, kus üle Euroopakehtiks üks õiguslik regulatsioon. Lisaks õigusliku killustatuse vähendamisele on direktiivi eesmärk kalihtsustada, täiustada ning ajakohastada seni kehtinud koduukselepingu ning sidevahendi abilsõlmitud lepingu regulatsiooni ning ühtlustada mõnes aspektis ka küsimusi, mis puudutavad kõikitarbijalepinguid (lepingueelne teavitamine, kättetoimetamise reeglid, riski üleminek).Tulenevalt asjaolust, et tarbija õiguste direktiiv lähtub peaasjalikult maksimumharmoneerimisepõhimõttest, ei ole Eestil võimalik säilitada ega võtta vastu norme, mis erinevad direktiivis sätestatust.Erandina jätab direktiiv liikmesriikidele valikuvabaduse osas, mis puudutab järgmiseid sätteid: artikli 3lg 4, artikli 5 lõiked 3 ja 4, artikli 6 lõiked 7 ja 8, artikli 7 lg 4 ning artikli 8 lg 6. Nimetatud sätete puhuljätab direktiiv liikmesriigi enda otsustada, kas ta soovib nimetatud sätetes kohaldada väljapakutudregulatsiooni või riigisiseseid erandeid. Saamaks enne eelnõu koostamist selgust, kuidas suhtuvadvalikukohtadesse huvigrupid, edastas Justiitsministeerium vastavasisulise päringu järgmisteleasutustele ning huvigruppidele: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Rahandusministeerium,Tarbijakaitseamet, Eesti Tarbijakaitse Liit, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti Väike- ja KeskmisteEttevõtjate Assotsiatsioon, Kaupmeeste Liit, Teenusmajanduse Koda, Eesti Advokatuur, EestiJuristide Liit, Tartu Ülikooli Õigusteaduskond, Tallinna Ülikooli Õigusakadeemia, Riigikohus, TallinnaRingkonnakohus, Tartu Ringkonnakohus, Harju Maakohus, Pärnu Maakohus, Tartu Maakohus, ViruMaakohus. Märkuseid sisaldava vastuse sai Justiitsministeerium järgmistelt asutustelt ja2

huvigruppidelt: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Rahandusministeerium,Tarbijakaitseamet, Kaubandus-Tööstuskoda ning Tartu Ülikooli Õigusteaduskond. Sealjuures avaldasenamik vastajatest alljärgnevat seisukohta, mida Justiitsministeerium ka eelnõu koostamisel arvessevõttis (põhjendused eelnõu sisu ja võrdleva analüüsi all):- artikli 3 lg 4: säilitama peaks praegu kehtiva regulatsiooni, mille järgi ei kohaldata VÕS-i §-des46–51 sätestatut (väljaspool äriruume sõlmitud lepingute regulatsioon) lepingutele, mille tasuei ületa 15 eurot;- artikli 5 lõiked 3 ja 4: direktiivi artikli 5 lõikes 1 sätestatud lepingueelse teabe loetelu peaksolema üksnes näidisloetelu, mille kõrval peaks kohalduma ka VÕS-i §-s 14 sätestatudüldregulatsioon, ning vastav teavitamiskohustus peaks kohalduma ka juhul, kui tegemist onigapäevatehinguga;- artikli 6 lõiked 7 ja 8: keelenõuded lepingueelse teabe esitamisele tuleb säilitada;- artikli 7 lg 4: olukorras, kus tarbija on taotlenud remondi või hooldusteenuse osutamistväljaspool äriruume selliselt, et kaupleja ja tarbija täidavad oma lepingujärgsed kohustusedkohe ning tarbija makstav summa ei ületa 200 eurot, tuleks kauplejale võimaldadateavitamiskohustuse täitmist lihtsustatud viisil;- artikli 8 lg 6: lepingu sõlmimiseks telefoni teel peab kaupleja kinnitama pakkumise tegemisttarbijale, kes on sellega seotud alles pärast pakkumise allkirjastamist või oma kirjalikunõusoleku andmisel.Lisaks eespool nimetatud miinimumühtlustamise põhimõttest lähtuvatele sätetele jätab direktiivliikmesriikidele suhteliselt laia otsustuspädevuse selles osas, millistele valdkondadele jätta direktiivissätestatu kohaldamata. Täpsemalt näeb direktiivi artikli 3 lg 3 ette nimekirja lepingutest, milleledirektiiv ei kohaldu ehk mis jäävad direktiivi reguleerimisalast välja. Sisuliselt tähendab vastav eranditeloetelu seda, et liikmesriikidel on võimalik oma äranägemise järgi otsustada, kas nad soovivaddirektiivist tulenevat regulatsiooni vastavatele valdkondadele kohaldada või mitte, näitekssotsiaalteenustele, finantsteenustele või tervishoiuteenustele. Eelnõu koostamise käigus küsisJustiitsministeerium direktiivi reguleerimisala riigisisese laiendamise kohta seisukohta Majandus- jaKommunikatsiooniministeeriumilt, Rahandusministeeriumilt ja Sotsiaalministeeriumilt, kellevastutusvaldkonda artikli 3 lõikes 3 sätestatud välistused puudutavad. Peaasjalikult pooldasid teisedministeeriumid kohaldamisalas välistuste tegemist. Saadud tagasiside põhjal on eelnõu §-des 47 ja 52nähtud ette loetelu lepingutest, millele ei kohaldata väljaspool äriruume ja sidevahendi abil sõlmitavatelepingute regulatsiooni.Kuna tegemist on direktiivi ülevõtmisega ja ülevõtmine on liikmesriikidele kohustuslik, ei ole eelnõukohta koostatud ei väljatöötamiskavatsust ega kontseptsiooni.III. EELNÕU SISU JA VÕRDLEV ANALÜÜSMUUDATUSED VÕLAÕIGUSSEADUSESParagrahvi 1 lõikes 4 sätestatakse, et seadusest võib tuleneda, et lepingule või muule võlasuhtelekohaldatakse erireegleid juhul, kui lepingu või võlasuhte pool on tarbija või ettevõtja. Tegemist onselgitava sättega, mida tuleks lugeda koos eelnõuga kõnesolevas paragrahvis loodavate lõigete 5 ja6, milles sätestatakse tarbija ja ettevõtja terminid. Näitena kõnealuse reegli kohaldumisest võib tuuasisuliselt kõik tarbija õiguste direktiivi ülevõtmiseks vajalikud sätted, mis kohalduvad ainult juhul, kuilepingu pooled on tarbija ja ettevõtja. Samuti on VÕS-is nähtud ette erisätteid ka võlasuhetele, millepooleks on kaks ettevõtjat, nt hilinenud maksetega võitlemise direktiivist tulenevad muudatused (vtVÕS-i § 82 1 lõiked 2–5, § 113 lõiked 9 ja 10, § 113 1 ).Lõikesse 5 tuuakse parema ülevaatlikkuse huvides tarbija termin, mis asub praegu võlaõigusseaduse§-s 34. Oluline on rõhutada, et sisulisi muudatusi see endaga kaasa ei too. Muudetakse üksnes sätteasukohta selleks, et tarbija termin oleks seaduses eelnõuga loodavate lõigete 4 ja 6 juures, millest üks3

muudatus ei reguleeri seda, kuidas on üld- ja erinormid omavahel suhestatud. Nimetatud seostuuakse eelnõuga tehtavate muudatustega välja iga erinormi juures eraldi (vt VÕS-i § 48 lõiget 9).Lõikes 5 määratakse sõnaselgelt kindlaks ka lepingueelse teabe esitamise tagajärjed, täpsemalt see,et kui pooled ei lepi kokku teisiti, muutub lepingueelsete läbirääkimiste käigus edastatud informatsioonlepingu osaks ehk lepingutingimusteks. Eelnõuga kavandatava regulatsiooni eesmärk on tuuaseaduses selgelt välja, missugune tähendus on lepingueelsel teabel pärast lepingu sõlmimist. Praeguon VÕS-is samasugust konstruktsiooni kasutatud ehitise ajutise kasutamise lepingute jaos (vt VÕS-i §381 lg 2). Tarbija õiguste direktiivis on samasugune reegel sätestatud artikli 6 lõikes 5 ning see peabkohalduma sidevahendi abil sõlmitud lepingutele ja väljaspool äriruume sõlmitud lepingutele.Eelnõuga soovitakse kehtestada samasugune regulatsioon üldiselt kogu lepingueelse teavitamiseregulatsiooniga. Üldnormina hakkab VÕS-i § 14 lg 5 kohalduma ka teiste VÕS-is sätestatudlepingueelse teabe kataloogide korral (nt VÕS-i §-d 48, 54 jne) ja mis tahes muul juhul, kui pooledesitavad üksteisele andmeid lepingueelse teabena, seega muudatus ei mõjuta mitte ainult tarbijaõiguste direktiivi reguleerimisalas olevaid lepinguid, vaid on märkimisväärselt laiem. Oluline on juhtidatähelepanu asjaolule, et pooltel on võimalik ka teisiti kokku leppida, sh leppida kokku välistavastingimuses VÕS-i § 31 tähenduses, kuid selline kokkulepe peab tarbijaga olema sõlmitud sõnaselgeltehk väljendatud otsese tahteavaldusega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) § 68 lõike 2tähenduses. Teisisõnu ei tähenda tehtav muudatus, et pooled ei võiks enne lepingu sõlmimistläbirääkimiste käigus vahetada täiendavat teavet, teha selle pinnalt uusi tahteavaldusi ning kujundadalepinguline suhe teistsuguseks, kui see oleks olnud esialgse lepingueelse teabe pinnalt. Sellisel juhulmuutub lepingu osaks hilisem teave või välistava tingimuse puhul ei muutu lepingueelne teave üldselepingu osaks. Selline võimalus võib olla kasulik tarbijale, kes soovib läbirääkimiste käigus leppidakokku nt hinnas või muudes tingimustes, mis on tema jaoks võrreldes esialgse pakkumisegasoodsamad. Samas peavad kõik sellised kokkulepped olema sõnaselged. See tähendab, et kui nt poemüügisaalis väljapandud hind on erinev kassas pakutavast hinnast, ei saa kassas pakutav hindlepingu osaks juhul, kui tarbija sellega otsese tahteavaldusega ei nõustu. Seega kui ettevõtja ei juhitarbija tähelepanu asjaolule, et asja hind on erinev ning tarbija maksab nt terve ostukorvi täie asjadeeest kaardiga, saamata aru, et mitmekümne ostetava eseme seas on ühe asja hind erinev, ei saalugeda, et pooled on saavutanud hinna osas uue kokkuleppe. Sellisel juhul jõustub leping müügisaalisvälja pandud hinnaga. Samas kui pooled lepivad kassas sõnaselgelt otseste tahteavaldustega kokkuteistsuguses hinnas, muutub lepingu osaks uus hind, mille suhtes pooled kokkuleppele jõudsid.Oluline on märkida ka, et muudatusega ei mõjutata kuidagi TKS-ist tulenevaid hinna avaldamisenõudeid ega Tarbijakaitseameti õigust teostada hinna avaldamise üle järelevalvet.Paragrahvi 14 1 loomise eesmärk on üle võtta tarbija õiguste direktiivi artikli 5 lg 1, mis sätestabkauplejale lepingueelse teabe andmise kohustuse lepingute puhul, mis ei kvalifitseeru väljaspooläriruume sõlmitavaks lepinguks või sidevahendi abil sõlmitavaks lepinguks. Seega reguleerib seeartikkel teabe andmise kohustust ettevõtja äriruumides sõlmitavate tarbijalepingute puhul.Kõnesoleva paragrahvi lõige 1 annab loetelu teabest, mis tuleb tarbijale enne lepingu siduvaksmuutumist esitata. Siinkohal on oluline rõhutada, et ettevõtja peab selle teabe tarbijale andma üksnesjuhul, kui selline teave ei ole tarbija jaoks tuletatav lepingu kontekstist. Seega ei pea müüja tarbijatteavitama sellest, et leiva põhiomadus on täita kõhtu või et leib rikneb kiiresti, küll aga sellest, millisedon nutitelefoni omadused, sest tavatarbija ei pruugi nendest teadlik olla, näiteks asjaolust, et uuttelefoni sisse lülitades ühendub telefon automaatselt internetiga ja kui isikul pole internetipaketti, tekibsellest talle rahalisi kohustusi. Oluline on siinkohal rõhutada ka seda, et kuigi kõnesolev paragrahv einäe teavitamiskohustusele ette vorminõuet, tuleks müüjal või teenusepakkujal seda teha siiski viisil,mis võimaldab tal seda hiljem tõendada.Alljärgnevalt on esitatud täpsem ülevaade lõike 1 punktidest.Punktiga 1 võetakse üle direktiivi artikli 5 lõike 1 p B. Vastava punkti järgi on ettevõtjal kohustusteavitada tarbijat nendest andmetest, mis võimaldavad ettevõtja isiku tuvastamist, esitada tuleb5

ettevõtja nimi, kui tegemist on juriidilise isikuga, tuleks esitada tema ärinimi, sest selle alusel onettevõtja isikut võimalik kõige paremini tuvastada. Seejuures tuleb juhtida tähelepanu asjaolule, etväljend eelkõige viitab sellele, et isikud, kellel ärinime ei ole, ei pea seda ka esitama. Lisaks tulebtarbijale esitada asukoha aadress ja telefoninumber, kui need andmed ei ole lepingu kontekstiarvestades niigi selged. Siinkohal on oluline täpsustada, et asukoha aadressi all ei mõelda mitteettevõtte kui majandusüksuse aadressi, vaid juriidilise isiku asukoha aadressi.Punktiga 2 võetakse üle direktiivi artikli 5 lõike 1 p A, mille järgi peab ettevõtja tarbijat vajaduse korralteavitama lepingu eseme põhiomadustest ning seda lepingu esemele ja teabe esitamise viisilekohases ulatuses, kui need andmed ei ole lepingu konteksti arvestades niigi selged. Seda, millisedomadused kvalifitseeruvad lepingu eseme põhiomadusteks, tuleb hinnata igal üksikjuhtumil eraldi.Lepingu esemeks võib olla asi, teenus või muu sooritus – lühendatult lepingu ese. Kuna direktiivis onsisuliselt lähtutud loogikast, et kõik, mis ei ole kaup, on teenus, ehk siis teenuse termin on oluliseltlaiem kui meie riigisiseses õiguses (nt võivad olla hõlmatud ka VÕS-i tähenduses kasutuslepingudjms), on eelnõus läbivalt kasutatud määratlust asi, teenus või muu sooritus, et hõlmatud oleksid kõikdirektiiviga nõutud elemendid.Punktiga 3 võetakse üle direktiivi artikli 5 lõike 1 p-d G ja H, mille järgi tuleb ettevõtjal juhul, kuilepingu eseme hulka kuuluvad mistahes digitaalses vormis koostatud ja edastatud andmed (digitaalnesisu), tuleb tarbijat teavitada digitaalse sisu kasutusviisist, selle suhtes rakendatavatest tehnilistestkaitsemeetmetest ning selle ühilduvusest riist- ja tarkvaraga, kui ettevõtja ise sellist ühildumistpuudutavat teavet omab või peab omama ning need andmed ei ole lepingu konteksti arvestadestarbijale niigi selged. Digitaalne sisu on näiteks muusikafailid, filmid, arvutiprogrammid, andmebaasid,e-raamatud jne (vt preambuli punkt 19).Punktiga 4 võetakse üle direktiivi artikli 5 lõike 1 p C, mille järgi peab ettevõtja andma tarbijale teadakõikidest tasudest ja nende suurustest, mis tuleb maksta tarbijal lepingu alusel (näiteks müügihind) võilepinguga seoses (näiteks kättetoimetamise kulud jne), kui need tasud ei ole lepingu kontekstiarvestades tarbijale niigi selged. Juhul kui tasude suurust ei ole võimalik mõistlikult enne väljaarvutada, tuleb tarbijat teavitada tasu arvutamise viisist või asjaolust, et tarbijal on kohustus needkulud kanda.Punktiga 5 võetakse üle direktiivi artikli 5 lõike 1 p-i D see osa, mille järgi tuleb tarbijale teatavaksteha maksetingimused, lepingu täitmise ning lepingu eseme tarbijale üleandmise kord ning lepingutäitmise aeg, kui need asjaolud ei ole tarbijale lepingu konteksti arvestades niigi selged.Punktiga 6 võetakse üle direktiivi artikli 5 lõike 1 p F, mille järgi teavitab ettevõtja tarbijatkestvuslepingute puhul lepingu tähtajast või kui leping on tähtajatu või automaatselt pikenev, lepingulõpetamise tingimustest, kui need andmed ei ole tarbijale lepingu konteksti arvestades niigi selged.Punktiga 7 võetakse üle üksnes osa direktiivi artikli 5 lõike 1 p-st E, täpsemalt osa, mis puudutablepingu täitmise järgset lepingueseme hooldusteenust. Vastavalt direktiivile tuleb tarbijat sellisehooldusteenuse olemasolust ja tingimustest teavitada, kui need asjaolud ei ole tarbijale lepingukonteksti arvestades niigi selged.Punktiga 8 võetakse üle see osa direktiivi artikli 5 lõike 1 p-st E, mis puudutab ettevõtja kohustusttuletada tarbijale meelde, et tarbija saab lepingu eseme lepingutingimustele mittevastavuse korraltugineda seaduses sätestatud õiguskaitsevahenditele. Samamoodi eespool nimetatuga on ettevõtjalvastav teavitamiskohustus üksnes juhul, kui see teave pole tarbijale lepingu konteksti arvestades niigiselge.Punktiga 9 võetakse samuti üle vaid osa direktiivi artikli 5 lõike 1 p-st E, täpsemalt see osa, mispuudutab lisaks seaduses sätestatud õiguskaitsevahenditele täiendava garantii andmist. Vastavaltdirektiivile tuleb tarbijat teavitada sellise garantii olemasolust ja selle tingimustest, kui ettevõtja pakubtarbijale täiendavat garantiid.Punktiga 10 võetakse üle direktiivi artikli 5 lõike 1 p-i D see osa, mis puudutab ettevõtja rakendatavatkaebuste lahendamise korda. Kui ettevõtjal on olemas kaebuste lahendamise kord, tuleb see asjaoludirektiivi järgi tarbijale teatavaks teha, kui see pole lepingu olemust arvestades tarbijale niigi selge.Olemuslikult on VÕS-i § 14 1 lõike 1 puhul tegemist VÕS-i § 14 lõikes 2 sätestatud üldreeglitäpsustamisega näitliku loetelu kaudu, mille sätestab sõnaselgelt ka VÕS-i § 14 1 lõige 2. Seega tuleb6

tarbijalepingute puhul, mille jaoks ei ole VÕS-is ette nähtud eriregulatsiooni, jätkuvalt lähtuda ka VÕS-i§ 14 lõikes 2 sätestatust, mille järgi tuleb tarbijat lepingu ettevalmistamisel teavitada kõikidest nendestasjaoludest, mille vastu on tarbijal lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi, tarbijalepingutepuhul loetakse nendeks asjaoludeks eelkõige VÕS-i § 14 1 lõikes 1 nimetatu. Kuigi tarbija õigustedirektiiv lähtub täisharmoneerimise põhimõttest, mis tähendab seda, et liikmesriigid ei või direktiivi ülevõttes kehtestada direktiivis sätestatust erinevaid reegleid, on artikli 5 lõike 1 kehtestaminemitteammendava loeteluna võimalik seeläbi, et artikli 5 lõike 4 järgi on kõnesoleva artikli puhulerandkorras tegemist miinimumühtlustamisest lähtuva sättega, mis võimaldab liikmesriikidel tarbijatelekõrgema kaitse tagamise eesmärgil riigisiseselt säilitada või võtta vastu sätteid, mis erinevad direktiivissätestatust. Seda võimalust on eelnõu koostamisel ka kasutatud. Samas on oluline juhtida tähelepanusellele, et näiteks direktiivi artikli 6 ülevõtmiseks muudetavate §-de 48 ja 54 juures samasugustregulatsiooni ei kehtestata, sest artiklis 6 ei ole ette nähtud samasugust võimalust, nagu on sätestatudartikli 5 lõikes 4.Kuigi direktiivi art 5 nõuab ülevõtmist vaid müügilepingu ja teenuse osutamise lepingu kontekstis, onriigisiseselt otsustatud vastavat teavitamiskohustust laiendada kõikidele lepingutele, mille teisekspooleks on tarbija.Erandina ei kohaldata kõnesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud reegleid järgmiste lepingutesõlmimisel, kuna nende lepingute sõlmimiseks on võlaõigusseaduses sätestatud erireeglid:- väljaspool äriruume sõlmitav leping (eelnõuga muudetav VÕS-i § 48);- sidevahendi abil sõlmitud leping (eelnõuga muudetavad VÕS-i §-d 54 ja 54 1 );- ehitise ajutise kasutamise leping, pikaajalise puhkusetoote leping või nende lepingutevahendusleping ja vahetussüsteemileping (VÕS-i § 380);- tarbijakrediidileping (VÕS-i §-d 403 1 ja 407);- makseteenuse leping (VÕS-i §-d 711 ja 711 1 ).Eelnõuga tehakse ettepanek sätestada vastav välistus ka iga ülalviidatud paragrahvi juures eraldi.Lisaks VÕS-i § 14 1 raames sätestatavale ei tule nimetatud lepinguliikide puhul kohaldamisele ka VÕSi§ 14 lõikes 2 sätestatu, sest kõnealuste lepinguliikide puhul on lepingueelse teabe andmise kohustusreguleeritud iga lepinguliigi juures ammendavalt. Ammendavalt seetõttu, et vastavate lepinguliikidepuhul on teabe andmise kataloogi aluseks olnud täisharmoneerivad direktiivid, mis ei lubaliikmesriikidel riigisiseselt teavitamiskohustuse katalooge ei tarbija kahjuks kitsendada ega tarbijakasuks laiendada. Kõnealune üld- ja erinormide vaheline seos sätestatakse eelnõuga ka seadusetasandil, kuid mitte kõnealuse paragrahvi ehk üldnormi kooseisus, vaid iga erinormi juures eraldi.Kõnesoleva paragrahvi puhul on oluline juhtida tähelepanu ka sellele, et kuigi direktiivi artikli 5 lg 3näeb ette võimaluse mitte kohaldada lepingueelse teavitamiskohustuse näitlikku kataloogiigapäevatehingutele, mis täidetakse kohe lepingu sõlmimise ajal, otsustati eelnõu koostamiselvastavasisulise erandi kasutusele võtmisest loobuda. Määravaks sai sealjuures see, etigapäevatehingute puhul peaks näitlikustavas loetelus nimetatud asjaolud olema tarbijale lepingukonteksti arvestades niigi selged, näiteks asjaolu, mida teha ajalehega. Samuti on oluline juhtidatähelepanu sellele, et mitmetes punktides on viidatud, et teabe esitamise kohustus on ainult juhul, kuisee on asjakohane. Seetõttu puudub vastava erandi tegemiseks otsene vajadus. Samuti olekskeeruline n-ö igapäevatehingute kõigist teistest tehingutest piiritlemine. Rääkida ei saa ka sellest, eterandi kasutamata jätmine tooks ettevõtjatele kaasa suure koormuse, sest sellistele igapäevasteletehingutele kohaldub ka praegu VÕS-i § 14 lg 2, mis kohustab ettevõtjat teavitama tarbijat kõikidestnendest asjaoludest, mille vastu on tarbijal lepingu olemust arvestades oluline äratuntav huvi.Paragrahvi 28 1 loomine on tingitud vajadusest võtta üle direktiivi artiklid 19, 21 ning 22.Lõikesse 1 võetakse üle direktiivi artikkel 22, mille järgi peab tarbija tahteavaldus mis tahes lisatasumaksmise kohta, mis lisandub kaupleja peamise lepingulise kohustuse täitmise eest kokku lepitudtasule, olema väljendatud sõnaselgelt. Sisuliselt tähendab see seda, et kui pooled sõlmivad näiteks7

müügilepingu, siis ei või tarbija tahteavaldus muu tasu maksmiseks (v.a asja müügihind) olla antudmuul viisil, kui väljendatud sõnaselgelt ehk otsese tahteavaldusena. Teisisõnu ei saa tarbija oma tahetväljendada vaikimisi ehk tegevusetuse kaudu või kaudselt ehk väljendatuna teos, millest võibjäreldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Lisaks täpsustatakse, et tarbija tahet ei loeta sõnaselgeltväljendatuks, kui ettevõtja kasutab tarbija nõusoleku saamiseks selliseid vaikimisi valikuid, mille tarbijapeab lisatasu maksmise vältimiseks tagasi lükkama. Näiteks ei tohi ettevõtja veebileht olla ülesehitatud selliselt, et tasu maksmise kohustuse lahtrisse on eelnevalt juba lisatud linnukesed või muudtähistused nii, et tarbija peab tasu maksmise kohustusest loobumiseks neid kustutama hakkama.Regulatsiooni eesmärk on kaitsta tarbijat selliste lisatasude maksmise kohustuse eest, millest ta eipruugi teadlik olla.Lõikesse 2 võetakse üle direktiivi art 19, mille eesmärk on tagada, et ettevõtja ei saaks nõuda tarbijaltkonkreetse maksevahendite kasutamise eest kõrgemat tasu, kui ta vastava maksevahendi kasutamiseeest ise tasub. Sisuliselt soovitakse direktiivi regulatsiooniga tõsta tarbijate kaitstuse taset seeläbi, etmajandus- ja kutsetegevuses tegutsevatel isikutel välistatakse võimalus teenida üksnes sellelt, ettarbija kasutab konkreetset maksevahendit, näiteks krediitkaarti. Selle vältimiseks seataksegikauplejatele piirang, mille järgi on lubatud tarbijalt nõuda üksnes selle kulu hüvitamist, mida ettevõtjamaksevahendi kasutamise eest ise maksab. Maksevahendi kasutamise kulu all peetakse sealjuuressilmas nii tehingutasusid (nt fikseeritud protsent tehingu maksumuselt), kui ka makseterminali üürimisetasusid. Selle kulu alla ei peaks lugema kaudseid kulusid, näiteks administratiivsed kulud.Lõikesse 3 võetakse üle direktiivi art 21, mille eesmärk on tagada tarbijate kaitse olukorras, kuiettevõtja haldab telefoniliine selleks, et tarbija saaks temaga seoses sõlmitud lepinguga ühendustvõtta, näiteks täpsustada lepingu tingimusi või esitada taganemisavalduse. Täpsemalt näeb direktiivette, et sellises olukorras ei saa vastava telefoniliini kasutamine olla tarbija jaoks kallim kui helistaminetavatelefonile ehk kõne maksumus peab lähtuma põhitariifist. Kuna tarbija tasub helistades alatitelekommunikatsiooniteenuse osutajale, toob vastav regulatsioon kaasa sisuliselt selle, et ettevõtja eisaa tarbijalt eespool nimetatud liinile, sh mõnele lühinumbrile helistamise eest omalt poolt täiendavattasu nõuda, vaid tarbija kohustused piirduvad üksnes tavalise tasu maksmisegatelekommunikatsiooniteenuse osutajale. Tarbija peab maksma ainult sideteenuse osutajale tavaliselenumbrile helistamise tavatariifi järgi. Teisiti öeldes on vastava sätte eesmärk takistada ettevõtjalkasutada eespool nimetatud telefoniteenust tulu teenimise eesmärgil.Tulenevalt asjaolust, et kõnealune regulatsioon sätestatakse võlaõigusseaduse üldosas, kohaldubvastav regulatsioon kõikidele lepingutele, mille teiseks pooleks on tarbija. Seega on direktiivissätestatu riigisisesesse õigusesse üle võetud laiemas ulatuses, kui direktiiv seda nõuab. Nimelt onartiklid 19, 21 ja 22 sätestatud direktiivi IV osas, mis sätestab reeglid üksnes müügilepingutele, millevasteks on võlaõigusseaduse tähenduses nii müügileping kui töövõtuleping osas, mis puudutab asjavalmistamist. Direktiivist tuleneva regulatsiooni laiendamise kasuks muudele lepingutele on otsustatudpõhjusel, et puuduvad mõistlikud põhjused, miks ei peaks tarbijaid eespool nimetatud olukordadeskaitsma muude lepinguliikide kui müügilepingu ja töövõtuleping puhul, näiteks tarbijakrediidilepingu võikindlustuslepingu sõlmimisel internetis.Kõnesoleva muudatusettepaneku juures on oluline rõhutada ka seda, et kõigil eespool nimetatudjuhtudel on olemuslikult tegemist ettevõtlusvabaduse piiranguga, kuid tulenevalt asjaolust, et tarbijaõiguste direktiivi puhul on tegemist täisharmoneeriva direktiiviga, ei saa vastava regulatsioonikehtestamist riigisiseselt välistada, küll aga piirata selle kohaldumist üksnes müügi- jatöövõtulepingutele, mida pole eelnõuga aga eespool kirjeldatud põhjusel tehtud.Paragrahvi 34 kehtetuks tunnistamine on seotud VÕS-i § 1 lõike 5 loomisega. Täpsemalttunnistatakse VÕS-i § 34 kehtetuks, sest sätte sisuks olnud tarbija termin viiakse seaduse lugemiselihtsustamiseks ja parema ülevaatlikkuse tagamiseks muutmata kujul VÕS-i § 1 lõikesse 5. Seegasisulisi muudatusi sätte kehtetuks tunnistamine endaga kaasa ei too.8

3. jaguParagrahvi 46 muutmisega võetakse üle direktiivi artikli 2 p-d 8 ja 9, mis sätestavad väljaspooläriruume sõlmitava lepingu ning äriruumi termini.Kehtiva VÕS-i § 46 alus on direktiiv 85/577/EMÜ art 1, mis defineerib väljaspool äriruume sõlmitavalepingu eelkõige selle kaudu, et tegemist on lepinguga, mis sõlmitakse ettevõtja initsiatiivil toimunudkohtumise käigus tema külastuse ajal tarbija elu- või töökohta või ettevõtja initsiatiivil ringsõidu ajalväljaspool ettevõtja äriruume. Võlaõigusseadusesse on mõistesse termin võetud üle laiendatud kujul,hõlmates ka olukorrad, mil leping sõlmitakse tarbija eluruumi või töökoha vahetus läheduses,ühissõidukis või tänaval või ükskõik millisel ettevõtja korraldatud vabaajaüritusel. Tarbija õigustedirektiivi artikli 2 p 8 defineerib väljaspool äriruume sõlmitud lepingu veelgi laiemalt, hõlmates kõiklepingud, mis sõlmitakse või mille suhtes peetakse lepingueelseid läbirääkimisi väljaspool kauplejaäriruume ja seda olenemata sellest, kas lepingu sõlmimise initsiatiiv on tulnud tarbijalt või kauplejalt.Kuna tarbija õiguste direktiivis sätestatud termin erineb olulisel määral varasemast direktiivis85/577/EMÜ sätestatud terminist ning on sisuliselt laiem ka praegu võlaõigusseaduses kasutuselolevast terminist, on eelnõu koostamise käigus leitud, et termin koduukseleping jääb uue direktiivivalguses vastava lepinguliigi kirjeldamisel pigem kitsaks ning definitsiooni paremaks edasiandmiseksoleks mõistlikum võtta kasutusele termin väljaspool äriruume sõlmitud leping. Nimetatud põhjuselnimetatakse VÕS-i 2. ptk 3. jagu ümber ning koduukselepingu termin asendatakse seadustes läbivaltväljaspool äriruume sõlmitava lepingu terminiga.Väljaspool äriruume sõlmitava lepingu terminiga sätestatakse eelnõuga VÕS-i § 46 lõigetes 1 ja 2,mille järgi loetakse kõnealuseks lepinguks iga leping, mis on sõlmitud või mille sõlmimiseks on tarbijateinud siduva pakkumise ühel järgnevalt nimetatud viisil:- ettevõtja ja tarbija üheaegsel kohalviibimisel kohas, mis ei ole ettevõtja äriruum (p 1),- ettevõtja äriruumides või sidevahendi abil vahetult pärast seda, kui ettevõtja on tarbija jaettevõtja üheaegsel kohalviibimisel pöördunud tarbija poole isiklikult ja individuaalselt kohas,mis ei ole ettevõtja äriruum (p 2),- ettevõtja korraldatud väljasõidu ajal eesmärgiga reklaamida ja müüa tarbijale vallasasju võipakkuda teenuseid või muid sooritusi (p 3).Seega loetakse väljaspool äriruume sõlmitud lepinguks iga leping, olenemata konkreetsestlepinguliigist, mis on sõlmitud ettevõtja ja tarbija füüsilisel kohalolekul paigas, mis ei kvalifitseeruettevõtja äriruumiks, näiteks tarbija kodus või töökohas, kohvikus (eeldusel, et tegemist pole ettevõtjaenda kohvikuga), ühistranspordis, parkimisplatsil, rannas, tänaval, ekskursioonil jne. Regulatsioonkohaldub ka juhul, kui leping sõlmitakse äriruumides, aga tarbija on teinud siduva pakkumuseväljaspool äriruume. Sealjuures ei mängi erinevalt kehtivast õigustest rolli see, kas ettevõtja on kohaletulnud tarbija soovil või mitte ehk leping loetakse väljaspool äriruume sõlmitavaks lepinguks ka juhul,kui ettevõtja on tarbija koju tulnud viimase soovil. Kui kehtiva õiguse puhul lähtuti loogikast, et tarbijaon ettevõtja poolt kergesti mõjutatav üksnes olukorras, kui ettevõtja on tema poole pöördunud omalinitsiatiivil, ja mitte siis, kui ta on lepingu sõlmimiseks ettevõtjaga ise ühendust võtnud, sest selliseljuhul on tarbijal olnud võimalik lepingu sõlmimise üle järele mõelda juba enne ettevõtja saabumist,lähtub uus regulatsioon sellest, et tarbija võib lepingu sõlmimisel väljaspool äriruume olla teatavapsühholoogilise surve all alati, kuna ettevõtjal on äriruumidest väljaspool tarbijat lihtsam survestada,kas või näiteks seeläbi, et ta keeldub tarbija kodust enne lahkumast kui leping on allkirjastatud või ontarbija teinud siduva pakkumise. Definitsiooni järgi loetakse väljaspool äriruume sõlmitavaks lepingukserandkorras ka lepingud, mille suhtes on lepingueelseid läbirääkimisi peetud (ehk ettevõtja onkonkreetse tarbija poole isiklikult pöördunud lepingu sõlmimise eesmärgil) väljaspool äriruume, kuidleping ise on sõlmitud vahetult pärast seda ettevõtja äriruumides või sidevahendi abil. Vastavaregulatsiooni eesmärk on vältida, et ettevõtjad saaksid tarbijakaitse normidest kõrvale hiilida seeläbi,et vahetult pärast tarbija psühholoogilist mõjutamist väljaspool äriruume, näiteks tänaval, kutsutakse9

tarbija ettevõtja äriruumidesse või sõlmitakse leping sidevahendi abil. Väljaspool äriruume sõlmitavakslepinguks ei loeta siiski neid lepinguid, mis sõlmitakse sidevahendi abil või ettevõtja äriruumides, kuitarbija on ettevõtja kutsunud väljaspool äriruume asuvasse kohta eesmärgiga viia läbi mõõtmine(näiteks köögimööbli tellimiseks) või lasta ettevõtja teha tarbijale pakkumine, ilma et tarbija sealjuuresendale enne lepingu sõlmimist kohustusi võtaks. Nimetatud juhul loetakse, et tarbijal on lepingusõlmimise olemusest tulenevalt tagatud piisavalt aega kohustuse võtmise üle järelemõtlemiseks.Kokkuvõtvalt muutub direktiivi ülevõtmise tulemusel väljaspool äriruume sõlmitava lepingu sisu kahesolulises aspektis: esiteks loetakse uue direktiivi regulatsiooniga hõlmatuks kõik lepingud, missõlmitakse või mille sõlmimiseks annab tarbija siduva pakkumise väljaspool ettevõtja äriruume, ningteiseks ei oma tähtsust enam see, kas ettevõtja võtab tarbijaga lepingu sõlmimiseks ühendustviimase initsiatiivil või mitte.Lõikes 3 sisustatakse direktiivi artikli 2 punkti 9 alusel äriruumi termin, milleks on eelnõu järgi niimüügiks, teenuse osutamiseks kui ka mis tahes muu soorituse tegemiseks kasutatav kinnisasjal asuvehitis, kus ettevõtja alaliselt tegutseb, ning ka müügiks, teenuse osutamiseks või muu sooritusetegemiseks kasutatav vallasasi või muu pind, kus ettevõtja tavaliselt tegutseb. Direktiivis on seejuuresviidatud jaemüügile. Direktiivis on sõnal jaemüük (inglise keeles retail) pigem jaekaubanduse tähendusehk mõeldud on tegevuskohta, kus toimub kauba müümine või teenuse osutamine tarbijale. Kunaainult jaemüügile viitamine ei hõlmaks VÕS-i tähenduses teenuse osutamist ega muude sooritustetegemist, on eelnõu koostamisel otsustatud kasutada jaemüügi asemel väljendit müük, teenuseosutamine või muu soorituse tegemine. Ehitise termini avab ehitusseaduse § 2 lg 1, mille järgi onehitis aluspinnasega kohakindlalt ühendatud ja inimtegevuse tulemusena ehitatud terviklik asi, misvõib olla nii välikeskkonnast katuse ja teiste välispiiretega eraldatud siseruumiga ehitis (hoone) kuimuu ehitis (rajatis). Seega ei ole ruumi äriruumiks lugemise eeldus ilmtingimata siseruumideolemasolu. Oluline kriteerium on pigem see, et kui ehitis on kohakindlat ühendatud kinnisasjaga ehkkui tegemist on kinnisasja olulise osaga, loetakse see äriruumiks vaid siis, kui ettevõtja tegutseb selleskohas alaliselt ehk pidevalt. Muul juhul piisab sellest, kui ettevõtja kasutab vallasasja või muud pindavaid tavaliselt, näiteks hooajaliselt. Nii kuuluvad äriruumide alla ka kioskid tänaval, turuletid, letidmessidel, poebussid, kuid seda üksnes eeldusel, et ettevõtja tegutsemine nendes kohtades ontavaline. Äriruumidest ei saa rääkida aga olukorras, kui ettevõtja müüb kaupa otse tänaval, rannas,töötaja töökohas või mõne teise töötaja äriruumis, näiteks kaubanduskeskuse hallis.Paragrahvi 47 muutmisega võetakse üle direktiivi art 3, mis määratleb direktiivi reguleerimisala, ja art16, mis puudutab taganemisõiguse kasutamisega seotud erandeid. Seega käsitletakse kõnealuseparagrahvi raames küsimusi, mis puudutavad väljaspool äriruume sõlmitava lepingu reguleerimisala,millele viitab ka sätte pealkiri.Lõikes 1 sätestatakse juba kehtivas õiguses tuntud põhimõte, mille järgi ei kohaldata väljaspooläriruumi sõlmitava lepingu regulatsiooni nendele lepingutele, mille väärtus ei ületa 15 eurot. Selliseerandi säilitamise võimaluse näeb ette ka direktiivi artikli 3 lg 4, mis võimaldab liikmesriikidel välistadaväljaspool äriruume sõlmitud lepingute regulatsiooni kohaldamise lepingutele, mis vastavad küllväljaspool äriruume sõlmitava lepingu definitsioonile, kuid mille väärtus on alla 50 euro. Tulenevaltliikmesriikide elatustasemete erinevusest võimaldab direktiiv määrata riigisiseselt ka madalamakünnise. Kuna praegune regulatsioon on end igati õigustanud ning Justiitsministeeriumini polejõudnud informatsiooni, et vastav piirmäär vajaks tõstmist, peeti eelnõu koostamisel põhjendatuksjääda status quo juurde. Muutub vaid regulatsiooni asukoht seaduses. Nimetatud põhimõte tuuakseselguse huvides VÕS-i § 46 lõikest 2 üle § 47 lõikesse 1, sest see sobib loogiliselt ja süsteemseltparemini § 47. Eelnõu kohaselt jääb § 46 vaid väljaspool äriruume sõlmitud lepingu termin ning §-s 47sätestatakse erandid väljaspool äriruume sõlmitud lepingute kohaldamisalale.Lõikes 2 loetletakse need valdkonnad, millele väljaspool äriruume sõlmitava lepingu regulatsiooni eikohaldata ehk sätestatakse vastava jao sisuline reguleerimisala. Kehtivas õiguses selline loetelu10

puudub, see tähendab seda, et väljaspool äriruume sõlmitava lepingu regulatsiooni kohaldatakseeranditult kõikidele lepingutele, sõltumata nende sisust, kui need sõlmitakse VÕS-i § 46 lõikes 1nimetatud tingimustel. Seega muutub regulatsioon ettevõtja jaoks seeläbi soodsamaks. Kõnealuseslõikes välja pakutud reguleerimisala koostamisel on lähtepunktiks võetud direktiivi artikli 3 lõikes 3sätestatud nimekiri.Kuigi kõnesolev direktiiv lähtub täisharmoneerimise printsiibist, on liikmesriigid direktiivireguleerimisalast välja jäävate valdkondade puhul vabad otsustama, mis reegleid nad vastavateleküsimustele kohaldavad. Muu hulgas võivad liikmesriigid otsustada kohaldada sellistele valdkondadeleka direktiivist tulenevaid reegleid ja seda nii osaliselt kui täiemahuliselt (vt direktiivi põhjenduspunkti nr13). Kuna artikli 3 lõikes 3 sätestatud erandid puudutavad ka teiste ministeeriumite vastutusvaldkondi,palus Justiitsministeerium eelnõu koostamise käigus Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumil,Rahandusministeeriumil ja Sotsiaalministeeriumil anda hinnang väljaspool äriruume ja sidevahendiabil sõlmitavate lepingute regulatsiooni kohaldamisele eluruumi üürilepingutele, lepingutele uuteehitiste ehitamiseks või olemasolevate ehitiste suuremahuliseks ümberehitamiseks,reisijaveolepingutele, lepingutele, mis sõlmitakse seoses hasartmängudega, ning lepingutele, missõlmitakse tervishoiuteenuse ja sotsiaalteenuste osutamiseks. Teistelt ministeeriumitelt saadudtagasiside alusel on otsustatud praegu teha eelnõus väljaspool äriruume sõlmitud lepingute jaoksvälistused sisuliselt samas mahus, nagu direktiivi artikli 3 lõige 3 ette näeb. 2Eelnõus sätestatud välistuste nimekirjas ei ole eraldi välja toodud direktiivi artikli 3 lõike 3 punktides D,G ja H sätestatud välistusi finantsteenustele, pakettreisidele ja puhkuseosakutele. Asjaolu, et neidlepinguliike ei ole eraldi lõikes 2 välja toodud, ei tähenda siiski, et neile kohalduks täies mahusväljaspool äriruume sõlmitavate lepingute regulatsioon. Tegemist on valdkondadega, mis on EuroopaLiidu õigusega harmoneeritud. Pakettreisidele kohaldub direktiiv 90/314/EMÜ ja puhkuseosakuteledirektiiv 2008/122/EÜ. Finantsteenustele on ette nähtud erireeglid näiteks tarbijakrediidi, kindlustuseja makseteenuste valdkonnas. Nimetatud erireeglid on tarbija õiguste direktiivi artikli 3 lõike 2 kohaselttarbija õiguste direktiivi suhtes ülimuslikud ehk teisisõnu nendes valdkondades sätestatud erinormidprevaleerivad tarbija õiguste direktiivis ette nähtud üldnormide üle. Seda üld- ja erinormi vahekordaselgitab eelnõuga loodav § 47 lõige 5.Oluline on rõhutada, et välistus tehakse ainult väljaspool äriruume sõlmitud lepingute regulatsioonikohaldamisele, samas ei ole välistatud, et kui lepingu üks pool on tarbija ja teine pool ettevõtjaeelnõuga loodava § 1 lõike 5 või 6 tähenduses, kohaldub kõnealuses lõikes viidatud lepinguleülejäänud VÕS-i üldosa regulatsioon, sh regulatsioon, mis luuakse kõnealuse eelnõuga.Lõike 2 punktis 1 on direktiivi artikli 3 lõike 3 p A alusel välistatud väljaspool äriruume sõlmitavatelepingute kohaldumine sotsiaalteenuste osutamisele. Direktiivi põhjenduspunktis nr 29 on põhjendatudsotsiaalteenuste direktiivi reguleerimisalast välistamist asjaoluga, et direktiivi sätted ei olesotsiaalteenuste puhul asjakohased. Sotsiaalteenused on oma põhiolemuselt erinevad, see kajastubvaldkondlikes õigusaktides, millest osa on liidu tasandi ja osa riigisisese tasandi õigusaktid. Eestisreguleerib sotsiaalteenuste osutamist sotsiaalhoolekandeseadus. Sotsiaalhoolekande seaduse § 2punkti 3 kohaselt on sotsiaalteenused isiku või perekonna toimetulekut soodustavad mitterahalisedtoetused. Sotsiaalteenuste loetelu on sätestatud sotsiaalhoolekandeseaduse §-s 10 ning selleloeteluga on hõlmatud direktiivi preambuli punktis 29 esitatud näited erinevatest sotsiaalteenustest,mis peaksid olema direktiivi reguleerimisalast välistatud.Punktiga 2 välistatakse kõnesoleva jao kohaldamisalast lepingud, mis sõlmitakse tervishoiuteenuseosutamiseks. Punkti 2 allikas on direktiivi artikli 3 lõike 3 p B, milles viidatakse tervishoiuteenuseterminile direktiivi 2011/24/EL artikli 3 punkti A tähenduses. Selle kohaselt on tervishoiuteenus teenus,2 Samas andsid nii Sotsiaalministeerium kui ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium teada, et kujundavadlõpliku seisukoha eelnõu ametliku kooskõlastusringi raames, mistõttu on võimalik, et teatud osas sisulinereguleerimisala veel muutub.11

mida tervishoiutöötajad osutavad patsientidele, et hinnata, säilitada või taastada nendeterviseseisundit, sealhulgas ravimite ja meditsiiniseadmete väljakirjutamine, väljastamine ja nendegavarustamine. Tarbija õiguste direktiivis on samas täpsustatud, et oluline ei ole, kas tervishoiuteenustosutab tervishoiuasutus või mitte. Tarbija õiguste direktiivi põhjenduspunktis nr 30 on viidatud, ettarbija õiguste direktiivi sätted ei ole tervishoiuteenuste puhul asjakohased. Tervishoiuteenustereguleerimiseks on vaja erisätteid, sest need on tehniliselt keerukad, olulised üldhuviteenuste jaoksning neid rahastab ulatuslikult avalik sektor. Eestis reguleerivad tervishoiuteenuste osutamist mitmederiseadused (näiteks tervishoiuteenuse korraldamise seadus), tervishoiuteenuse osutamise lepinguregulatsioon on sätestatud VÕS-i 41. peatükis (§ 758 jt).Punktiga 3 võetakse üle direktiivi artikli 3 lõike 3 punkt C, mille kohaselt ei rakendata direktiivisttulenevat regulatsiooni hasartmängudele, sealhulgas rahalise panusega õnnemängudele, loteriidele,kasiinomängudele ja kihlveotehingutele. Hasartmängu termin on Eestis sätestatud hasartmänguseaduse § 2 lõikes 1 ja hasartmängude liigid on ära toodud hasartmänguseaduse §-s 3. See ühtibdirektiivis viidatud hasartmängude loeteluga. Hasartmänguseaduses on kehtestatud kõrgendatudnõudmised hasartmängukorraldajatele ja meetmed mängijate kaitseks. Täiendavate tarbijakaitselisteväljaspool äriruume sõlmitavate lepingute normide kohaldamine ei oleks selle kõrval põhjendatud.Punkt 4 vastab direktiivi artikli 3 lõike 3 punktile K. Väljaspool äriruume sõlmitavate lepinguteregulatsiooni ei kohaldata reisijaveolepingutele. Direktiivi preambuli punkti 27 kohaselt tuleksreisijatevedu direktiivi kohaldamisalast välja jätta, kuna selle suhtes kehtivad muud liidu õigusaktidning ühistranspordi ja taksode suhtes kehtivad riigisisesed õigusaktid. Eestis kohaldub reisijaveoleVÕS-i §§ 824 jt ning samuti ühistranspordiseadus. Lisaks kaitsevad reisijate õigusi mitmedotsekohalduvad määrused, näiteks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 261/2004, millegakehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise võipikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ)nr 1371/2007 rongireisijate õiguste ja kohustuste kohta, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL)nr 1177/2010, mis käsitleb meritsi ja siseveeteedel reisijate õigusi, ning Euroopa Parlamendi janõukogu määrus (EL) nr 181/2011, mis käsitleb bussisõitjate õigusi.Punktiga 5 võetakse üle direktiivi artikli 3 lõike 3 p E, mis välistab direktiivi kohaldamisalast tehingud,mis tehakse kinnisasja või kinnisasjaga seotud õiguse loomiseks, omandamiseks või üleandmiseks.Direktiivi põhjenduspunktis nr 26 on selgitatud, et direktiivi sätted ei ole selliste lepingute jaoksasjakohased, samuti on liikmesriikide õigusaktides nende kohta juba konkreetsed nõuded olemas.Osaliselt kattub kõnealuses punktis sätestatud erisus punktiga 8, sest Eestis tuleb kinnisasjavõõrandamise ja koormamise tehingud teha notariaalselt tõestatud vormis.Punktis 6 sätestatakse, et regulatsiooni ei kohaldata lepingutele, mis sõlmitakse uue ehitiseehitamiseks või olemasoleva ehitise suuremahuliseks ümberehitamiseks. Kõnesoleva punkti allikas ondirektiivi artikli 3 lõike 3 punkti F esimene pool. Ehitisena tuleks mõista ehitist ehitusseadusetähenduses (vt ehitusseaduse § 2). Seda, kas tegemist on suuremahulise ümberehitusega või mitte,tuleks iga kord eraldi hinnata. Direktiivi põhjenduspunktis nr 26 on selgitatud, et suuremahulineümberehitus on võrreldav uue hoone ehitamisega, näiteks kui jäetakse alles vaid vana hoone fassaad.Samas eelkõige hoonete juurdeehitiste (nt garaaž või veranda) ehitamise ning hoonete remondi jarenoveerimisega (v.a suuremahuline ümberehitamine) seotud lepingud on direktiiviga hõlmatud jasellest tulenevalt ei ole need ka väljaspool äriruume sõlmitavate lepingute regulatsioonikohaldamisalast välistatud.Direktiivi artikli 3 lõike 3 punkti F teine pool võetakse üle punkti 7. Sellest tulenevalt ei kohaldatakõnesolevat regulatsiooni eluruumi üürilepingutele. Kuivõrd eluruumi üürilepingute jaoks on VÕS-isolemas põhjalik ja üürniku kaitsev regulatsioon (VÕS §§ 271 jt), puudub vajadus kohaldadatäiendavalt väljaspool äriruume sõlmitava lepingu regulatsiooni tarbijakaitselisi sätteid.Punkti 8 allikas on direktiivi artikli 3 lõike 3 punkt I. Direktiivi ei kohaldata lepingute suhtes, misliikmesriikide õiguse kohaselt sõlmitakse niisuguse avaliku võimu kandja kaudu, kes on seadusegakohustatud olema sõltumatu ja erapooletu ning kes peab ulatusliku õigusalase selgitustööga tagama,et tarbija sõlmib lepingu üksnes põhjaliku kaalutluse alusel ja selle õiguslikust ulatusest teadlik olles.Eestis on selline ametiisik notar ning punktis I sätestatud kriteeriumitele vastab tehingu notariaalnetõestamine (vt nt tõestamisseaduse § 18). Sellest tulenevalt välistatakse eelnõuga väljaspool äriruume12

sõlmitud lepingute regulatsiooni kohaldamisalast lepingud, mis sõlmitakse notariaalse tõestamisekaudu.Punktiga 9 välistatakse kõnesoleva jao kohaldamisalast lepingud toiduainete, jookide või muuigapäevaseks tarbimiseks mõeldud asja kohta, mis antakse üle ettevõtja sagedaste ja korrapärasteringsõitude käigus tarbija elu-, asu- või töökohas. Näitena sellistest lepingutest võib tuua näiteks suveleramajade rajoonis regulaarselt ringi sõitvad jäätiseautod ja muud sarnased teenused. Regulatsioonvastab direktiivi artikli 3 lõike 3 punktile J. Sellise erandi tegemine on tõenäoliselt lähtunud loogikast, etringsõidu käigus läbitakse tavapäraseid marsruute, millest asjassepuutuvad tarbijad on üldjuhulteadlikud, mistõttu sarnaneb ettevõtja tegevus tema tegevusega äriruumides.Punktis 10 võetakse üle direktiivi artikli 3 lõike 3 punkt L ning sätestatakse, et väljaspool äriruumesõlmitud lepingute regulatsioon ei kohaldu lepingutele, mis on sõlmitud, kasutades müügiautomaatevõi automatiseeritud äriruume. Näiteks ei kohaldu väljaspool äriruume sõlmitav regulatsioonautomaadist kohvi ostmisele ja teistele sarnastele tehingutele.Punktis 11 tehakse erand lepingutele, mis sõlmitakse elektroonilise side teenuse osutajaga avalikutaksofoni vahendusel taksofoni kasutamiseks või mille tarbija on sõlminud telefoni, interneti või faksiteel loodud ühe ühenduse kasutamiseks. Regulatsioon põhineb direktiivi artikli 3 lõike 3 punktil M.Selle välistusega on hõlmatud näiteks tänaval taksofoni kasutamise lepingud, samuti lepingud, milleesemeks on telefoni, interneti või faksi teel loodud ühe ühenduse kasutamine nt avalikus kohas ühekorra wifi-i kasutamine. Sellisel juhul väljaspool äriruume sõlmitavate lepingute regulatsioon eikohaldu.Lõikes 3 sätestatakse loetelu nendest lepingutest, mis alluvad küll väljaspool äriruume sõlmitavalepingu regulatsioonile, kuid mille suhtes ei saa tarbija kasutada seaduses ettenähtudtaganemisõigust, mille eesmärk on anda tarbijale järelemõtlemisaega, võimaldades tarbijal lepingusttaganeda põhjust avaldamata. Lisaks on siin loetletud lepingud, mille puhul võib tarbija teatudtingimustel taganemisõiguse kaotada. Direktiivi põhjenduspunktis number 49 on selgitatud, ettaganemisõiguse suhtes peaksid kehtima teatud erandid, sest taganemisõigus võib näiteks teatudkauba või teenuse olemust arvestades olla ebakohane. Vastava lõike alus on direktiivi art 16. Kunadirektiiv lähtub täieliku harmoneerimise põhimõttest, ei ole liikmesriikidel võimalik direktiivis sätestatudloetelu riigisiseselt laiendada ega kitsendada, mistõttu tuleb see üle võtta direktiiviga ettenähtudmahus.Alljärgnevalt on antud täpsem ülevaade lõike 3 punktidest.Punktiga 1 võetakse üle direktiivi artikli 16 p A, mille järgi ei kohaldata taganemisõigust lepingule,mille esemeks on teenuse osutamine või muu kestva soorituse tegemine, kui ettevõtjapoolsedlepingust tulenevad kohustused on täielikult täidetud ning teenuse osutamine või muu sooritusetegemine on alanud tarbija sõnaselgel eelneval nõusolekul ning kinnitusel, et ta kaotabettevõtjapoolsel lepingu täitmisel oma taganemisõiguse. Nimetatud olukorras on taganemine välistatudseetõttu, et motiveerida ettevõtjaid teenuseid pakkuma ka enne 14-päevase taganemistähtaja lõppu.Vastava erandi puudumine tooks tõenäoliselt kaasa olukorra, mil ettevõtjad oleks pigem motiveeritudteenuse alustamisega ootama taganemistähtaja lõpuni, et välistada taganemise tagajärjel toimuvatasjaajamist.Punktiga 2 võetakse üle direktiivi artikli 16 p B. Vastava sätte järgi ei kohaldata taganemisõigust asjaüleandmisele, teenuse osutamisele või muu soorituse tegemisele, mille hind sõltub finantsturukõikumisest, mida ettevõtja ei saa mõjutada ja mis võib ilmneda taganemistähtaja jooksul. Kõnesolevaerandi puudumine võiks kaasa tuua olukorra, mil ettevõtjad eelistavad nimetatud hüvesid mittepakkuda või pakkuda neid oluliselt kallima hinnaga, kuna taganemise võimaluse tõttu võivad nadkanda olulist kahju, mis seisneb selles, et neil pole võimalik tagastatud hüve sama hinnaga enamhiljem maha müüa, kuna turu olukord on teine. Kahju maksavad aga kaudselt kinni teised tarbijad,kuna ettevõtja kantud kahju väljendub ülejäänud hüvede hinnas.Punktiga 3 võetakse üle direktiivi artikli 16 p C, mille järgi ei kohaldata taganemisõigust sellise asjaüleandmisele, mis on valmistatud tarbija esitatud nõuete järgi või mis on selgelt kohandatudkonkreetse tarbija vajadustele. Kõnealune erand on ajendatud sellest, et ettevõtjal ei pruugi olla13

võimalik leida tarbija kirjelduse järgi valmistatud eritootele uut ostjat, mistõttu võib olla motiveeritudvastavaid tooteid mitte pakkuma või tõusevad selliste toodete hinnad, sest ülejäänud tarbijadmaksavad kinni ettevõtja kahju, mis seisneb selles, et ta ei saa konkreetset toodet hiljem mõneleteisele tarbijale maha müüa. Siinkohal on oluline rõhutada, et nimetatud erandiga ei ole hõlmatudneed olukorrad, mil tarbija saab valida ettevõtja välja pakutud lahendustest endale sobivateomadustega toote, näiteks standardsuuruses laua, mis värvitakse tarbija soovil kollaseks. Sellisel juhulpeetakse mõne teise tarbija leidmist võimalikuks, kuna standardsuurusega laudu võivad tahta osta kaülejäänud tarbijad isegi siis, kui tegemist on spetsiifilise värviga.Punktiga 4 võetakse üle direktiivi artikli 16 p D, mille järgi ei kohaldata taganemisõigust asjaüleandmisele, mis rikneb kiiresti või mille soovitatav äratarvitamise tähtaeg jõuab kiiresti kätte.Regulatsiooni eesmärk on vältida ettevõtjale põhjendamatu kahju tekkimist olukorras, kus tarbija võikstalle tagastada kas juba riknenud või õige pea rikneva kauba, millele ettevõtjal ei ole enam võimalikuut ostjat leida. Regulatsioon kohaldub näiteks kiiresti riknevate toiduainete või kiirelt närbuvate lilledejne müügile. Samas on oluline rõhutada, et see erand ei ole kohaldatav mitte kõigile asjadele, milleleon ette nähtud äratarvitamise tähtaeg. Kui ettevõtjal on võimalik tagastatud asi mõistliku aja jooksulpärast tarbijapoolset tagastamist turustada, ei ole tegemist kõnesolevas punktis sätestatud olukorraga.Oluline on kiire riknemise või äratarvitamise kriteerium.Punktiga 5 võetakse üle direktiivi artikli 16 p E, mille järgi ei kohaldata taganemisõigust suletudpakendis asja üleandmisele, mis ei ole kõlblik tagasisaatmiseks tervisekaitse või hügieenilistelpõhjustel ning mis on pärast kohaletoimetamist avatud. Regulatsiooni eesmärk on sarnane eelmisespunktis sätestatuga. Mõte on vältida ettevõtjale selliste asjade tagastamist, mida ettevõtjal ei olevõimalik pärast enam edasi müüa. Näiteks kohaldub see punkt suletud pakendis kosmeetika,vitamiinide, silmatilkade jms müügile, kui need on pärast tarbijale kättetoimetamist avatud.Punktiga 6 võetakse üle direktiivi artikli 16 p F, mille järgi ei kohaldata taganemisõigust lepingule,mille esemeks on asja üleandmine, mis oma olemuse tõttu segatakse või ühendatakse pärastüleandmist muu asjaga selliselt, et neid ei saa enam teineteisest eraldada. Sisuliselt on Eestiriigisisese õiguse kontekstis tegemist segamise ja ühendamisega asjaõigusseaduse § 107tähenduses. Näitena kõnesoleva punkti kohaldumisest võib tuua olukorra, kus tarbija on väljaspooläriruume ostnud kaks purki värvi, mille ta on soovitud tooni saamiseks omavahel kokku seganud ningmida ei ole enam võimalik eraldada.Punktiga 7 võetakse üle direktiivi artikli 16 p G, mille järgi ei kohaldata taganemisõigust lepingule,mille esemeks on selliste alkohoolsete jookide üleandmine, mille hind on kokku lepitud lepingusõlmimise ajal ning mis antakse üle rohkem kui 30 päeva möödumisel lepingu sõlmimisest ning milletegelik väärtus sõltub turuhinna kõikumisest, mida ettevõtja ei saa mõjutada. Selle erandi tegemist onpõhjendatud direktiivi preambuli punktis 49. Nimelt on selle punkti kolmandas lauses selgitatud, eterandit kohaldatakse näiteks veini puhul, mida tarnitakse pika ajavahemiku järel pärast spekulatiivsetlaadi lepingu sõlmimist ning kus sellise veini väärtus sõltub turu kõikumisest (vin en primeur).Punktiga 8 võetakse üle direktiivi artikli 16 p H, mille järgi ei kohaldata taganemisõigust lepingule,mille puhul tarbija on ettevõtjalt tellinud kohaletuleku selleks, et ettevõtja teostaks kiireloomulisiparandus- või hooldustöid. Sellisel juhul on tarbijal juba tõenäoliselt olnud piisavalt aega lepingusõlmimise vajadust hinnata. Erand punkti 8 kohaldumisele on nähtud ette lõikes 3 (vt täpsemaltallpool).Punktiga 9 võetakse üle direktiivi artikli 16 p I, mille järgi ei kohaldata taganemisõigust suletudümbrises audio- või videosalvestiste või arvutitarkvara üleandmisele, kui tarbija on ümbrise avanud.Eesmärk on vältida võimalikke kuritarvitusi seoses sellega, et tarbija saaks kopeerida vastavadsalvestised enda isiklikuks tarbeks ja seejärel näiteks CD-plaadi algsete failidega ettevõtjale tagasisaata ning raha tagasi nõuda.Punktiga 10 võetakse üle direktiivi artikli 16 p J, mille järgi ei kohaldata taganemisõigust ajalehtede,ajakirjade või muude perioodiliselt ilmuvate väljaannete üleandmisele, välja arvatud sellisteväljaannete tellimiseks sõlmitud kestvuslepingule. Kõnesolev punkt on ajendatud loogikast, et oleksebamõistlik lubada tarbijal taganeda iga üksiku ajalehe ostmisest 14 päeva jooksul, kuna ajaleht onvõrreldes taganemisõiguse teostamise tähtaja kestusega märkimisväärselt kiiremini n-ö äratarbitav.14

Küll aga on tarbijal võimalik taganeda kestvuslepingutest ehk vabaneda tulevikku suunatudkohustustest.Punktiga 11 võetakse üle direktiivi artikli 16 p K, mille järgi ei kohaldata taganemisõigust lepingule,mis sõlmitakse enampakkumisel, kus tarbija viibib kohal või talle on antud võimalus sealjuures kohalviibida. Direktiivi järgi on avalik enampakkumine müügimeetod, kus kaupleja pakub enampakkumisekorraldaja läbiviidava läbipaistva võistupakkumise korras kaupa või teenust tarbijatele, kes viibivadenampakkumise juures või kellele on antud võimalus sealjuures viibida ning kus edukas pakkumisetegija on kohustatud kauba või teenuse ostma. Eestis on enampakkumise termin avatud VÕS-i § 10lõikes 1, mis on sisuliselt laiem kui direktiivi mõiste. Sellest tulenevalt on eelnõus kõnesolevas punktisenampakkumise mõistet võrreldes VÕS-i § 10 sätestatuga kitsendatud.Punktiga 12 võetakse üle direktiivi artikli 16 p L, mille järgi ei kohaldata taganemisõigust lepingule,mille esemeks on majutusteenuse pakkumine, vallasasja vedu, mootorsõiduki kasutamine,toitlustamine või vaba aja veetmise teenus, kui ettevõtja kohustub eespool nimetatud lepingutsõlmides osutama teenuse teatud tähtpäevaks või teatud tähtaja jooksul. Direktiivi artikli 16 punktis Lsätestatud erandi loomise ajend on direktiivi preambuli punkti 49 kahe viimase lause kohaselt asjaolu,et taganemisõiguse andmine tarbijale oleks ebakohane ka teatavate teenuste puhul, kui lepingusõlmimine tähendab teatud vahendite reserveerimist, millele oleks taganemisõiguse kasutamise korralraske uut tarbijat leida. Selliseks näiteks oleks hotellide, puhkemajade või kultuuri- või spordiüritustegaseotud reserveerimine.Punktiga 13 võetakse üle direktiivi artikli 16 p M, mille järgi ei kohaldata taganemisõigust digitaalsesisu edastamisele, mida ei toimetata kätte füüsilisel andmekandjal, kui selle edastamine on alanudtarbija eelneval sõnaselgel nõusolekul, ning tarbija kinnitab asjaolu, et ta kaotab seeläbi omataganemisõiguse. Samamoodi punktiga 1 on erandi tegemine ajendatud sellest, et ettevõtjad pakuksiddigisisu edastamise võimalust poolte kokkuleppel ka esimese 14 päeva jooksul pärast lepingusõlmimist.Lõige 4 sätestab erandi lõike 3 punktist 8. Punktiga 8 sätestatakse sisuliselt, et tarbijal ei oletaganemisõigust, kui tarbija on ettevõtjalt tellinud kohaletuleku selleks, et ettevõtja teostakskiireloomulisi parandus- või hooldustöid. Selline välistus ei kohaldu aga lepingule, mis sõlmitakseettevõtja külastuse käigus tarbija tellitule lisaks, muu hulgas lepingule, millega antakse üle muid asjukui hoolduseks või parandamiseks ilmtingimata vajalikud varuosad. Viimati nimetatud juhul ei olekstaganemisõiguse välistamine õigustatud, sest kuna tarbija on koduses keskkonnas kergeminimõjutatav ning ettevõtjal on lihtsam teda survestada täiendavate lepingute sõlmimiseks, vajab tarbijasiiski kaitset täiendava järelemõtlemisaja näol.Lõige 5 on koostatud kehtiva VÕS-i § 53 lõike 5 eeskujul, mis sätestab sama reegli sidevahendi abilsõlmitavate lepingute korral. Kehtiva § 53 lõikes 5 on viidatud ainult pakettreisilepingutele ja timeshare-lepingutele,samas ei ole välistatud, et väljaspool äriruume või sidevahendi abil sõlmitakse kanäiteks tarbijakrediidileping, makseteenuseleping või kindlustusleping. Seetõttu tehakse eelnõugaettepanek sõnastada nii kõnesolev lõige kui ka § 53 lg 5 üldisemalt nii, et oleksid hõlmatudkõikvõimalikud tarbijalepinguteliigid VÕS-is, mille jaoks on eriosas olemas eriregulatsioon. Väljaspooläriruume sõlmitud lepingute ja sidevahendi abil sõlmitavate lepingute regulatsioon kohaldub niivõrd,kuivõrd seadusest ei tulene mõne teise lepinguliigi suhtes eriregulatsiooni. Säte vastab direktiivi artikli3 lõikele 2, mille kohaselt on Euroopa Liidu sektoraalsete õigusaktide sätted tarbijaõiguste direktiivisuhtes ülimuslikud.Lõikes 6 säilitatakse seni lõikes 3 sisaldunud põhimõte. Siin tehakse üksnes sõnastuslik muudatus,mis on tingitud asjaolust, et eelnõuga asendatakse läbivalt termin koduukseleping terminiga väljaspooläriruume sõlmitav leping.Paragrahvi 48 muutmisega võetakse üle direktiivi art 6, mis reguleerib lepingueelse teabe andmisekohustust, ning osaliselt art 7, mis puudutab vorminõudeid.15

Lõike 1 alus on direktiivi artikli 6 lg 1, mis sätestab ettevõtjale lepingueelse teabe andmise kohustuse,loetledes sealjuures ammendavalt need asjaolud, mis tuleb tarbijale enne lepingu siduvaks muutumistvõi tarbija poolt siduva pakkumise tegemist teatavaks teha. Sealjuures tuleb vastavad andmedtarbijale edastada selgel ja arusaadaval viisil ehk viisil, mis tagab tarbijale võimaluse nendestandmetest aru saada.Erinevalt sidevahendi abil sõlmitavate lepingute jaost puudub kehtivas seaduses koduukselepingutekorral samaväärne põhjalik lepingueelse teavitamise regulatsioon. Uue regulatsiooni eesmärk ontagada tarbija igakülgne informeeritus olukorras, kust ta võib olla teatava psühholoogilise surve all võiüllatunud tulenevalt sellest, et lepingueelsed läbirääkimised toimuvad väljaspool ettevõtja äriruume,nii, et tarbijal oleks võimalik enne lepingu sõlmimist kõik olulised lepinguga seotud tingimused läbimõelda.Alljärgnevalt on esitatud täpsem ülevaade eelnõu kõnealuse lõike alapunktidest.Punktiga 1 võetakse üle direktiivi artikli 6 lõike 1 p B, mille järgi peab ettevõtja esitama tarbijaleandmed, mis võimaldavad tuvastada ettevõtja isiku. Esitada tuleb ettevõtja nimi. Kui tegemist onjuriidilise isikuga, tuleb esitada tema ärinimi, sest selle alusel on ettevõtja isikut võimalik kõigeparemini tuvastada. Seejuures tuleb juhtida tähelepanu asjaolule, et väljend eelkõige punkti 1 tekstisviitab sellele, et isikud, kellel ärinime ei ole, ei pea seda ka esitama.Punktiga 2 võetakse üle direktiivi artikli 6 lõike 1 p C, mille järgi peab ettevõtja tarbijale esitamaettevõtja asukoha aadressi ja olemasolu korral tema telefoni- ja faksinumbri ning e-posti aadressi.Direktiivis on selgitatud, et see on vajalik, et tarbija saaks ettevõtjaga kiiresti ühendust võtta ja temagatõhusalt suhelda. Samamoodi eelnõuga kavandatava VÕS-i § 14 1 lõike 1 punktiga 1 on juriidilisteisikute korral siin mõeldud juriidilise isiku asukoha aadressi, mitte ettevõtte kui majandusüksuseaadressi. Lisaks on ettevõtjal kohustus esitada andmed selle ettevõtja nime ja asukoha aadressikohta, kelle nimel ettevõtja tegutseb. Viimati nimetatud nõue kohaldub juhul, kui on tegemistolukorraga, kus isik esindab kedagi teist ehk tegutseb kellegi teise nimel.Punktiga 3 võetakse üle direktiivi artikli 6 lõike 1 p D, mille järgi peab ettevõtja esitama tarbijale omategevuskoha aadressi, kuhu tarbija võib kaebusi esitada, kui see erineb eelmises punktis nimetatudaadressist. Teisisõnu, kui ettevõtja ei tegutse enda asukoha aadressil, tuleb tarbijale teada anda kaettevõtja tegevuskoha-aadress. Kuna punktis 3 viidatakse punktile 2, mis omakorda räägib nii ettevõtjaenda aadressist kui ka selle ettevõtja aadressist, kelle nimel ettevõtja tegutseb, hõlmab kõnealunepunkt 3 kohustust esitada mõlema viidatud ettevõtja tegevuskoha aadressid, kui tegemist onolukorraga, kus üks ettevõtja tegutseb teise nimel.Punktiga 4 võetakse üle direktiivi artikli 6 lõike 1 p A, mille järgi peab ettevõtja tarbijale esitamalepingu eseme põhiomadused lepingu esemele ja teabe edastamise viisile kohases ulatuses. Seda,millised omadused kvalifitseeruvad lepingu eseme põhiomadusteks, tuleb hinnata igal üksikjuhtumileraldi olenevalt sellest kaubast, teenusest või muust hüvest, mida tarbijale pakutakse. Oluline on, ettarbijal tekiks põhimõtteline ettekujutus lepingu alusel saadavast.Punktiga 5 võetakse üle direktiivi artikli 6 lõike 1 p-d R ja S. Punkt 5 kohaldub juhul, kui lepinguesemeks on digitaalne sisu. Digitaalne sisu on näiteks muusikafailid, filmid, arvutiprogrammid,andmebaasid, e-raamatud jne. Sellisel juhul peab ettevõtja tarbijale esitama digitaalse sisukasutusviisi, selle suhtes rakendatavad tehnilised kaitsemeetmed ning selle ühilduvuse riist- jatarkvaraga, mida ettevõtja teab või peab teadma. Tehnilistest kaitsemeetmetest teavitamine hõlmabnäiteks teavitamist sellest, et DVD-d saab kasutada vaid mingis kindlas regioonis. Kui digitaalne sisuon näiteks arvutiprogramm, tuleb tarbijale teada anda, missuguse riist- või tarkvaraga see ühildub,näiteks asjaolust, et programm töötab vaid kindlas operatsioonisüsteemis või teatud videotöötluseprogramm eeldab tavapärasest kiiremat protsessorit. Nimetatud nõue kohaldub vaid juhul, kuiettevõtja teab või peab teadma ühildatavusest.Punktiga 6 võetakse üle direktiivi artikli 6 lõike 1 p E, mille eesmärk on varustada tarbijat teabegalepingu eseme hinna ja lepinguga seotud kulude kohta. Kõnesoleva punkti järgi peab ettevõtjatarbijale esitama lepingu eseme koguhinna koos maksudega või juhul, kui lepingu eseme olemusesttulenevalt ei ole hinda mõistlikult võimalik enne arvutada, hinna arvutamise viisi ning kõik täiendavad16

veo-, posti-, kättetoimetamise või mis tahes muud kulud, kui need kulud tuleb kanda tarbijal, või kuineid kulusid ei ole mõistlikult võimalik eelnevalt arvutada, teabe selle kohta, et võidakse nõuda sellistetäiendavate kulude tasumist. Seega, kui see on võimalik, tuleb tarbijale esitada info koguhinna javõimalike kulude kohta konkreetse summana. Kui see ei ole aga mõistlike jõupingutuste tulemuselvõimalik, tuleb tarbijat teavitada hinna arvutamise viisist ning asjaolust, et tarbija peab tulevikuskandma täiendavaid kulusid. Kuigi direktiivi eestikeelses tõlkes on viidatud asjaolule, et hinda ei olevõimalik põhjendatult enne arvutada, on eelnõus lähtutud direktiivi originaalversioonist, mis kasutabsõna mõistlik. Punktis 6 sätestatut täiendab tähtajatu lepingu või kestvuslepingu puhul, mille esemekson püsivad või korduvad tellimused, kõnealuse paragrahvi lõikes 7 sätestatu.Punktiga 7 võetakse üle direktiivi artikli 6 lõike 1 p F, mille järgi peab ettevõtja teavitama tarbijatlepingu sõlmimiseks kasutatava sidevahendi kasutamise tasu suurusest, välja arvatud juhul, kui seetasu vastab sellise sidevahendi kasutamise tavalisele tasule. Kõneoleva punkti mõte on informeeridatarbijat sidevahendi kasutamisega kaasnevatest täiendavatest lisakuludest.Punktiga 8 võetakse üle direktiivi artikli 6 lõike 1 p Q, mille järgi peab ettevõtja juhul, kui tarbija peabmaksma tagatisena rahasumma või andma muu rahalise tagatise, teavitama tarbijat sellise tagatiseandmise kohustusest ning tagatise andmise tingimustest. Eesmärk on tagada tarbijale täielikinformatsioon temalt nõutavate tagatiste või kõrvalkohustuste kohta, nt info selle kohta, et ettevõtjasoovib tarbijalt käsiraha vms maksmist.Punktiga 9 võetakse üle direktiivi artikli 6 lõike 1 p-i G esimene osa, mille järgi peab ettevõtja tarbijaleteada andma maksmise, kättetoimetamise ja tellimuse täitmise korra ning asja kättetoimetamise,teenuse osutamise või muu soorituse tegemise aja. Regulatsiooni mõte on anda tarbijale selgeülevaade sellest, missuguses ajagraafikus kumbki pool enda kohustused täitma peab. Nagu eespoolselgitatud, hõlmab termin lepingu ese nii asja, teenust kui muud sooritust. Seega on muu soorituse allmõeldud lepingu esemeks olevat ettevõtja sooritust.Punktiga 10 võetakse üle direktiivi artikli 6 lõike 1 p P, mille järgi peab ettevõtja tarbijale esitamalepingust tulenevate kohustuste minimaalse kestuse, kui see on olemas. Näitena lepingute kohta, kustarbijale on ette nähtud kohustuste minimaalse kestus, võib tuua mobiilisidelepingud, kus tarbijakohustub olema teatud paketiga seotud näiteks kahe aasta jooksul ning paketi vahetamine on selleaja jooksul seotud märkimisväärsete lisakuludega. Direktiiviga soovitakse tagada, et tarbija olekssellistest tingimustest igal juhul enne lepingu sõlmimist teadlik.Punktiga 11 võetakse üle direktiivi artikli 6 lõike 1 p O, mille järgi peab ettevõtja tarbijale esitamakestvuslepingu puhul lepingu tähtaja või kui leping on tähtajatu või automaatselt pikenev, lepingulõpetamise tingimused. Selle kohustuse eesmärk on tagada tarbija informeeritus lepingu kestvusajastning lepingu lõpetamise võimalustest. Näiteks tuleks tarbijale selgitada lepingu korralise ülesütlemisevõimalusi, mh asjaolu, kas lepingus nähakse ette etteteatamistähtaeg.Punktiga 12 võetakse üle direktiivi artikli 6 lõike 1 p-i H esimene pool, mille järgi peab ettevõtja juhul,kui tarbijal on õigus lepingust taganeda, esitama tarbijale selle õiguse kasutamise tingimused, tähtajaja korra vastavalt kõnesoleva seaduse § 49 lõikele 2 2 , samuti taganemisavalduse tüüpvormi. Tarbijaõigus lepingust põhjust avaldamata taganeda on üks olulisemaid õigusi, mis tarbijal on siis, kuitegemist on väljaspool äriruume sõlmitud lepinguga. Selleks, et tarbijal oleks võimalik taganemisõigustkasutada, peab ta aga esmalt õiguse olemasolust teadlik olema. Kõnesoleva punkti eesmärk ongitarbijaid sellisest võimalusest teavitada. Oluline on juhtida siinkohal tähelepanu ka VÕS-i § 48 lõikele3, mis võimaldab esitada tarbijale teabe taganemisõiguse kasutamise tingimuste, tähtaja ja selle korrakohta, kasutades taganemise näidisjuhendit.Punkiga 13 võetakse üle direktiivi artikli 6 lõike 1 p-i H teine pool, mis kohustab ettevõtjat esitamatarbijale taganemisõiguse tüüpvormi, mis kehtestatakse justiitsministri määrusega VÕS-i § 49 lõike 2 3alusel (vt täpsemalt VÕS-i § 49 lõike 2 2 ja 2 3 kohta seletuskirjas kirjutatut).Punktiga 14 võetakse üle direktiivi artikli 6 lõike 1 p I, mille järgi peab ettevõtja juhul, kui tarbijakannab lepingust taganemisel lepingu esemeks olnud asja tagastamise kulud, teavitama tarbijatsellest, et need kulud tuleb tasuda tarbijal. Kõnesoleva punkti mõte on teavitada tarbijat asjaolust, etlepingust taganemisega võivad kaasneda teatud kulud. Kulude kandmise regulatsioon on sätestatuddirektiivi artikli 14 lõike 1 teises alalõigus, mis võetakse eelnõuga riigisisesesse õigusesse üle VÕS-i §49 2 lõikesse 2. Tarbijal on asja tagastamisega seotud kulude kandmise kohustus vaid juhul, kui17

pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Seega näiteks, kui ettevõtja kasutatavates tüüptingimustes onpunkt, mille kohaselt kannab kauba tagasisaatmise kulud ettevõtja ise, puudub vajadus ka tarbijateavitamiseks kõnesoleva punkti kohaselt. Samas aga kui kulud tuleb kanda tarbijal ning ettevõtjajätab tarbijale sellekohase teabe enne lepingu sõlmimist esitamata, on vastavalt VÕS-i § 49 2 lõikele 2teavitamata jätmise tagajärg, et kulud peab kandma ettevõtja ise (vt täpsemalt allpool).Punktiga 15 võetakse üle direktiivi artikli 6 lõike 1 p J, mille järgi peab ettevõtja tarbijat teavitama, etkui tarbija kasutab lepingust taganemise õigust pärast kõnesoleva seaduse § 48 1 lõikes 2 nimetatudavalduse esitamist, on tarbija kohustatud ettevõtjale hüvitama mõistlikud kulud vastavalt kõnesolevaseaduse § 49 2 lõikele 4. Kõnesolev punkt kohaldub juhul, kui tegemist on teenuse osutamise, muukestva soorituse tegemise või vee, gaasi, elektri või soojuse müügiga ühendusvõrgu kaudu. Eelnõuson kasutatud läbivalt väljendit soojuse müük direktiivis sätestatud kaugkütte müügi asemel, sest samasõnastust on juba VÕS-is kasutatud (vt § 208). Regulatsiooni eesmärk on tagada tarbija teadlikkusasjaolust, et kui tarbija esitab avalduse, et teenuse osutamine vms algaks juba taganemistähtajakestel, siis pärast nimetatud avalduse esitamist tekib tarbijal kohustus hüvitada ettevõtjale lepingutäitmisena üleantu väärtus proportsionaalselt üleantuga ajani, mil tarbija lepingust taganes, võttesarvesse lepingu kogumahtu.Punktiga 16 võetakse üle direktiivi artikli 6 lõike 1 p K, mille järgi peab ettevõtja juhul, kui tarbijal ei olekõnesoleva seaduse § 47 lõike 2 1 järgi ette nähtud taganemisõigust või ta võib selle kaotada, tarbijatnendest asjaolust teavitama. Taganemisõiguse kaotamise korral tuleb tarbijat teavitada ka nendestasjaolust, mis viivad taganemisõiguse kaotamiseni. Seega kui tarbijal ei ole taganemisõigust, tuleb kasellest talle enne lepingu sõlmimist teada anda. Sellisel juhul ei kohaldu mitte kõnesoleva lõike punkt12, vaid punkt 15. Taganemisõiguse kaotamise all tuleks mõista VÕS-i § 47 lõikes 2 1 neid punkte,mille korral toimub taganemisõiguse kaotamine tarbija enda tegevuse tulemusel, nt suletud pakendiavamine, kui asja tagasisaatmine ei ole pärast pakendi avamist enam tervisekaitse või hügieenilistelpõhjustel võimalik vms.Punktiga 17 võetakse üle direktiivi artikli 6 lõike 1 p-i M esimene osa, mille järgi peab ettevõtja lepingutäitmise järgse lepingu eseme hooldusteenuse või klienditeenuse pakkumisel tarbijat nende teenusteolemasolust ja kasutamise tingimustest teavitama selleks, et tarbijal oleks tulevikus vajalikinformatsioon nimetatud teenuste kohta koos muu olulise teabega olemas.Punktiga 18 võetakse üle direktiivi artikli 6 lõike 1 p L, mille järgi peab ettevõtja tarbijale esitamameeldetuletuse, et tarbija saab lepingu eseme lepingutingimustele mittevastavuse korral tuginedaseaduses sätestatud õiguskaitsevahenditele. Tagamaks tarbija tegelikku informeeritust enda õigustemaksmapaneku võimalustest, ei piisa kõnesolevast punktist tuleneva nõude täitmiseks pelgastteavitusest, et tarbija saab kasutada seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid. Ettevõtja peaksvähemalt erinevad õiguskaitsevahendid loetlema, nt viitama õigusele nõuda täitmist, alandada hinda,nõuda kahju hüvitamist, leping üles öelda jne. Samas ei ole ettevõtjal direktiivist tulenevalt ilmseltkohustust avada kõigi nende õiguskaitsevahendite kasutamise eeldusi.Punktiga 19 võetakse üle direktiivi artikli 6 lõike 1 p-i M viimane osa, mille järgi peab ettevõtja juhul,kui ta pakub seaduses sätestatud õiguskaitsevahenditele lisaks täiendavat garantiid, tarbijat sellegarantii olemasolust ja tingimustest teavitama. Täiendava garantii all võib mõista näiteks VÕS-i §-s230 sätestatud müügigarantiid. Selle punkti eesmärk on tagada, et tarbija oleks teadlik täiendavatestõigustest, mida ettevõtja on nõus talle lisaks seadusest tulenevatele õigustele andma, nii et tarbijaloleks võimalik vajaduse korral viidatud õigustele tugineda.Punktiga 20 võetakse üle direktiivi artikli 6 lõike 1 p N, mille järgi peab ettevõtja tarbijat teavitamaettevõtja järgitava käitumiskoodeksi olemasolust, kui ettevõtja sellest oma tegevuses lähtub, ningandma teabe selle kohta, kuidas on võimalik sellest koopiaid saada. Direktiivi artikli 6 lõike 1 punktisN on seejuures viidatud ebaausate kaubandustavade direktiivi 2005/29/EÜ artikli 2 punktile F. Sellekohaselt on käitumiskoodeks liikmesriikide õigus- või haldusnormidega kehtestamata kokkulepe võieeskirjade kogum, milles on kindlaks määratud nende ettevõtjate käitumine, kes kohustuvad sedakäitumiskoodeksit ühe või mitme konkreetse kaubandustava või ettevõtlusvaldkonna osas järgima.Regulatsiooniga soovitakse anda tarbijale infot allikate kohta, mille järgi ettevõtja enda tegutsemistkujundab. Direktiivi kohaselt tuleb tarbijat teavitada sellest, kust on võimalik saada käitumiskoodeksi18

koopia. Koopia saamise võimaluseks võib pidada nii füüsilise koopia saamist näiteks ettevõtjategevuskohas kui ka näiteks veebilehte, kust on võimalik koopiat alla laadida või välja printida.Punktiga 21 võetakse üle direktiivi artikli 6 lõike 1 p-i G viimane osa, mille järgi peab ettevõtja juhul,kui tal on kaebuste lahendamiseks olemas konkreetne kord, tarbijat selle olemasolust teavitama.Regulatsiooni eesmärk on tagada, et tarbija oleks teadlik viisidest, mille kaudu saab võimalikudkaebused ettevõtja juures kõige operatiivsemalt lahendada. Näiteks võib kõnesoleva punkti kohaseltantav teave olla teave kaebustega tegeleva töötaja kontaktandmete ja vastuvõtuaegade kohta võikonkreetse e-posti aadressi kohta, kuhu oleks kõige mõistlikum kaebused esitada jms.Punktiga 22 võetakse üle direktiivi artikli 6 lõike 1 p T, mille järgi peab ettevõtja tarbijale esitamaandmed tarbija võimaluste kohta pöörduda kohtuvälise kaebusi ja vaidlusi lahendava organi poolening pöördumise tingimused. Eestis on selline kohtuväline kaebusi lahendav organ Tarbijakaitseametijuures tegutsev tarbijavaidluste komisjon. Pöördumise tingimuste all võiks näiteks selgitada, et TKS-i §22 lõike 2 kohaselt on komisjoni pädevuses lahendada tarbija ja kaupleja vahel sõlmitud lepingusttulenevaid vaidlusi, mida pooled ei ole suutnud lahendada kokkuleppe teel ja kui vaidlusaluse kaubavõi teenuse väärtus on 20 või enam eurot. Samuti võiks viidata asjaolule, et tulenevalt TKS-i 25 lõikest1 on kaebuse läbivaatamine komisjonis pooltele tasuta.Lõike 2 allikas on direktiivi artikli 7 lg 1, mis sätestab vorminõuded väljaspool äriruume sõlmitavatelepingute puhul. Sisuliselt säilib siin kehtiva VÕS-i § 48 lõikes 1 sätestatud nõue, et tarbijale esitatavteave peab olema esitatud kas paberil või mõnel muul püsival andmekandjal. Erisus on, et enam ei oleviidet kirjalikule vormile, vaid piisab teabe esitamisest paberil, mis iseenesest võib olla ka näitekskirjalikku taasesitamist võimaldav vorm, samuti asjaolu, et mis tahes muul püsival andmekandjal onteabe esitamine lubatud vaid juhul, kui tarbija on sellega nõus. Püsiva andmekandja määratlus onsätestatud VÕS-i §-s 11 1 . Lõike 2 teises lauses sätestatakse põhimõte, et teave peab olema tarbijajaoks arusaadav. See tähendab, et ettevõtja peab selle esitama loetavalt, näiteks on keelatud liigaväikese kirjafondi kasutamine, ning lihtsas ja arusaadavas keeles. Kehtiva § 48 lõike 2 esimeses jakolmandas lauses sätestatut ei ole võimalik tulenevalt direktiivi maksimumharmoneerivast iseloomustseadusesse alles jätta.Lõikega 3 võetakse üle direktiivi artikli 6 lg 4, mis annab ettevõtjale võimaluse teavitada tarbijat temataganemisõigusest, kasutades selleks taganemise näidisjuhendit, mis on direktiivi I lisa A osas ningmis kehtestatakse riigisiseselt justiitsministri määrusega. Sellisel juhul ei pea ettevõtja esitamatarbijale eraldi lõike 1 punktides 12, 14 ja 15 sätestatud teavet taganemisõiguse kohta, piisab, kuitarbijale esitatakse taganemise näidisjuhend ja taganemisavalduse tüüpvorm (p 13). Ettevõtja peabaga silmas pidama, et teave taganemisõiguse kohta loetakse tarbijale taganemise näidisjuhendilesitatuks vaid juhul, kui ta tarbijale tõepoolest näidisjuhendi koos nõutava teabega esitab ja kui ta onjuhendi nõuetekohaselt täitnud. Taganemise näidisjuhendi täitmise nõuded on kirjas näidisjuhendil.Lõikes 4 on sätestatud volitusnorm justiitsministrile taganemise näidisjuhendi kehtestamiseks.Lõige 5 põhineb direktiivi artikli 7 lõike 4 punktil A. Tegemist on liikmesriikidele jäetud valikuõigusega,mida on otsustatud kasutada, tuginedes eelnõu koostamise käigus riigisisestelt huvigruppideltlaekunud tagasisidele. Regulatsioon on ajendatud loogikast, et teatud lepingute puhul ei ole niimahuka lepingueelse teabe, nagu on ette nähtud lõikes 1, esitamine mõistlik. Seetõttu võimaldatakseettevõtjal remondi- või hooldustööde tegemisel esitada tarbijale enne lepingu sõlmimist paberil võitarbija nõusolekul muul püsival andmekandjal ainult teave ettevõtja isiku, kontaktandmete, lepingueseme põhiomaduste, taganemisõiguse olemasolu, selle puudumise või kaotamise võimaluste kohtaning hinna või selle prognoosi kohta. Veelgi enam, kui tarbija on andnud selleks sõnaselge nõusoleku,võib teabe, välja arvatud ettevõtja nimi ja kontaktandmed, esitada ka muul viisil, näiteks suuliselt.Kõnesolevas lõikes ette nähtud võimalust saab kohaldada juhul, kui tarbija on ise pöördunud ettevõtjapoole, kes hakkab tarbijale osutama remondi- või hooldustöid, mille kogumaksumus ei ületa 200 eurot,näiteks olukorras, kus tarbija kutsub endale koju remondimehe väiksemahulisi parandustöid tegema.Vt allpool ka VÕS-i § 48 1 lõiget 3.19

Lõikega 6 võetakse üle artikli 6 lõikes 3 sätestatu, mis võimaldab lepingu sõlmimisel avalikulenampakkumisel, kus tarbija viibib kohal või kui talle on antud võimalus kohal viibida, asendada teabeettevõtja isiku ja kontaktandmete kohta teabega enampakkuja isiku ja kontaktandmete kohta.Lõige 7 täiendab lõike 1 punktis 6 sätestatut. Tähtajatu lepingu või kestvuslepingu puhul, milleesemeks on püsivad või korduvad tellimused, sisaldab koguhind tellimuse kogukulu arvel esitatudperioodi kohta. Kui sellise lepingu tasu on kindla määraga, tähendab koguhind igakuiste kuludekogusummat. Kui kogukulu ei ole mõistlikkuse piires võimalik enne arvutada, esitatakse hinnaarvutamise viis. Eelnõuga loodav lõige 7 põhineb direktiivi artikli 6 lõike 1 punktil E.Lõikes 8 nähakse ette lõike 1 punktis 6 sätestatud kuludest teavitamise kohustuse täitmata jätmisetagajärg. Sellisel juhul ei tule tarbijal kulusid kanda. Regulatsioon põhineb direktiivi artikli 6 lõikel 6.Lõikes 9 tuuakse selguse huvides välja, et kõnesolevas paragrahvis sätestatud lepingueelneteavitamiskohustus prevaleerib § 14 lõike 2 ja eelnõuga loodava §-s 14 1 sätestatudteavitamiskohustuste üle. Väljaspool äriruume sõlmitud lepingute regulatsioon on üldiselepingueelsete läbirääkimiste käigus teabe andmise (§ 14 lg 2) suhtes erinorm. Eelnõuga loodav § 14 1põhineb direktiivi artiklil 5, mida ei kohaldata väljaspool äriruume sõlmitavatele lepingutele. Väljaspooläriruume sõlmitud lepingutele tuleb kohaldada artiklit 6, mis võetakse üle kõnealusesse paragrahvi.Tulenevalt eespool toodust kohaldatakse väljaspool äriruume sõlmitud lepingute korral üldnormideasemel § 48. Mis puudutab veel § 14, siis tuleb rõhutada, et kõnesolevas lõikes välistatakse vaid § 14lõike 2 kohaldumine. Väljaspool äriruume sõlmitud lepingutele hakkab aga kohalduma eelnõugaloodav § 14 lg 5, mille kohaselt muutub lepingueelselt tarbijale esitatud teave lepingu sõlmimisellepingu osaks, kui pooled ei lepi sõnaselgelt kokku teisiti (vt § 14 lõike 5 kohta seletuskirjas kirjutatut).Eelnõus on kasutatud väljendit lepingu sõlmimise ettevalmistamisele kui kõige üldisemat väljendit § 14kontekstis.Lõikesse 10 võetakse üle direktiivi artikli 6 lõige 9, mis näeb ette, et teavitusnõuete täitmisetõendamiskoormus lasub kauplejal ehk VÕS-i tähenduses ettevõtjal. Sätte loomine on vajalik, kunatulenevalt TsMS-i §-st 230 tõendab kumbki pool need asjaolud, millele tema nõuded tuginevad. Kuitegemist oleks olukorraga, kus tarbija soovib esitada ettevõtja vastu mõne nõude, nt täitmisnõude, etettevõtja tarbijale vajaliku teabe esitaks, või lepingueelse teavitamiskohustuse rikkumisest tulenevakahju hüvitamise nõude, siis TsMS-i § 230 ei annaks sama tulemust, nagu direktiivi artikli 6 lg 9nõuab. Seega tuleb direktiivi korrektseks harmoneerimiseks vastav reegel VÕS-is sõnaselgelt kirjapanna. Samasisuline säte lisatakse ka sidevahendi abil sõlmitavate lepingute regulatsiooni juurde,kuna art 6 kohaldub nii väljaspool äriruume sõlmitud lepingutele kui ka sidevahendi abil sõlmitudlepingutele.Eelnõuga tehakse ettepanek lisada VÕS-i direktiivi artikli 7 lõigete 2–4 alusel uus, § 48 1 , mis kannabpealkirja „Teabe kinnitamine“. Selle paragrahvi üldine eesmärk on teatud täiendavate formaalsustetäitmisega tagada, et nii tarbijal kui ettevõtjal oleks pärast lepingu sõlmimist olemas vajalik teavelepingu sõlmimise ja sellega seotud olulise teabe kohta. Lepingudokumendi koopia või lepingusõlmimise kinnituse ja kohaldataval juhul muu teabe olemasolu võimaldab hiljem vaidluse korralpooltel oma väiteid paremini tõendada.Lõikesse 1 võetakse üle direktiivi artikli 7 lõige 2, mis paneb ettevõtjale esiteks kohustuse esitadatarbijale allkirjastatud lepingudokument, lepingu koopia või kinnitus lepingu sõlmimise kohta paberil võikui tarbija on sellega nõus, mõnel muul püsival andmekandjal. Direktiivi eesmärk on tagada, et tarbijasaaks vähemalt lepingu koopia. Kuna lepingudokumendi edastamine on koopia edastamisegasamaväärne, ei ole eelnõus piirdutud pelgalt koopia andmise võimalusega, vaid seda on laiendatud kalepingudokumendi edastamisele. Kui pooled ei ole sõlminud kirjalikku lepingut, peab ettevõtja esitamatarbijale kinnituse lepingu sõlmimise kohta. Kinnituse võib saata näiteks e-kirja teel. Juhul kui tegemiston digitaalse sisu edastamisega ja kui tarbija on avaldanud sõnaselget soovi, et digitaalne sisu antakstalle üle enne taganemistähtaja lõppu, peab ettevõtja lisaks lepingudokumendi koopiale või kinnitusele20

lepingu sõlmimise kohta esitama tarbijale ka kinnituse selle kohta, et tarbija on andnud oma sõnaselgenõusoleku digitaalse sisu edastamise alustamiseks eelnõuga loodava § 47 lõike 2 1 punkti 13 kohaselt(vt ka selgitusi eespool). Viimati nimetatu on vajalik tagamaks, et tarbija annaks endale selgelt aru, etdigitaalse sisu varasemal edastamisel kaotab ta taganemisõiguse ning et see oleks ka selgeltfikseeritud.Lõikega 2 võetakse üle direktiivi artikli 7 lõige 3. Kõnesolev lõige hakkab kohalduma kestvatesoorituste tegemisele, näiteks vee, elektrienergia, gaasi või soojuse müügile ühendusvõrgu kaudu jaerinevate teenuste osutamisele. Kui tarbija eelneval sõnaselgel nõusolekul on soorituse tegeminealanud enne taganemistähtaja lõppu, tuleneb kõnesolevast lõikest ettevõtjale kohustus küsida sellisesolukorras tarbijalt sõnaselge avalduse tegemist püsival andmekandjal.Lõige 3 põhineb direktiivi artikli 7 lõike 4 punktil B ja see täiendab eelnõuga loodavat § 48 lõiget 5.Kuigi ettevõtjal on alla 200-eurose maksumusega remondi- või hooldusteenuste pakkumisel võimalikesitada tarbijale oluliselt vähem lepingueelset teavet, on tal sellest hoolimata kohustus pärast lepingusõlmimist esitada kogu teave, mis on sätestatud §-s 48. Ettevõtjale on selline lahendus siiski kasulik,sest kinnituse esitamine on võimalik tarbija nõusolekul ka püsival andmekandjal, mis tähendab, etkogu mahukat teabekataloogi ei tule esitada kohapeal tarbija kodus, vaid selle saab tarbijale esitadaka hiljem nt e-kirjaga.Paragrahv 49 reguleerib tarbija taganemisõigust ning seda muudetakse ja täiendatakse direktiiviartiklite 9, 10 ja 11 ülevõtmiseks.Lõige 1 vastab direktiivi artikli 9 lõikele 1. Samamoodi Eestis kehtiva õigusega on tarbijaltaganemiseks 14 päeva. Samas on oluline rõhutada, et nüüd põhineb vastav regulatsioonmaksimumharmoneerival direktiivil, mis tähendab, et täpselt 14-päevasest tähtajast tuleb lähtuda kakõigis teistes liikmesriikides. Direktiivi preambuli punktis 40 on välja toodud, et taganemistähtajavarieerumine liikmesriigiti tekitab praegu õiguslikku ebakindlust ja eeskirjade järgimise kulusid. Uueregulatsiooniga ühtsustatakse see aga täielikult.Mis puudutab täpsemalt lõikes 1 tehtavaid muudatusi, siis esmalt korrigeeritakse tulenevalt eelnõuskasutatavast terminoloogiast sõnastust ning asendatakse termin koduukseleping terminiga väljaspooläriruume sõlmitav leping. Kuna VÕS-i § 194 tunnistatakse eelnõuga kehtetuks, tuuakse kõnesolevaslõikes selgelt välja seni § 194 lõikes 2 sisaldunud põhimõte, et tegemist on õigusega taganeda põhjustavaldamata ehk teisisõnu ilma igasuguse ettevõtjapoolse rikkumiseta. Lisaks jäetakse välja kehtivalõike 1 viimane lause, kuna direktiivis on taganemistähtaja alguse määramiseks detailneeriregulatsioon, mis sätestatakse lõigetes 1 1 –1 3 .Lõike 1 1 loomine on vajalik direktiivi artikli 9 lõike 2 punkti B ülevõtmiseks. Nagu juba eespoolmainitud, on uues direktiivis märkimisväärselt täpsemalt reguleeritud taganemise tähtaja kulgemisealgust. Lõikesse 1 1 on koondatud erinevad variandid, mis võivad esineda lepingute korral, milleesemeks on asja üleandmine, nt müügilepingute korral. Kõige tavapärasemal juhul hakkabtaganemistähtaeg kulgema päevast, mil tarbija saab asja enda valdusesesse ehk päevast, kui näiteksväljaspool äriruume sõlmitud lepingu alusel tellitud raamatud toimetatakse tarbijale koju. Samakohaldub juhul, kui asi antakse üle mõnele asja kättesaamise õigusega isikule, nt tarbijaperekonnaliikmele või töökaaslasele. Väljendit tarbija nimetatud isik, kes ei ole vedaja, on kasutatudselleks, et tagada täielik kooskõla direktiiviga. See ei eelda Eesti riigisisese õiguse tähendusesvolituse andmist. Eelnõus on direktiivi alusel selgelt rõhutatud, et tegemist peab olema tarbijalefüüsilise valduse üleandmisega. Seda põhjusel, et Eestis loetakse näiteks auto otseseks valduseks kaautovõtmete olemasolu, kuna need võimaldavad auto üle tegeliku võimu teostamist, hoolimata sellest,et auto ise võib asuda tarbijast füüsiliselt väga kaugel. Samas hakkab direktiivi tähendusestaganemistähtaeg kulgema alles päevast, kui tarbija saab asja, kõnesoleval juhul auto, reaalselt endakätte, sest alles sellest hetkest alates on tal võimalik auto omadustega tutvuda.21

Lõike 1 1 punktis 1 täpsustatakse, et kui tarbijale tuleb lepingu kohaselt üle anda mitu asja ja needtoimetatakse talle eraldi kohale, hakkab taganemistähtaeg kulgema päevast, kui kätte saadakseviimane asi ehk siis päevast, kui tarbijale on kõik tellitud asjad kohale toimetatud. See kohaldub juhul,kui ühe lepingu esemeks on mitu asja ning see vastab direktiivi artikli 9 lõike 2 p-i B alapunktile i. Kuipooled on sõlminud mitme asja suhtes mitu eraldi lepingut, peab lõike 1 1 sissejuhatava lauseosakohaselt määrama taganemistähtaja kulgemise iga lepingu suhtes eraldi.Punktis 2 sätestatakse direktiivi artikli 9 lõike 2 p-i B alapunkti ii alusel, et juhul kui lepingu ese tulebtarbijale üle anda mitmes osas (nt mitmest erinevast tükist koosnev üks terviklik asi), algabtaganemistähtaeg viimase osa saamisest. Sellisel juhul on võimalik tarbijal hinnata lepingueset kuitervikut ning kaaluda selle pinnalt taganemisõiguse kasutamise võimalikkust.Punkt 3 kohaldub kestvuslepingutele, mille esemeks on asjade korduv üleandmine. Sellisel juhulhakkab taganemistähtaeg kulgema esimese asja üleandmisest. Regulatsiooni loogika seisneb selles,et kuna sooritused on sarnased, peaks tarbija juba esimese soorituse põhjalt suutma hinnata, kas tasoovib lepingust taganeda. Punkti allikas on direktiivi artikli 9 lõike 2 p-i B alapunkt iii.Lõikes 1 2 sätestatakse, et teenuse osutamise lepingute korral või lepingute puhul, mille esemeks onmuu kestva soorituse tegemine, algab taganemistähtaeg lepingu sõlmimise kuupäevast. Regulatsioonvastab direktiivi artikli 9 lõike 2 p-is A sätestatule. Teenuse osutamise või muu kestva soorituse puhulon taganemisõiguse juures oluline silmas pidada direktiivi artikli 16 punktist A tulenevat ja eelnõugaloodava VÕS-i § 47 lõike 2 1 punkti 1 lisatavat erisust taganemisõiguse kohaldamise kohta.Lõige 1 3 sätestab eriregulatsiooni vee, gaasi, elektri või soojuse müügi puhul ühendusvõrgu kauduning digitaalse sisu puhul, mida ei edastata füüsilisel andmekandjal. Ka selliste lepingute korralhakkab vastavalt artikli 9 lõike 2 p-ile C samamoodi teenuse osutamise lepingu või muu kestvasoorituse tegemise lepinguga taganemistähtaeg kulgema lepingu sõlmimise päevast.Lõikesse 1 4 võetakse üle direktiivi art 10 ning nähakse ette taganemisõigusest teavitamata jätmisetagajärjed. Nimelt kui ettevõtja ei esita tarbijale enne lepingu sõlmimist teavet taganemisõiguse kohtavastavalt § 48 lõike 1 punktile 12, ei hakka taganemistähtaeg kulgema enne, kui tarbija on vastavateabe saanud. Seda põhjusel, et kui tarbija ei tea taganemisõiguse olemasolust, ei saa ta seda kakasutada ning tarbija suhtes oleks ebaõiglane arvestada sellel ajal taganemistähtaja kulgemist.Seetõttu on ette nähtud, et taganemistähtaeg on 14 päeva alates nõuetekohase teabe saamisest.Samas on direktiivis selleks, et tasakaalustada tarbija ja ettevõtjate huve ning vältida, ettaganemisõigust teostataks ebamõistlikult pika aja möödudes, ette nähtud, et taganemisõigus lõpebigal juhul pärast 12 kuu möödumisest lõigetes 1 1 –1 3 sätestatud viisil määratud taganemistähtajalõppemisest. Preambuli punktis 43 on sellist piirangut põhjendatud vajadusega tagada õiguskindlus.Lõige 2 vastab direktiivi artikli 11 lõikele 2 ning sisuliselt VÕS-i § 194 lõike 2 kolmandale lausele jaVÕS-i § 49 senisele lõikele 2. Loetakse, et tarbija on väljaspool äriruume sõlmitavast lepingusttaganenud tähtaegselt, kui ta on ettevõtjale selle kohta teate ära saatnud taganemistähtaja jooksul.Võrreldes senise § 49 lõikega 2 on eelnõus tehtud sõnastuslikke muudatusi selleks, et tagada eelnõusläbivalt ühtne terminoloogia ning võtta arvesse eelnõuga loodavat detailsemat taganemistähtajaalguse arvestamise regulatsiooni.Lõikes 2 1 sätestatakse direktiivi artikli 11 lõikele 1 tuginedes, et tarbija võib lepingust taganeda,kasutades taganemisavalduse tüüpvormi või esitades muu ühemõttelise taganemisavalduse. Seegaon tarbijal tulevikus ettevõtjale taganemisavalduse tegemiseks kaks valikuvõimalust. Esiteks võibtarbija kasutada selleks taganemisavalduse tüüpvormi. Koduukselepingutest taganemiseks onsisuliselt sama võimalus tarbijal ka praegu, vastav tüüpvorm on kehtestatud tarbijakaitseseadusealusel majandus- ja kommunikatsiooniministri määrusega. Tulevikus saab taganemiseks kasutada uue22

direktiivi lisas toodud ja riigisiseses õiguses kõnealuse paragrahvi lõike 2 3 alusel justiitsministrimäärusega kehtestatavat tüüpvormi. Seejuures tasuks silmas pidada, et ettevõtjal on tulenevalt § 48lõike 1 punktist 13 kohustus esitada tarbijale enne lepingu sõlmimist ka taganemisõiguse tüüpvorm.Seega peaks tarbijal tüüpvorm alati käepärast olema. Taganemise tüüpvormi kasutamine peaks olematarbija jaoks lihtne ja mugav, samuti peaks see hõlbustama ettevõtja tegevust, sest info taganemisekohta jõuab temani standardiseeritud kujul. Siiski ei ole taganemisavalduse tüüpvormi kasutamineainus võimalus taganemiseks. Teine võimalus on teatada ettevõtjale lepingust taganemisest vabasvormis, kui taganemisest teavitav avaldus kauplejale on ühemõtteline. Erinevalt VÕS-i § 194 lõike 2teises lauses sätestatust ei piisa taganemiseks pelgalt lepingu esemeks oleva asja tagastamisesttaganemistähtaja jooksul. Preambuli punktist 44 võib välja lugeda, et taganeda on võimalik kaubatagastamisega koos selge avaldusega. Seega ei piisa ainuüksi kauba tagastamisest. Samas ei tulenedirektiivist, et tarbija peaks igal juhul kasutama selliseid väljendeid nagu „taganemine“,„taganemisõigus“ vms. Oluline on, et tarbija soov lepinguga enam mitte seotud olla oleks selge jaüheselt mõistetav. Põhjenduspunktis 44 on veel selgitatud, et ühemõttelise taganemisavalduse nõuetoleks võimalik täita kirja, telefonikõne või kauba tagastamisega koos selge avaldusega, kuid kohustustõendada, et taganemine toimus direktiivis kindlaks määratud tähtaegade jooksul, peaks lasumatarbijal. Seetõttu on tarbija huvides kasutada kauplejale oma taganemisest teada andmiseks püsivatandmekandjat.Lõikes 2 2 sätestatakse volitusnorm justiitsministrile taganemisavalduse tüüpvormi kehtestamiseks.Kõnealuse muudatusega seondub ka tarbijakaitseseaduse § 13 ja mh seal sisalduva majandus- jakommunikatsiooniministrile antud volitusnormi kehtetuks tunnistamisega. Tulenevalt direktiivilepinguõiguslikust sisust on mõistlikum sätestada volitusnorm tarbijakaitseseaduse asemelvõlaõigusseaduses. Tüüpvorm kehtestatakse direktiivi I lisa B osa alusel. Tüüpvorm võetakse ülesellisena, nagu see on direktiivis sätestatud, pidades silmas direktiivi põhjenduspunktis 44 viidatudvajadust tagada kõikjal EL-is ühtsed nõuded ning seal ja ka artikli 11 lõike 1 lõpus toodud soovitustliikmesriikidele hoiduda sellele näidisvormile mis tahes esitusviisi käsitlevate nõuete kehtestamisest(näiteks seoses tähemärgi suurusega).Lõikes 2 3 sätestatakse põhimõte, et kui tarbija kasutab taganemisavalduse edastamiseks ettevõtjaveebilehte, saadab ettevõtja tarbijale viivitamata püsival andmekandjal kinnituse taganemisavaldusekättesaamise kohta. Sellise kohustuse sätestamine on vajalik direktiivi artikli 11 lõike 3 ülevõtmiseks.Direktiivi preambuli punktis 45 on selgitatud, et kogemuste põhjal on teada, et paljud tarbijad jakauplejad eelistavad suhtlemist kaupleja veebilehe kaudu, ning seetõttu peaks kauplejal olemavõimalik anda tarbijale võimalus täita taganemisteate vorm veebipõhiselt. Sel juhul peaks kauplejaviivitamata kinnitama taganemisteate kättesaamist püsival andmekandjal, näiteks e-kirjaga.„Viivitamata“ tähendab esimesel võimalusel. Regulatsiooni eesmärk on tagada tarbijale teave sellekohta, et tema tahteavaldus on ettevõtjani jõudnud.Lõige 4 tunnistatakse kehtetuks, kuna taganemise õigussuhtes tekkivate õiguste ja kohustuste kohtaon sätestatud täpsem eriregulatsioon järgmistes paragrahvides (§ 49 1 ja § 49 2 ).Lõikes 5 tehakse sõnastuslik muudatus ning termin koduukseleping asendatakse terminiga väljaspooläriruume sõlmitav leping. Muudatus on tingitud eelkõige §-s 46 ja sellest ajendatuna terves eelnõusläbitavalt tehtavast terminoloogilisest muudatusest.Paragrahvi 49 täiendamine lõikega 6 on tingitud vajadusest võtta riigisisesesse õigusesesse üledirektiivi artikli 11 lg 4, mis paneb tõendamiskoormuse taganemisõiguse kohase teostamise kohtatarbijale. Sätte loomine on vajalik seetõttu, et tulenevalt TsMS-i §-st 230 peavad mõlemad pooledtõendama asjaolusid, millele nende väited tuginevad. Seega kui tarbija esitaks nõude ettevõtja vastunäiteks tasutud raha tagasisaamiseks, oleks ka TsMS-i § 230 alusel tõendamiskoormus samasugune,nagu artikli 11 lg 4 ette näeb. Kuid kui tegemist oleks vastupidise olukorraga, kus ettevõtja esitabnõude tarbija vastu, näiteks nõuab hoolimata tarbija taganemisest jätkuvalt tarbijalt lepingujärgsete23

soorituste tegemist, lasuks TsMS-i § 230 kohaselt tõendamiskoormis ettevõtjal. Ettevõtja peaksnäitama, et tarbija ei teinud taganemisavaldust tähtaegselt vms. Et selline lahendus ei oleks direktiiviartikli 11 lõikega 4 kooskõlas, tehakse eelnõuga ettepanek täiendada § 49 lõikega 6. Eelnõugaloodavast lõikest 6 tuleneb, et vajaduse korral peab tarbija olema valmis näitama, et ta on lepingusttaganenud näiteks tähtaegselt ja esitanud ühemõttelise taganemisavalduse. Oluline on rõhutada, etdirektiivi tähenduses ei ole tegemist taganemisõigusele seatava täiendava eeldusega, millest võikstuletada, et tarbija peaks alati taganemisavalduse esitamisel eraldi põhjendama, et tal on õigustaganeda ja taganemistähtaeg ei ole veel lõppenud jne. Tegemist on sättega, mis määratlebtõendamiskoormise. See tähendab, et vaidluse korral peab tarbija olema valmis tõendama, et ta ontaganenud §-s 49 sätestatut järgides. Tarbijal on võimalik enda väiteid tõendada kõikvõimaliketsiviilkohtumenetluses lubatavate tõenditega. Näiteks kui tarbija teeb taganemisavalduse posti teel,võib ta ühe võimaliku tõendina esitada postkontori kinnituse kirja saatmise kohta. Samas on olulinerõhutada, et see ei ole ainus võimalik tõend.Paragrahv 49 1 tunnistatakse kehtetuks ja selle sisu viiakse eelnõuga loodavasse § 49 5 . Direktiiviülevõtmiseks tuleb väljaspool äriruume sõlmitud lepingute taganemisõiguse regulatsiooni lisadamitmeid uusi reegleid, mis on võrreldes senise §-ga 49 1 pigem üldise iseloomuga. Taganemise mõjutarbijakrediidilepingule on pigem täpsustav eriregulatsioon, mis peaks järgnema üldisematelereeglitele. Samas ei oleks mõistlik anda §-le 49 1 täiesti teistsugust sisu, kuna see võib praktikastekitada segadust, ning seetõttu tehakse eelnõuga ettepank tunnistada § 49 1 kehtetuks.Paragrahvis 49 2 sätestatakse direktiivi artiklile 13 tuginedes ettevõtja kohustused tarbijapoolsellepingust taganemisel.Lõige 1 vastab direktiivi artikli 13 lõike 1 esimesele alalõigule ning siin sätestatakse ettevõtjatagasitäitmise kohustus. Ettevõtjal on kohustus tagastada tarbijale viivitamata, kuid hiljemalt 14 päevamöödumisel taganemisavalduse kättesaamisest kõik tarbijalt lepingu alusel saadud tasud, muu hulgastarbija kantud asja üleandmise kulud. Võrreldes kehtiva õigusega tarbija positsioon paraneb, sestpraegu on vastavalt § 49 lõikele 4 ettevõtjal samuti kohustus tagastada tarbijalt saadu viivitamata, kuidhiljemalt 30 päeva möödumisel. Eelnõu kohaselt tuleb tarbijale tema makstud tasud tagasta hiljemalt14 päeva möödumisel alates ettevõtjapoolsest taganemisavalduse kättesaamisest.Lõige 2 kehtestatakse, et harmoneerida riigisisesesse õigusesse direktiivi artikli 13 lõige 2. Kõnealuseparagrahvi lõikes 1 on sõnaselgelt viidatud, et ettevõtja kohustus tagastada tarbijale kõik lepingualusel saadud tasud hõlmab muu hulgas ka tarbija kantud asja üleandmise kulusid, nt transpordi- vmskulusid. Lepingust taganemise korral on tarbijal üldjuhul õigus ka sellised kulutused ettevõtjalt tagasinõuda. Lõige 2 sätestab sellest aga erandi, selle kohaselt ei pea ettevõtja tarbijale tagastama kulu,mis ületab tavapärase üleandmise viisiga seotud kulu, kui tarbija on sõnaselgelt valinud ettevõtjapakutud kõige odavamast tavapärasest asja üleandmise viisist erineva üleandmise viisi. Näiteks kuitarbija on soovinud tavapärase postipaki saatmise asemel asja kohaletoimetamist kiirkorras võikulleriga vms, peab tarbija ise kandma kahe kohaletoimetamise viisi vahelise kulude erinevuse, sellesosas ei ole tal ettevõtja vastu nõudeõigust. Rõhutama peab, et tavapärase kohaletoimetamise kulusumma peab ettevõtja igal juhul tarbijale hüvitama (vt preambuli punkti 46).Lõike 3 loomine on tingitud direktiivi artikli 13 lõike 1 teise alalõigu ülevõtmise vajadusest. Ettevõtjapeab üldjuhul tarbijale tema tasutud maksed tagastama, kasutades sama makseviisi, mida kasutasmaksete tegemiseks tarbija. Näiteks kui tarbija on maksnud ettevõtjale sularahas, peaks ettevõtjatarbijale samuti tagastama maksed sularahas või kui tarbija on tasunud ettevõtjale pangaülekandega,peab ettevõtja kandma tasud tagasi tarbija maksekontole. Regulatsioon lähtub eeldusest, et tarbija onkauba või teenuse eest tasumiseks valinud endale kõige mugavama ja soodsama makseviisi ningeelduslikult soovib ta ka raha tagastamist samal viisil. Preambuli punktis 46 on sellest tulenevaltselgitatud, et tarbijale ei tohi tasusid tagastada näiteks ettevõtja voucher’i andmisega. Siiski näebeelnõu pooltele ette võimaluse sõnaselgelt teisiti kokku leppida ning tagastada tarbijale maksed,24

kasutades mõnda teistsugust makseviisi. Viimati nimetatu on siiski võimalik vaid juhul, kui selliseteistsuguse makseviisiga ei kaasne tarbijale makse tegemise tõttu täiendavat teenustasu või muudkulu.Lõige 4 vastab direktiivi artikli 13 lõikele 3. Kõnesolevas lõikes tuuakse välja ettevõtja õigus keeldudaVÕS-i § 111 alusel tarbijale tema makstud tasude tagastamisest, kui lepingu esemeks on asjaüleandmine ja tarbija ei ole lepingu esemeks olevat asja ettevõtjale tagastanud või esitanud tõendit, etta on asja tagasi saatnud, nt postkontorist saadud kinnitus paki ärasaatmise kohta vms. Sisuliselt ontegemist sarnase regulatsiooniga, nagu on sätestatud kehtiva § 189 lõike 1 teises lauses, kus onsamuti viidatud § 111 kohaldamise võimalusele. Ettevõtjal ei ole tagasimakse tegemisest keeldumiseõigust juhul, kui ta on nõustunud lepingu esemeks olevale asjale ise järgi tulema. Sellisel juhul sõltubasja tagasisaamine ettevõtjast endast, mistõttu oleks õigustamatu jätta ettevõtjale õigus keeldudaraha tagastamisest, kui ta ei ole asja tagasi saanud enda tegevusetuse tõttu. Samale tulemusele võiksilmselt jõuda § 111 lõike 3 alusel, kuid direktiivi täpse ülevõtmise ja selguse huvides on see põhimõtekõnealusesse lõikesse eraldi kirja pandud.Paragrahvi 49 3 loomine on ajendatud vajadusest võtta riigisisesesse õigusesse üle direktiiv art 14,mis reguleerib tarbija kohustusi lepingust taganemisel ehk tagasitäitmise õigussuhtes.Lõige 1 vastab direktiivi artikli 14 lõike 1 esimesele alalõigule. Kui eelnevast paragrahvist tulenesettevõtjale kohustus tagastada tarbijale tarbija makstud tasud viivitamata alates taganemisavaldusekättesaamisest, kuid hiljemalt 14 päeva möödumisel, siis kõnesolevast lõikest tuleneb tarbijalesamasugune kohustus saadud asja tagastamise suhtes. Nimelt tuleb asi ettevõtjale viivitamata, kuidhiljemalt 14 päeva möödumisel taganemisavalduse tegemisest tagasi saata või anda asi üleettevõtjale või ettevõtja nimetatud isikule. Tagastamise viisi valib tarbija. Ettevõtja nimetatud isiku alltuleks mõista asja kättesaamise õigusega isikut (sama nagu § 49 lg 1 1 , vt eespool), ettevõtja puhulvõib selleks üldjuhul olla nt ettevõtja töötaja. Tähtaja järgimiseks peab tarbija asja tähtaja jooksulettevõtjale ära saatma, st vähemalt ettevõtja poole teele panema, mis tähendab, et ei eeldata, etettevõtja peaks olema asja selle tähtaja jooksul kätte saanud. Regulatsioon on sarnanetaganemisavalduse tegemise tähtaja järgimisega. Teises lauses täpsustatakse, et tarbijal ei olekohustust asja ettevõtjale saata, kui ettevõtja on nõustunud asjale ise järele tulema.Lõige 2 luuakse direktiivi artikli 14 lõike 1 teise alalõigu ülevõtmiseks. Esimeses lauses sätestatakseesmalt üldine põhimõte, et tarbija peab lepingust taganemise korral kandma kõik asja tagastamisegaseotud otsesed kulud, nt transpordi- või postikulud. Esimese lause teise poole kohaselt võivad pooledaga kokku leppida, et kulud kannab ettevõtja. Võrreldes kehtiva õigusega on tegemist olulisemuudatusega, sest kehtiv § 194 näeb ette vastupidise reegli, kuid ka kehtiva õiguse alusel on võimalikkokku leppida, et asja tagastamise kulud kannab 10 euro ulatuses tarbija. Teise lause kohaselt ontarbijapoolse kulude kandmise eeldus, et tarbijat on lepingueelselt kulude kandmise kohustusestteavitatud. Kõnealuse lõike teises lauses nähakse ette tagajärg § 48 lõike 1 punkti 14 kohasele asjatagastamise kuludest teavitamise kohustuse rikkumisele. Kui ettevõtja rikub teavitamiskohustust,kaotab ta õiguse nõuda tarbijalt lepingust taganemise korral asja tagastamisega seotud kulutustekandmist. Sellisel juhul peab ettevõtja vastavad posti-, transpordi- vms kulud kandma ise. Kõnesolevalause eesmärk on esiteks motiveerida ettevõtjat teavitamiskohustust korrektselt täitma ning teisekstagada, et lepingust taganemisel ei kaasneks tarbijale kulutusi, millest ta varem teadlik ei olnud.Kolmandas lauses täpsustatakse, et kui asi on toimetatud tarbija koju lepingu sõlmimise ajal ja asja eisaa selle olemuse tõttu tavaliselt postiga tagasi saata, toob ettevõtja asja ära omal kulul. See lausevõib kohalduda näiteks suurte mõõtmetega asjadele, mida on keeruline transportida, kuid milleettevõtja on juba lepingu sõlmimisel ise tarbijale koju kätte toimetanud.Lõige 3 vastab artikli 14 lõikele 2. Preambuli punktis 47 on välja toodud, et mõned tarbijad kasutavadtaganemisõigust, olles kaupa kasutanud kauem, kui see on vajalik kauba olemuses, omadustes jatoimimises veendumiseks. Sel juhul ei tohiks tarbija kaotada taganemisõigust, vaid peaks vastutama25

kauba väärtuse vähenemise eest. Selline regulatsioon on direktiivi alusel ette nähtud lõikes 3. Olulineon rõhutada, et tarbijal on põhimõtteliselt õigus asja prooviks kasutada, et hinnata, kas see talle sobibja meeldib ja sellise kasutamise käigus tekkinud väärtuse vähenemise eest tarbija ei vastuta.Preambuli punktis 47 on selgitatud, et kauba olemuses, omadustes ja toimimises veendumiseks peakstarbija käsitsema ja uurima kaupa üksnes nii, nagu tal lubataks seda teha poes. Näiteks peaks tarbijarõivast ainult selga proovima, kuid ei tohiks seda rõivast kanda. Vastutus tekib juhul, kui tarbija on asjakasutanud muul viisil, kui on vaja asja olemuses, omadustes ja toimimises veendumiseks. Eestiõiguse kohaselt tähendab vastutus, et ettevõtjal on õigus kasutada tarbija vastu õiguskaitsevahendeid,eelkõige nõuda tekkinud kahju hüvitamist. Regulatsiooni eesmärk on tasakaalustada tarbija jaettevõtja huve. Lõike 3 teises lauses on sätestatud, et tarbija ei vastuta asja väärtuse vähenemiseeest juhul, kui ettevõtja ei ole vastavalt § 48 lõike 1 punktile 12 juhtinud tarbija tähelepanutaganemisõiguse olemasolule. Võrreldes kehtiva § 194 lõikes 4 sätestatuga ei eristata eelnõu kohaseltenam asjaolu, kas tarbija tegutses tahtlikult või raskelt hooletult.Lõige 4 on ajendatud direktiivi artikli 14 lõikest 3. Regulatsioon kohaldub kõikvõimalikele teenuseosutamise või muu kestva soorituse tegemise lepingutele ning ka vee, gaasi, elektrienergia ja soojusemüügile ühendusvõrgu kaudu. Kui tarbija on teinud § 48 1 lõikes 2 viidatud avalduse ehk avalduse, etettevõtja teeks talle soorituse taganemistähtaja jooksul ja pärast selle avalduse tegemist otsustabtarbija lepingust siiski taganeda, peab tarbija hüvitama ettevõtjale lepingu täitmisena üleantu väärtuseproportsionaalselt üleantuga ajani, mil tarbija lepingust taganes, võttes arvesse lepingu kogumahtu.Üleantu väärtus määratakse lepingus kokku lepitud koguhinna alusel. Näiteks kui lepingus on ettenähtud teenustasu ühe kuu kohta ja tarbija kasutab teenust kuni taganemiseni nädal aega, peab taettevõtjale selle nädala eest tasu maksma. Nädalane tasu arvutatakse sellisel juhul proportsionaalseltkuutasu suurusest. Lõike 4 viimases lauses on tarbija kaitseks ette nähtud, et kui lepingujärgne hindon ebamõistlikult suur, arvutatakse üleantu väärtus turuhinna alusel. Ebamõistlikkus on määratlemataõigusmõiste, mida tuleb iga kord eraldi hinnata.Lõikes 5 nähakse ette erireegel lõikest 4 ning loetletakse olukorrad, mil tarbija ei pea lepingute puhul,mille esemeks on teenuse osutamine või muu kestva soorituse tegemine või vee, gaasi, elektrienergiaja soojuse müük ühendusvõrgu kaudu, ettevõtjale lõikes 4 sätestatud korras üleantu väärtusthüvitama. Lõige 5 vastab direktiivi artikli 14 lõike 4 punktile A ning selle eesmärk on kaitsta tarbijathüvitise maksmise kohustuse eest olukorras, kus tarbijale ei ole antud piisavalt asjakohast teavettaganemisõiguse ja selle tingimuste kohta ning samuti lõike 4 kohase hüvitamiskohustuse kohta võikui tarbija ei ole avaldanud sõnaselget soovi § 48 1 lõike 2 kohaselt, et sooritus tehtaks ennetaganemistähtaja lõppu.Lõikes 6 sätestatakse samuti erireegel lõike 4 suhtes. Lõige 6 kohaldub digitaalse sisu üleandmiselepingutele ning sellega võetakse üle direktiivi artikli 14 lõike 4 punkt B. Nimelt ei ole ettevõtjal õigusnõuda tarbijalt hüvitist taganemistähtaja jooksul edastatud digitaalse sisu eest, kui tarbija ei olesõnaselgelt avaldanud soovi, et digisisu edastataks talle enne taganemistähtaja lõppu, ta ei olekinnitanud, et varasema edastamisega kaotab ta taganemisõiguse (§ 47 lõike 2 1 p 13) või ettevõtja eiole talle seda kinnitust esitanud (§ 48 1 lg 1).Lõikes 7 on sätestatud, et taganemisest tulenevad ettevõtja nõuded tarbija vastu piirduvad §-s 49 3sätestatuga. See tähendab, et muudel, kui kõnealuses paragrahvis sätestatud alustel ei ole võimalikettevõtjal tarbija vastu nõuet esitada. Säte vastab direktiivi artikli 14 lõikele 5.Lõikesse 8 on üle toodud seni § 194 lõikes 3 sisaldunud reegel, et lepingutingimus, mis raskendabtaganemisõiguse kasutamist, eelkõige kokkulepe, millega taganemine seotakse käsiraha võileppetrahvi maksmisega, on tühine. Muudatus on tingitud eelnõuga kavandatavast § 194 kehtetukstunnistamisest, mistõttu tuleb seal sisalduvad olulised põhimõtted sätestada seaduses teisteasjakohaste sätete juures.26

Paragrahvi 49 4 loomine on ajendatud direktiivi artikli 15 ülevõtmise vajadusest ning sellesreguleeritakse taganemise mõju väljaspool äriruume sõlmitud lepinguga seotud kõrvallepingule, milletarbija on sõlminud ettevõtja enda või kolmanda isikuga kolmanda isiku ja ettevõtja vahelisekokkuleppe alusel. Regulatsioon on sisult sarnane tarbijakrediidilepingute jaoks § 409 lõikes 3 2 ettenähtud reegliga. Kui tarbija taganeb väljaspool äriruume sõlmitud lepingust, loetakse ta automaatselttaganenuks ka kõrvallepingust. Paragrahv 49 4 on ajendatud loogikast, et kui tarbija taganeb jubaväljaspool äriruume sõlmitud lepingust, ei ole tal enam huvi selle lepinguga seotud teiste lepingutevastu. Seetõttu on lõikes 1 nähtud ette, et nendest lepingutest ei pea ta eraldi taganema (st esitamaeraldi taganemisavaldust), vaid ta loetakse automaatselt taganenuks. Lõikes 2 täpsustatakse, et naguväljaspool äriruume sõlmitud lepingust taganemise korral (vt § 49 3 lg 7) ei saa tarbijalt kõrvallepingusttaganenuks lugemise korral nõuda muid tasusid peale tasude, mis on nimetatud § 49 2 lõikes 2 ja §-s49 3 .Paragrahvis 49 5 sätestatakse seni §-s 49 1 sisaldunud regulatsioon, sest direktiivi ülevõtmiseks tulebväljaspool äriruume sõlmitud lepingute taganemisõiguse regulatsiooni lisada mitmeid uusi reegleid,mis on võrreldes senise §-ga 49 1 pigem üldise iseloomuga. Taganemise mõju tarbijakrediidilepinguleon pigem täpsustav eriregulatsioon, mis peaks järgnema üldisematele reeglitele. Märkimisväärseidsisulisi muudatusi selles sättes eelnõuga ei kavandata. Muudatused on peaasjalikult sõnastuslikud.Koduukselepingu termin asendatakse väljaspool äriruume sõlmitava lepingu terminiga ning pakkujatermin ettevõtja terminiga. Samuti tagatakse võimalikult suur sarnasus §-ga 384 ehitise ajutisekasutamise lepingute regulatsiooni juures.Paragrahvis 50 tehakse sõnastuslik muudatus, mis on tingitud eelnõuga läbivalt kasutatavastterminoloogiast. Pakkuja termin asendatakse ettevõtja terminiga (vt täpsemaid selgitusi § 1 lõike 4muutmise juures).4. jaguVõlaõigusseaduse 2. peatüki 4. jagu reguleerib sidevahendi abil sõlmitavaid lepinguid ehk direktiivitähenduses kauglepinguid. Kuna direktiivis sätestatud regulatsioon on suures osas väljaspooläriruume sõlmitud lepingute ja sidevahendi abil sõlmitud lepingute puhul sama, kattuvad suures osaska direktiivi ülevõtmiseks vajalikud muudatused. Siiski tuleb sidevahendi abil sõlmitud lepingute puhularvestada mitmete erisustega ning ka asjaoluga, et sidevahendi abil sõlmitud lepingute kõrval on EL-iõigusega reguleeritud ka finantsteenuste kaugturustust (direktiiv 2002/65/EU), millele vastavregulatsioon sisaldub samuti sidevahendi abil sõlmitavate lepingute jaos.Paragrahv 52 sätestab sidevahendi abil sõlmitud lepingu termini. Oma sisult on direktiivi artikli 2punkti 7 tähenduses kaugleping võrreldav VÕS-i kõnealuses paragrahvis sätestatud sidevahendi abilsõlmitava lepingu terminiga. Kuna instituudi olemus märkimisväärselt ei muutu, on eelnõu koostamiselotsustatud jääda sidevahendi abil sõlmitud lepingu termini juurde. Siiski tuleb § 52 mõnevõrra muuta,et tagada täpne kooskõla direktiivi artikli 2 punktiga 7. Nagu ka eelnõu teistes sätetes, asendatakse kasiin läbivalt pakkuja termin ettevõtja terminiga (vt täpsemaid selgitusi § 1 lõike 6 loomise juures). Kunadirektiivis ei ole täpsustust, et leping peaks olema sõlmitud eseme üleandmiseks või teenuseosutamiseks, kaotatakse tulenevalt direktiivi maksimumharmoneerivast iseloomust lõikest 1 ja ka 4.jao pealkirjast viide eseme üleandmisele ja teenuse osutamisele. Lõike 1 punkti 4 lisatakse põhimõte,et poolte tahteavaldused lepingu sõlmimiseks tehakse eranditult ja üksnes sidevahendi abil. Väljenderanditult ja üksnes vastab direktiivis kasutatavale sõnastusele, et leping sõlmitakse, kasutadeseranditult kas ühte või mitut sidevahendit kuni ja kaasaarvatud ajani, mil leping sõlmitakse. Preambulipunktis 20 on avatud kauglepingu termin ja selle olulised tunnusjooned. Kauglepingu termin peakshõlmama kõiki juhtumeid, kus leping sõlmitakse kaupleja ja tarbija vahel organiseeritud kaugmüügivõiteenuste osutamise skeemi alusel üksnes ühe või mitme kaugsidevahendi vahendusel (nttellimuskiri, Internet, telefon või faks) kuni ja kaasa arvatud ajani, mil leping on sõlmitud. Kõnealune27

termin peaks hõlmama ka olukordi, kus tarbija külastab äriruume üksnes teabe saamiseks kauba võiteenuse kohta ning järgnevalt räägib läbi ja sõlmib lepingu vahemaa tagant. Seevastu ei tulekskauglepinguks lugeda lepingut, milles lepitakse kokku kaupleja äriruumides ning mis sõlmitakselõplikult kaugsidevahendit kasutades. Samuti ei tuleks kauglepinguks lugeda lepingut, mis algatataksekaugsidevahendit kasutades, kuid sõlmitakse lõplikult kaupleja äriruumides. Kauglepingu termin eitohiks hõlmata tarbija poolt kaugsidevahendit kasutades kutseala esindajale esitatud taotlust teenusesaamiseks, nt kui tarbija helistab juuksuriaja kinnipanemiseks. Organiseeritud kaugmüügi- võiteenuste osutamise skeemi termin peaks hõlmama skeeme, mida ei paku mitte kaupleja, vaid kolmasisik, kuid mida kaupleja kasutab, näiteks Interneti-põhine platvorm. See ei tohiks aga hõlmatajuhtumeid, kus veebilehel pakutakse üksnes teavet kaupleja, tema kaupade või teenuste kohta ningkus on märgitud tema kontaktandmed.Paragrahv 53 sätestab sidevahendi vahendusel sõlmitud lepingute regulatsiooni kohaldamisala.Samamoodi §-ga 47 väljaspool äriruume sõlmitud lepingute puhul nähakse ka siin ette teatudlepinguliigid, millele sidevahendi abil sõlmitud lepingute regulatsiooni ei kohaldata ning millele eikohaldata taganemisõiguse sätteid. Lisaks nähakse siin ette teatud erisused finantsteenuseidkäsitlevatele lepingutele ning määratakse kindlaks seosed lepinguliikidega, mille jaoks on EL-iõigusest tulenevalt VÕS-is ette nähtud eriregulatsioon. Täpsemalt on tehtavaid muudatusi kirjeldatudallpool.Lõike 1 1 muutmine on tingitud direktiivi maksimumharmoneerivast iseloomust. Kuna direktiivis ei ole §53 lõikele 1 1 vastavat regulatsiooni ette nähtud, ei ole seda võimalik ka kõigi sidevahendi abil sõlmitudlepingute suhtes kehtima jätta. Säte saab kohalduda ainult sellistele lepingutele, mis ei ole uuedirektiivi reguleerimisalas. Eelnõuga tehakse ettepanek säilitada § 53 regulatsioon finantsteenuseidkäsitlevate lepingute suhtes, sest finantsteenused on hõlmatud finantsteenuste kaugturustamisedirektiiviga ja need on tarbijaõiguste direktiivi reguleerimisalast välistatud (vt artikli 3 lõike 3 punkt D)ning lõige 1 1 vastab finantsteenuste kaugturustuse direktiivi artikli 1 lõikele 2. Seega säilitatakseeelnõuga finantsteenuste puhul senine loogika.Lõikes 2 on sätestatud loetelu lepingutest, millele ei kohaldata sidevahendi abil sõlmitud lepinguteregulatsiooni. Kõnesoleva lõike allikas on direktiivi artikli 3 lõige 3. Kehtivas õiguses on sidevahendiabil sõlmitud lepingute regulatsiooni kohaldumisele samuti ette nähtud teatud erandid (vt § 53 lõiked 2ja 3). Uus direktiiv näeb ette võimaluse välistada VÕS-i 2. peatüki 4. jao kohaldamisalast suuremalhulgal erinevaid lepinguid, mille puhul ei ole Euroopa Liidu seadusandja pidanud direktiivi kohaldamistasjakohaseks. Eelnõuga koondatakse kõik reguleerimisala puudutavad erandid lõikesse 2 ning lõige 3tunnistatakse kehtetuks.Kõnealuses lõikes välja pakutud reguleerimisala koostamisel on lähtepunktiks võetud direktiivi artikli 3lõikes 3 sätestatud nimekiri. Sidevahendi abil sõlmitavate lepingute regulatsiooni kohaldamisalastehtavad välistused on sisuliselt samad nagu väljaspool äriruume sõlmitavate lepingute puhul (vt § 47seletuskirja).Kuigi kõnesolev direktiiv lähtub täisharmoneerimise printsiibist, on liikmesriigid direktiivireguleerimisalast välja jäävate valdkondade puhul vabad otsustama, mis reegleid nad vastavateleküsimustele kohaldavad. Muu hulgas võivad liikmesriigid otsustada kohaldada sellistele valdkondadeleka direktiivist tulenevaid reegleid ja seda nii osaliselt kui täiemahuliselt (vt direktiivi põhjenduspunkti nr13). Kuna artikli 3 lõikes 3 sätestatud erandid puudutavad ka teiste ministeeriumite vastutusvaldkondi,palus Justiitsministeerium eelnõu koostamise käigus Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumil,Rahandusministeeriumil ja Sotsiaalministeeriumil anda hinnang väljaspool äriruume ja sidevahendiabil sõlmitavate lepingute regulatsiooni kohaldamisele eluruumi üürilepingutele, lepingutele uuteehitiste ehitamiseks või olemasolevate ehitiste suuremahuliseks ümberehitamiseks,reisijaveolepingutele, lepingutele, mis sõlmitakse seoses hasartmängudega, ning lepingutele, missõlmitakse tervishoiuteenuse osutamiseks ja sotsiaalteenuste osutamiseks. Teistelt ministeeriumitelt28

saadud tagasiside alusel on otsustatud praegu teha eelnõus väljaspool äriruume sõlmitud lepingutejaoks välistused sisuliselt samas mahus, nagu direktiivi artikli 3 lõige 3 ette näeb. 3Eelnõus sätestatud välistuste nimekirjas ei ole eraldi välja toodud direktiivi artikli 3 lõike 3 punktides D,G ja H sätestatud välistusi finantsteenustele, pakettreisidele ja puhkuseosakutele. Asjaolu, et neidlepinguliike ei ole eraldi lõikes 2 välja toodud, ei tähenda siiski, et neile kohalduks täies mahussidevahendi abil sõlmitavate lepingute regulatsioon. Tegemist on valdkondadega, mis on EuroopaLiidu õigusega harmoneeritud. Pakettreisidele kohaldub direktiiv 90/314/EMÜ ja puhkuseosakuteledirektiiv 2008/122/EÜ. Finantsteenustele on ette nähtud erireeglid näiteks tarbijakrediidi, kindlustuseja makseteenuste valdkonnas, samuti kohaldub neile finantsteenuste kaugturustuse direktiiv2002/65/EÜ. Nimetatud erireeglid on tarbija õiguste direktiivi artikli 3 lõike 2 kohaselt tarbija õigustedirektiivi suhtes ülimuslikud ehk teisisõnu nendes valdkondades sätestatud erinormid prevaleerivadtarbija õiguste direktiivis ette nähtud üldnormide üle. Seda üld- ja erinormi vahekorda selgitabeelnõuga muudetav § 53 lõige 5.Oluline on rõhutada, et välistus tehakse ainult sidevahendi abil sõlmitud lepingute regulatsioonikohaldamisele, samas ei ole välistatud, et kui lepingu üks pool on tarbija ja teine pool ettevõtjaeelnõuga loodava § 1 lõigete 5 või 6 tähenduses, kohaldub kõnealuses lõikes viidatud lepinguleülejäänud VÕS-i üldosa regulatsioon, sh regulatsioon, mis luuakse kõnealuse eelnõuga.Lõike 2 punktis 1 on direktiivi artikli 3 lõike 3 p A alusel välistatud sidevahendi abil sõlmitavatelepingute regulatsiooni kohaldumine sotsiaalteenuste osutamisele. Direktiivi põhjenduspunktis nr 29on põhjendatud sotsiaalteenuste direktiivi reguleerimisalast välistamist asjaoluga, et direktiivi sätted eiole sotsiaalteenuste puhul asjakohased. Sotsiaalteenused on oma põhiolemuselt erinevad, seekajastub valdkondlikes õigusaktides, millest osa on liidu tasandi ja osa riigisisese tasandi õigusaktid.Eestis reguleerib sotsiaalteenuste osutamist sotsiaalhoolekandeseadus. Sotsiaalhoolekande seaduse§ 2 punkti 3 kohaselt on sotsiaalteenused isiku või perekonna toimetulekut soodustavad mitterahalisedtoetused. Sotsiaalteenuste loetelu on sätestatud sotsiaalhoolekandeseaduse §-s 10 ning selleloeteluga on hõlmatud direktiivi preambuli punktis 29 esitatud näited erinevatest sotsiaalteenustest,mis peaksid olema direktiivi reguleerimisalast välistatud.Punktiga 2 välistatakse kõnesoleva jao kohaldamisalast lepingud, mis sõlmitakse tervishoiuteenuseosutamiseks. Punkti 2 allikas on direktiivi artikli 3 lõike 3 p B, milles viidatakse tervishoiuteenuseterminile direktiivi 2011/24/EL artikli 3 punkti A tähenduses. Selle kohaselt on tervishoiuteenus teenus,mida tervishoiutöötajad osutavad patsientidele, et hinnata, säilitada või taastada nendeterviseseisundit, sealhulgas ravimite ja meditsiiniseadmete väljakirjutamine, väljastamine ja nendegavarustamine. Tarbija õiguste direktiivis on samas täpsustatud, et oluline ei ole, kas tervishoiuteenustosutab tervishoiuasutus või mitte. Tarbija õiguste direktiivi põhjenduspunktis nr 30 on viidatud, ettarbija õiguste direktiivi sätted ei ole tervishoiuteenuste puhul asjakohased. Tervishoiuteenustereguleerimiseks on vaja erisätteid, sest need on tehniliselt keerukad, olulised üldhuviteenuste jaoksning neid rahastab ulatuslikult avalik sektor. Eestis reguleerivad tervishoiuteenuste osutamist mitmederiseadused (näiteks tervishoiuteenuse korraldamise seadus), tervishoiuteenuse osutamise lepinguregulatsioon on sätestatud VÕS-i 41. peatükis, §§ 758 jt.Punktiga 3 võetakse üle direktiivi artikli 3 lõike 3 punkt C, mille kohaselt ei rakendata direktiivisttulenevat regulatsiooni hasartmängudele, sealhulgas rahalise panusega õnnemängudele, loteriidele,kasiinomängudele ja kihlveotehingutele. Hasartmängu termin on Eestis sätestatud hasartmänguseaduse § 2 lõikes 1 ja hasartmängude liigid on ära toodud hasartmänguseaduse §-s 3. See ühtibdirektiivis viidatud hasartmängude loeteluga. Hasartmänguseaduses on kehtestatud kõrgendatudnõudmised hasartmängukorraldajatele ja meetmed mängijate kaitseks. Täiendavalt tarbijakaitselistesidevahendi abil sõlmitavate lepingute normide kohaldamine ei oleks selle kõrval põhjendatud.3 Samas andsid nii Sotsiaalministeerium kui ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium teada, et kujundavadlõpliku seisukoha eelnõu ametliku kooskõlastusringi raames, mistõttu on võimalik, et teatud osas sisulinereguleerimisala veel muutub.29

Punkt 4 vastab direktiivi artikli 3 lõike 3 punktile K. Sidevahendi abil sõlmitavate lepinguteregulatsiooni ei kohaldata reisijaveolepingutele. Direktiivi preambuli punkti 27 kohaselt tuleksreisijatevedu direktiivi kohaldamisalast välja jätta, kuna selle suhtes kehtivad muud liidu õigusaktidning ühistranspordi ja taksode suhtes kehtivad riigisisesed õigusaktid. Eestis kohaldub reisijaveoleVÕS §§ 824 jt ning samuti ühistranspordiseadus. Lisaks kaitsevad reisijate õigusi mitmedotsekohalduvad määrused, näiteks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 261/2004, millegakehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise võipikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ)nr 1371/2007 rongireisijate õiguste ja kohustuste kohta, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL)nr 1177/2010, mis käsitleb meritsi ja siseveeteedel reisijate õigusi, ning Euroopa Parlamendi janõukogu määrus (EL) nr 181/2011, mis käsitleb bussisõitjate õigusi.Punktiga 5 võetakse üle direktiivi artikli 3 lõike 3 p E, mis välistab direktiivi kohaldamisalast tehingud,mis tehakse kinnisasja või kinnisasjaga seotud õiguse loomiseks, omandamiseks või üleandmiseks.Direktiivi põhjenduspunktis nr 26 on selgitatud, et direktiivi sätted ei ole selliste lepingute jaoksasjakohased, samuti on liikmesriikide õigusaktides nende kohta juba konkreetsed nõuded olemas.Võrreldes kehtiva õigusega ei too kõnealuse punkti kehtestamine kaasa sisulisi muudatusi, sest kapraegu on § 53 lõike 2 punkti 3 alusel viidatud lepingud sidevahendi abil sõlmitavate lepinguteregulatsiooni kohaldamisalast välistatud. Samuti kohalduks sellistele lepingutele ka punktis 8 ettenähtud erand.Punktis 6 sätestatakse, et regulatsiooni ei kohaldata lepingutele, mis sõlmitakse uue ehitiseehitamiseks või olemasoleva ehitise suuremahuliseks ümberehitamiseks. Kõnesoleva punkti allikas ondirektiivi artikli 3 lõike 3 punkti F esimene pool. Ehitisena tuleks mõista ehitist ehitusseadusetähenduses (vt ehitusseaduse § 2). Seda, kas tegemist on suuremahulise ümberehitusega või mitte,tuleks iga kord eraldi hinnata. Direktiivi põhjenduspunktis nr 26 on selgitatud, et suuremahulineümberehitus on võrreldav uue hoone ehitamisega, näiteks kui jäetakse alles vaid vana hoone fassaad.Samas eelkõige hoonete juurdeehitiste (nt garaaž või veranda) ehitamise ning hoonete remondi jarenoveerimisega (v.a suuremahuline ümberehitamine) seotud lepingud on direktiiviga hõlmatud jasellest tulenevalt ei ole need ka sidevahendi abil sõlmitavate lepingute regulatsiooni kohaldamisalastvälistatud.Direktiivi artikli 3 lõike 3 punkti F teine pool võetakse üle punkti 7. Sellest tulenevalt ei kohaldatakõnesolevat regulatsiooni eluruumi üürilepingutele. Kuivõrd eluruumi üürilepingute jaoks on VÕS-isolemas põhjalik ja üürniku kaitsev regulatsioon (VÕS §§ 271 jt), puudub vajadus kohaldadatäiendavalt sidevahendi abil sõlmitava lepingute regulatsiooni tarbijakaitselisi sätteid.Punkti 8 allikas on direktiivi artikli 3 lõike 3 punkt I. Direktiivi ei kohaldata lepingute suhtes, misliikmesriikide õiguse kohaselt sõlmitakse niisuguse avaliku võimu kandja kaudu, kes on seadusegakohustatud olema sõltumatu ja erapooletu ning kes peab ulatusliku õigusalase selgitustööga tagama,et tarbija sõlmib lepingu üksnes põhjaliku kaalutluse alusel ja selle õiguslikust ulatusest teadlik olles.Eestis on selline ametiisik notar ning punktis I sätestatud kriteeriumitele vastab tehingu notariaalnetõestamine (vt nt tõestamisseaduse § 18). Notari juures lepingu sõlmimisel ei või reeglina nii või teisitiolla tegemist lepinguga, mis vastaks sidevahendi abil sõlmitava lepingu määratlusele VÕS-i § 52tähenduses.Punktiga 9 välistatakse kõnesoleva jao kohaldamisalast lepingud toiduainete, jookide või muuigapäevaseks tarbimiseks mõeldud asja kohta, mis antakse üle ettevõtja sagedaste ja korrapärasteringsõitude käigus tarbija elu-, asu- või töökohas. Regulatsioon vastab direktiivi artikli 3 lõike 3 punktileJ ning praegu kehtivale VÕS-i § 52 lõike 3 punktile 1.Punktis 10 võetakse üle direktiivi artikli 3 lõike 3 punkt L ning sätestatakse, et sidevahendi abilsõlmitud lepingute regulatsioon ei kohaldu lepingutele, mis on sõlmitud, kasutades müügiautomaatevõi automatiseeritud äriruume. Näiteks ei kohaldu sidevahendi abil sõlmitavate lepingute regulatsioonautomaadist kohvi ostmisele ja teistele sarnastele tehingutele. Sisulist muudatust eelnõu kaasa ei too,sest seni on sama põhimõte olnud sätestatud VÕS-i § 52 lõike 2 punktis 1.Punktis 11 tehakse erand lepingute kohta, mis sõlmitakse elektroonilise side teenuse osutajagaavaliku taksofoni vahendusel taksofoni kasutamiseks või mille tarbija on sõlminud telefoni, interneti võifaksi teel loodud ühe ühenduse kasutamiseks. Regulatsioon põhineb direktiivi artikli 3 lõike 3 punktil30

M. Selle välistusega on hõlmatud näiteks tänaval taksofoni kasutamise lepingud, samuti lepingud,mille esemeks on telefoni, interneti või faksi teel loodud ühe ühenduse kasutamine nt avalikus kohasühekordselt wifi-i kasutamine. Sellisel juhul sidevahendi abil sõlmitavate lepingute regulatsioon eikohaldu. Samasugune erand on taksofonide jaoks seni sisaldunud VÕS-i § 52 lõike 2 punktis 2.Lõige 3 tunnistatakse kehtetuks, kuna lõikesse 2 luuakse ammendav regulatsioon 4. jaokohaldamisala kohta.Lõikes 4 sätestatakse loetelu nendest lepingutest, mis alluvad küll sidevahendi abil sõlmitavatelepingute regulatsioonile, kuid mille suhtes ei saa tarbija kasutada seaduses ettenähtudtaganemisõigust, mille eesmärk on anda tarbijale järelemõtlemisaega, võimaldades tarbijal lepingusttaganeda põhjust avaldamata. Direktiivi põhjenduspunktis number 49 on selgitatud, ettaganemisõiguse suhtes peaksid kehtima teatud erandid, sest taganemisõigus võib näiteks teatudkauba või teenuse olemust arvestades olla ebakohane. Vastava lõike alus on direktiivi art 16. Kunadirektiiv lähtub täieliku harmoneerimise põhimõttest, ei ole liikmesriikidel võimalik direktiivis sätestatudloetelu riigisiseselt laiendada ega kitsendada, mistõttu tuleb see üle võtta direktiiviga ettenähtudmahus. Kui mõned erandid välja arvata, on regulatsioon sisuliselt sama nagu väljaspool äriruumesõlmitavate lepingute regulatsioon § 47 lõikes 2 1 , mõnevõrra erinev on punktide järjestus.Punktiga 1 võetakse üle direktiivi artikli 16 p A, mille järgi ei kohaldata taganemisõigust lepingule,mille esemeks on teenuse osutamine või muu kestva soorituse tegemine, kui ettevõtjapoolsedlepingust tulenevad kohustused on täielikult täidetud ning teenuse osutamine või muu sooritusetegemine on alanud tarbija sõnaselgel eelneval nõusolekul ning kinnitusel, et ta kaotabettevõtjapoolsel lepingu täitmisel oma taganemisõiguse. Nagu ka väljaspool äriruume sõlmitudlepingute puhul, on nimetatud olukorras taganemine välistatud seetõttu, et motiveerida ettevõtjaidteenuseid osutama ka enne 14-päevase taganemistähtaja lõppu. Vastava erandi puudumine tookstõenäoliselt kaasa olukorra, mil ettevõtjad oleks pigem motiveeritud teenuse alustamisega ootamataganemistähtaja lõpuni, et välistada taganemise tagajärjel toimuvat asjaajamist.Punktiga 1 1 võetakse üle direktiivi artikli 16 p B. Vastava sätte järgi ei kohaldata taganemisõigust asjaüleandmisele, teenuse osutamisele või muu soorituse tegemisele, mille hind sõltub finantsturukõikumisest, mida ettevõtja ei saa mõjutada ja mis võib ilmneda taganemistähtaja jooksul. Kõnesolevaerandi puudumine võiks kaasa tuua olukorra, mil ettevõtjad eelistavad nimetatud hüvesid mittepakkuda või pakkuda neid oluliselt kallima hinnaga, kuna taganemise võimaluse tõttu võivad nadkanda olulist kahju, mis seisneb selles, et neil pole võimalik tagastatud hüve sama hinnaga hiljemenam maha müüa, kuna turu olukord on teine. Kahju maksavad aga kaudselt kinni teised tarbijad,kuna ettevõtja kantud kahju väljendub ülejäänud hüvede hinnas. Lisaks säilitatakse kõnesolevaspunktis siin seni sisaldunud põhimõte, et taganemisõigust ei kohaldata lepingutele, mille esemeks onteenused, mis on seotud välisvaluutaga või väärtpaberituru seaduse §-s 2 nimetatud väärtpaberitega.Punktis 2 tehakse sõnastuslik muudatus. Senine regulatsioon vastab direktiivi artikli 16 punkti Cteisele osale, mille järgi ei kohaldata taganemisõigust sellise asja üleandmisele, mis on valmistatudtarbija esitatud nõuete järgi või mis on selgelt kohandatud konkreetse tarbija vajadustele.Punktis 3 tehakse sõnastuslik muudatus, sisuliselt vastab regulatsioon direktiivi artikli 16 p Cesimesele osale.Punktiga 4 võetakse üle direktiivi artikli 16 p D, mille järgi ei kohaldata taganemisõigust asjaüleandmisele, mis rikneb kiiresti või mille soovitatav äratarvitamise tähtaeg jõuab kiiresti kätte.Regulatsiooni eesmärk on vältida ettevõtjale põhjendamatu kahju tekkimist olukorras, kus tarbija võikstalle tagastada kas juba riknenud või õige pea rikneva kauba, millele ettevõtjal ei ole võimalik enamuut ostjat leida. Regulatsioon kohaldub näiteks kiiresti riknevate toiduainete või kiirelt närbuvate lilledejne müügile. Samas on oluline rõhutada, et see erand ei ole kohaldatav kõigile asjadele, millele on ettenähtud äratarvitamise tähtaeg. Kui ettevõtjal on võimalik tagastatud asja mõistliku aja jooksul pärasttarbijapoolset tagastamist turustada, ei ole tegemist kõnesolevas punktis sätestatud olukorraga.Punktiga 4 1 võetakse üle direktiivi artikli 16 p E, mille järgi ei kohaldata taganemisõigust suletudpakendis asja üleandmisele, mis ei ole kõlblik tagasisaatmiseks tervisekaitse või hügieenilistel31

põhjustel ning mis on pärast kohaletoimetamist avatud. Regulatsiooni eesmärk on sarnane eelmisespunktis sätestatuga. Mõte on vältida ettevõtjale selliste asjade tagastamist, mida ettevõtjal ei olevõimalik pärast enam edasi müüa. Näiteks kohaldub see punkt suletud pakendis kosmeetika,vitamiinide, silmatilkade jms müügile.Punktiga 4 2 võetakse üle direktiivi artikli 16 p F, mille järgi ei kohaldata taganemisõigust lepingule,mille esemeks on asja üleandmine, mis oma olemuse tõttu segatakse või ühendatakse pärastüleandmist muu asjaga selliselt, et neid ei saa enam teineteisest eraldada. Sisuliselt on Eestiriigisisese õiguse kontekstis tegemist segamise ja ühendamisega asjaõigusseaduse § 107tähenduses. Näitena kõnesoleva punkti kohaldumisest võib tuua olukorra, kus tarbija tellib internetistkeraamilised plaadid ning kinnitab need enda vannitoaseinale.Punktiga 4 3 võetakse üle direktiivi artikli 16 p G, mille järgi ei kohaldata taganemisõigust lepingule,mille esemeks on selliste alkohoolsete jookide üleandmine, mille hind on kokku lepitud lepingusõlmimise ajal ning mis antakse üle rohkem kui 30 päeva möödumisel lepingu sõlmimisest ning milletegelik väärtus sõltub turuhinna kõikumisest, mida ettevõtja ei saa mõjutada. Selle erandi tegemist onpõhjendatud direktiivi preambuli punktis 49. Nimelt on selle punkti kolmandas lauses selgitatud, eterandit kohaldatakse näiteks veini puhul, mida tarnitakse pika ajavahemiku järel pärast spekulatiivsetlaadi lepingu sõlmimist ning kus sellise veini väärtus sõltub turu kõikumisest (vin en primeur).Punktiga 4 4 võetakse üle direktiivi artikli 16 p H, mille järgi ei kohaldata taganemisõigust lepingule,mille puhul tarbija on ettevõtjalt tellinud kohaletuleku selleks, et ettevõtja teeks kiireloomulisi parandusvõihooldustöid. Sellisel juhul on tarbijal juba tõenäoliselt olnud piisavalt aega lepingu sõlmimisevajadust hinnata. Punktis 4 4 sätestatut täiendab eelnõuga loodav lõige 7.Punktiga 5 võetakse üle direktiivi artikli 16 p J, mille järgi ei kohaldata taganemisõigust ajalehtede,ajakirjade või muude perioodiliselt ilmuvate väljaannete üleandmisele, välja arvatud sellisteväljaannete tellimiseks sõlmitud kestvuslepingule. Kõnesolev punkt on ajendatud loogikast, et oleksebamõistlik lubada tarbijal taganeda iga üksiku ajalehe ostmisest 14 päeva jooksul, kuna ajaleht onvõrreldes taganemisõiguse teostamise tähtaja kestusega märkimisväärselt kiiremini n-ö äratarbitav.Küll aga on tarbijal võimalik taganeda kestvuslepingutest ehk vabaneda tulevikku suunatudkohustustest.Punkt 6 tunnistatakse kehtetuks, sest eelnõuga välistatakse hasartmängud sidevahendi abilsõlmitavate lepingute regulatsiooni alt täielikult (vt § 53 lõike 2 p-i 3) ning seega puudub vajadustaganemisõiguse välistamise järele.Punkti 7 kavandatav regulatsioon on sisuliselt sama nagu kehtivas õiguses, kuid direktiivi artikli 16 p-iI ülevõtmiseks lisatakse täiendus, et tegemist peab olema audio- või videosalvestisega, mis on suletudümbrises.Punktiga 7 1 võetakse üle direktiivi artikli 16 p M, mille järgi ei kohaldata taganemisõigust lepingule,mille esemeks on sellise digitaalse sisu edastamine, mida ei toimetata kätte füüsilisel andmekandjal,kui selle edastamine on alanud tarbija eelneval sõnaselgel nõusolekul, ning tarbija kinnitab asjaolu, etta kaotab seeläbi oma taganemisõiguse. Samamoodi punktiga 1 on erandi tegemine ajendatud sellest,et ettevõtjad pakuksid digisisu edastamise võimalust poolte kokkuleppel ka esimese 14 päeva jooksulpärast lepingu sõlmimist.Punktiga 7 2 võetakse üle direktiivi artikli 16 p L, mille järgi ei kohaldata taganemisõigust lepingule,mille esemeks on majutusteenuse pakkumine, vallasasja vedu, mootorsõiduki kasutamine,toitlustamine või vaba aja veetmise teenus, kui ettevõtja kohustub eespool nimetatud lepingutsõlmides osutama teenuse teatud tähtpäevaks või teatud tähtaja jooksul. Direktiivi artikli 16 punktis Lsätestatud erandi loomise ajend on direktiivi preambuli punkti 49 kahe viimase lause kohaselt asjaolu,et taganemisõiguse andmine tarbijale oleks ebakohane ka teatavate teenuste puhul, kui lepingusõlmimine tähendab teatud vahendite reserveerimist, millele oleks taganemisõiguse kasutamise korralraske uut tarbijat leida. Selliseks näiteks oleks hotellide, puhkemajade või kultuuri- või spordiüritustegaseotud reserveerimine. Seni on selliste lepingute jaoks nähtud ette eriregulatsioon § 53 lõike 3 punktis2, millega välistatakse §-de 54–59 kohaldumine ehk siis välistus on oluliselt laiem ning hõlmab kalepingueelset teavitamist. Uuest direktiivist tulenev regulatsioon on tarbijale soodsam, sest selle järgion välistatud ainult taganemisõiguse kasutamine.32

Punkt 8 tunnistatakse kehtetuks. Direktiivi artikli 16 p K näeb küll ette erandi, et taganemisõigust eikohaldata lepingule, mis sõlmitakse enampakkumisel, kus tarbija viibib kohal või talle on antudvõimalus sealjuures kohal viibida. Direktiivi järgi on avalik enampakkumine müügimeetod, kus kauplejapakub enampakkumise korraldaja läbiviidava läbipaistva võistupakkumise korras kaupa või teenusttarbijatele, kes viibivad enampakkumise juures või kellele on antud võimalus sealjuures viibida ningkus edukas pakkumise tegija on kohustatud kauba või teenuse ostma. Seega ei saa avalikenampakkumine direktiivi tähenduses toimuda sidevahendi abil, millele viitab ka retsitaal nr 24, misräägib online-platvormidest. Järelikult pole sidevahendi abil sõlmitava lepingu peatükis avalikuenampakkumise kohta erandit vaja, kuna selline enampakkumine sidevahendi abil sõlmitud lepinguksei kvalifitseeru. Samas muudele enampakkumistele kui direktiivi tähenduses avalikeleenampakkumistele peab tulenevalt direktiivi maksimumharmoneerivast iseloomust taganemisõigussäilima.Lõige 4 1 jääb kohalduma finantsteenuse osutamise lepingutele. Kuna eelnõuga tunnistataksekehtetuks § 59 (vt täpsemalt allpool), jääb kõnesolevasse lõikesse vaid viide §-le 55.Lõikes 5 säilitatakse seni kehtinud põhimõte, et sidevahendi abil sõlmitud lepingute regulatsioonikohaldatakse koos spetsiifiliste tarbijalepingute regulatsioonist tuleneva erisustega. Kuid nagu kaeespool § 47 lõike 2 2 juures (vt täpsemalt § 47 lõike 2 2 kohta seletuskirjas kirjutatut), tehakse kakõnesoleva lõike juures ettepanek sõnastada see üldisemalt nii, et lisaks pakettreisilepingutele japuhkuseosakute kasutamise lepingutele oleksid hõlmatud ka kõikvõimalikud muud tarbijalepingud,mille jaoks on VÕS-i eriosas sätestatud Euroopa Liidu õigusest tulenev tarbijakaitse eriregulatsioon.See vastab direktiivi artikli 3 lõikele 2, mille kohaselt on Euroopa Liidu sektoraalsete õigusaktide sättedtarbijaõiguste direktiivi suhtes ülimuslikud.Lõige 6 tunnistatakse eelnõuga kehtetuks, sest selles sisaldunud regulatsioon sisaldub lõikes 5.Lõikega 7 võetakse üle direktiivi artikli 16 p H teine pool. Lõike 4 punktis 4 4 sätestatud erand ei laienelepingule, mis sõlmitakse sellise külastuse käigus tarbija tellitule lisaks, muu hulgas lepingule, millegaantakse üle muid asju kui hoolduseks või parandamiseks ilmtingimata vajalikud varuosad. Kui sellisteltingimustel sõlmitakse leping, mis vastab §-s 52 sätestatud sidevahendi abil sõlmitava lepingutunnustele, kohaldub sidevahendi abil sõlmitavate lepingute regulatsioon ja mh on tarbijal kataganemisõigus.Paragrahv 54 jääb eelnõu kohaselt reguleerima tarbija lepingueelset teavitamist sidevahendi abilsõlmitavate lepingute korral. Regulatsiooni üldine eesmärk on endiselt tagada tarbija põhjalikinformeeritus sõlmitavast lepingust ja selle esemest, pidades silmas, et tulenevalt lepingu sõlmimisestsidevahendi abil puudub tarbijal eelnev võimalus lepingu esemega reaalselt tutvuda. Kunalepingueelse teavitamise regulatsioon on maksimumharmoneeriv, saab tarbija tulevikus kõigiltettevõtjatelt, sh teisest liikmesriigist pärit ettevõtjalt, ühesuguse teabe, mis võimaldab tal erinevateettevõtjate pakkumisi võrrelda ka juhul, kui üks ettevõtjatest asub välisriigis.Oluliseks muudatuseks võib pidada seda, et parema ülevaatlikkuse ja selguse huvides viiaksefinantsteenuse osutamise lepingutele kohalduv ja finantsteenuste kaugturustuse direktiivil põhinevlepingueelse teavitamise reeglistik § 54 senistest lõigetest 1 1 , 1 2 , 4, 4 1 , 4 2 , 5 ja 6 eraldi paragrahvi.Kõnealusesse § 54 jääb ainult uuel tarbijaõiguste direktiivil, täpsemalt selle artiklitel 6 ja 8 põhinevregulatsioon.Lõike 1 alus on direktiivi artikli 6 lg 1, mis sätestab ettevõtjale lepingueelse teabe andmise kohustuse,loetledes sealjuures ammendavalt need asjaolud, mis tuleb tarbijale enne lepingu siduvaks muutumistvõi tarbija poolt siduva pakkumise tegemist teatavaks teha. Sealjuures tuleb vastavad andmedtarbijale edastada selgel ja arusaadaval viisil ehk viisil, mis tagab tarbijale võimaluse nendestandmetest aru saada. Uue direktiivi kohaselt esitatav teave kattub osaliselt kehtivas õigusessätestatud teabekataloogiga. Tulenevalt direktiivi maksimumharmoneerivast iseloomust ei ole võimalik33

seaduses säilitada praegust punkti 3 (lepingu jõustamise eeldatav aeg), punkti 8 (tähtaeg, millejooksul pakkumine või pakutav hind kehtib), punkti 10 (kas pakkujal on õigus tellitu asemel anda ülemuu asi või osutada muu teenus või jätta asi üle andmata või teenus osutamata) ning punkti 11(asjaolu, et tarbija loetakse VÕS-i § 57 alusel taganenuks ka seotud tarbijakrediidilepingust, kui asiomandatakse või teenust saadakse krediidiga ning tarbija taganeb müügi või teenuse osutamiselepingust VÕS-i § 56 alusel). Võrreldes kehtiva õigusega jäetakse lõike 1 loetelust neli punkti välja,kuid samas on tarbijale esitatava teabe maht siiski märkimisväärselt suurem, mis tähendab, et juurdetuleb ka palju uut teavet, seetõttu asendatakse lõikes 1 sätestatud loetelu uue loeteluga.Alljärgnevalt selgitatakse punktide 1–22 sisu täpsemalt.Punktiga 1 võetakse üle direktiivi art 6 lõike 1 p B, mille järgi peab ettevõtja esitama tarbijale andmed,mis võimaldavad tuvastada ettevõtja isiku, Esitada tuleb ettevõtja nimi, Kui tegemist on juriidiliseisikuga, tuleb esitada tema ärinimi, sest selle alusel on ettevõtja isikut võimalik kõige pareminituvastada. Seejuures tuleb juhtida tähelepanu asjaolule, et väljend eelkõige viitab sellele, et isikud,kellel ärinime ei ole, ei pea seda ka esitama. Kehtivas õiguses sätestatud punkt 1 on täpsemal kujuljagunenud eelnõuga loodavate punktide 1–3 vahel.Punktiga 2 võetakse üle direktiivi artikli 6 lõike 1 p C, mille järgi peab ettevõtja tarbijale esitamaettevõtja asukoha aadressi ja olemasolu korral tema telefoni- ja faksinumbri ning e-posti aadressi.Direktiivis on selgitatud, et see on vajalik, et tarbija saaks ettevõtjaga kiiresti ühendust võtta ja temagatõhusalt suhelda. Juriidiliste isikute korral on siin mõeldud juriidilise isiku asukoha aadressi, mitteettevõtte kui majandusüksuse aadressi. Lisaks on ettevõtjal kohustus esitada andmed selle ettevõtjanime ja aadressi kohta, kelle nimel ettevõtja tegutseb. Viimati nimetatud nõue kohaldub juhul, kui isikesindab kedagi teist ehk tegutseb kellegi teise nimel.Punktiga 3 võetakse üle direktiivi artikli 6 lõike 1 p D, mille järgi peab ettevõtja esitama tarbijale omategevuskoha aadressi, kuhu tarbija võib kaebusi esitada, kui see erineb eelmises punktis nimetatudaadressist. Teisisõnu, kui ettevõtja ei tegutse enda asukoha aadressil, tuleb tarbijale teada anda kaettevõtja tegevuskoha aadress. Kuna punktis 3 viidatakse punktile 2, mis omakorda räägib nii ettevõtjaenda aadressist kui ka selle ettevõtja aadressist, kelle nimel ettevõtja tegutseb, hõlmab kõnealunepunkt 3 kohustust esitada mõlema viidatud ettevõtja tegevuskoha aadressid, kui tegemist onolukorraga, kus üks ettevõtja tegutseb teise nimel.Punktiga 4 võetakse üle direktiivi artikli 6 lõike 1 p A, mille järgi peab ettevõtja tarbijale esitamalepingu eseme põhiomadused. Seda, millised omadused kvalifitseeruvad lepingu esemepõhiomadusteks, tuleb hinnata igal üksikjuhtumil eraldi olenevalt sellest kaubast, teenusest või muusthüvest, mida tarbijale pakutakse. Oluline on, et tarbijal tekiks põhimõtteline ettekujutus lepingu aluselsaadavast. See teave tuleb esitada lepingu esemele ja teabe edastamise viisile kohases ulatuses.Oma sisult vastab kõnesolev punkt kehtivale punktile 2.Punktiga 5 võetakse üle direktiivi artikli 6 lõike 1 p-d R ja S. Punkt 5 kohaldub juhul, kui lepinguesemeks on digitaalne sisu. Digitaalne sisu on näiteks muusikafailid, filmid, arvutiprogrammid,andmebaasid, e-raamatud jne. Sellisel juhul peab ettevõtja tarbijale esitama digitaalse sisukasutusviisi, selle suhtes rakendatavad tehnilised kaitsemeetmed ning selle ühilduvuse riist- jatarkvaraga, mida ettevõtja teab võib peab teadma. Tehnilistest kaitsemeetmetest teavitamine hõlmabnäiteks teavitamist sellest, et DVD-d saab kasutada vaid mingis kindlas regioonis. Kui digitaalne sisuon näiteks arvutiprogramm, tuleb tarbijale teada anda, missuguse riist- või tarkvaraga see ühildub,näiteks asjaolust, et programm töötab vaid kindlas operatsioonisüsteemis või teatud videotöötluseprogramm eeldab tavapärasest kiiremat protsessorit. Nimetatud nõue kohaldub vaid juhul, kuiettevõtja teab või peab teadma ühildatavusest. (Vaata täpsemalt direktiivi preambuli punkti 19).Punktiga 6 võetakse üle direktiivi artikli 6 lõike 1 p E, mille eesmärk on varustada tarbija teabegalepingu eseme hinna ja lepinguga seotud kulude kohta. Senises loetelus vastab see punktidele 4 ja 5.Kõnesoleva punkti järgi peab ettevõtja tarbijale esitama lepingu eseme koguhinna koos maksudegavõi juhul, kui lepingu eseme olemusest tulenevalt ei ole hinda mõistlike jõupingutustega võimalik ennearvutada, hinna arvutamise viisi ning kõik täiendavad veo-, posti-, kättetoimetamise või mis tahesmuud kulud, kui need kulud tuleb kanda tarbijal, või kui neid kulusid ei ole mõistlike jõupingutustegavõimalik eelnevalt arvutada, teabe selle kohta, et võidakse nõuda selliste täiendavate kulude tasumist.34

Seega, kui see on võimalik, tuleb tarbijale esitada info koguhinna ja võimalike kulude kohta konkreetsesummana. Kui see ei ole aga mõistlike jõupingutuste tulemusel võimalik, tuleb tarbijat teavitada hinnaarvutamise viisist ning asjaolust, et tarbija peab tulevikus kandma täiendavaid kulusid. Kuigi direktiivieestikeelses tõlkes on viidatud asjaolule, et hinda ei ole võimalik põhjendatult enne arvutada, oneelnõus lähtutud direktiivi originaalversioonist, mis kasutab sõna mõistlik. Tähtajatu lepingu võikestvuslepingu puhul, mille esemeks on püsivad või korduvad tellimused, tuleb täiendavalt lähtudakõnealuse paragrahvi lõikes 7 sätestatust.Punktiga 7 võetakse üle direktiivi artikli 6 lõike 1 p F, mille järgi peab ettevõtja tarbijat teavitamalepingu sõlmimiseks kasutatava sidevahendi kasutamise tasu suurusest, välja arvatud juhul, kui seetasu vastab sellise sidevahendi kasutamise tavalisele tasule. Kõnesoleva punkti mõte on informeeridatarbijat sidevahendi kasutamisega kaasnevatest täiendavatest lisakuludest. Seni on samaregulatsioon sisaldunud punktis 5.Punktiga 8 võetakse üle direktiivi artikli 6 lõike 1 p Q, mille järgi peab ettevõtja juhul, kui tarbija peabmaksma tagatisena rahasumma või andma muu rahalise tagatise, teavitama tarbijat sellise tagatiseandmise kohustusest ning tagatise andmise tingimustest. Eesmärk on tagada tarbijale täielikinformatsioon temalt nõutavate tagatiste või kõrvalkohustuste kohta, nt info selle kohta, et ettevõtjasoovib tarbijalt käsiraha vms maksmist.Punktiga 9 võetakse üle direktiivi artikli 6 lõike 1 p-i G esimene osa, mille järgi peab ettevõtja tarbijaleteada andma maksmise, kättetoimetamise ja tellimuse täitmise korra ning asja kättetoimetamise,teenuse osutamise või muu soorituse tegemise aja. Regulatsioon vastab suures osas seniselepunktile 6 ning selle mõte on anda tarbijale selge ülevaade sellest, missuguse aja jooksul kumbki poolenda kohustused täitma peab. Nagu eespool selgitatud, hõlmab termin lepingu ese nii asja, teenustkui muud sooritust. Seega on muu soorituse all mõeldud lepingu esemeks olevat ettevõtja sooritust.Punktiga 10 võetakse üle direktiivi artikli 6 lõike 1 p P, mille järgi peab ettevõtja tarbijale esitamalepingust tulenevate kohustuste minimaalse kestuse, kui see on olemas. Näitena lepingute kohta, kustarbijale on ette nähtud kohustuste minimaalse kestus, võib tuua mobiilisidelepingud, kus tarbijakohustub olema teatud paketiga seotud näiteks kahe aasta jooksul ning paketi vahetamine on selleaja jooksul seotud märkimisväärsete lisakuludega. Direktiiviga soovitakse tagada, et tarbija olekssellistest tingimustest igal juhul enne lepingu sõlmimist teadlik. Osaliselt vastab siin sätestatud reegelkehtivale punktile 9, kuid erinevalt kehtivast õigusest puudub eelnõus tingimus, et minimaalsestkestusest peab teavitama siis, kui leping täidetakse teatud aja jooksul püsivalt või osadena.Punktiga 11 võetakse üle direktiivi artikli 6 lõike 1 p O, mille järgi peab ettevõtja tarbijale esitamakestvuslepingu puhul lepingu tähtaja või kui leping on tähtajatu või automaatselt pikenev, lepingulõpetamise tingimused. Selle kohustuse eesmärk on tagada tarbija informeeritus lepingu kestusestning lepingu lõpetamise võimalustest. Näiteks tuleks tarbijale selgitada lepingu korralise ülesütlemisevõimalusi, mh asjaolu, kas lepingus nähakse ette etteteatamistähtaeg.Punktiga 12 võetakse üle direktiivi artikli 6 lõike 1 p-i H esimene pool, mille järgi peab ettevõtja juhul,kui tarbijal on õigus lepingust taganeda, esitama tarbijale selle õiguse kasutamise tingimused, tähtajaja korra vastavalt VÕS-i § 56 lõikele 2 2 . Tarbija õigus lepingust põhjust avaldamata taganeda on üksolulisemaid õigusi, mis tarbijal on siis, kui tegemist on sidevahendi abil sõlmitud lepinguga. Selleks, ettarbijal oleks võimalik taganemisõigust kasutada, peab ta aga esmalt õiguse olemasolust teadlikolema. Kõnesoleva punkti eesmärk tarbijaid sellisest võimalusest teavitada. Oluline on juhtidasiinkohal tähelepanu ka § 54 lõikele 3, mis võimaldab esitada tarbijale teabe taganemisõigusekasutamise tingimuste, tähtaja ja selle korra kohta, kasutades taganemise näidisjuhendit.Punkiga 13 võetakse üle direktiivi artikli 6 lõike 1 p-i H teine pool, mis kohustab ettevõtjat esitamatarbijale taganemisõiguse tüüpvormi, mis kehtestatakse justiitsministri määrusega § 56 lõike 2 3 alusel.Punktiga 14 võetakse üle direktiivi artikli 6 lõike 1 p-i I, mille järgi peab ettevõtja juhul, kui tarbijakannab lepingust taganemisel lepingu esemeks olnud asja tagastamise kulud, teavitama tarbijatsellest, et need kulud tuleb tasuda tarbijal. Kõnesoleva punkti mõte on teavitada tarbijat asjaolust, etlepingust taganemisega võivad kaasneda teatud kulud. Kulude kandmise regulatsioon on sätestatuddirektiivi artikli 14 lõike 1 teises alalõigus, mis võetakse eelnõuga riigisisesesse õigusesse üle § 56 2lõikesse 2. Tarbijal on asja tagastamisega seotud kulude kandmise kohustus juhul, kui pooled ei olekokku leppinud teisiti. Seega näiteks, kui ettevõtja kasutatavates tüüptingimustes on punkt, mille35

kohaselt kannab kauba tagasisaatmise kulud ettevõtja ise, puudub vajadus ka tarbija teavitamisekskõnesoleva punkti kohaselt. Samas aga kui kulud peaksid tuleb kanda tarbijal ning ettevõtja jätabtarbijale sellekohase teabe enne lepingu sõlmimist esitamata, on vastavalt § 56 2 lõikele 2 teavitamatajätmise tagajärg, et kulud peab kandma ettevõtja ise (vt täpsemalt allpool). Oluline on rõhutada, ettegemist on teavitamiskohustuse sättega, mis ei reguleeri seda, kes peaks kauba äraviimisekorraldama.Punktiga 15 võetakse üle direktiivi artikli 6 lõike 1 p J, mille järgi peab ettevõtja tarbijat teavitama, etkui tarbija kasutab lepingust taganemise õigust pärast kõnesoleva seaduse § 55 lõikes 3 nimetatudavalduse esitamist, on tarbija kohustatud ettevõtjale hüvitama mõistlikud kulud vastavalt kõnesolevaseaduse § 46 2 lõikele 4. Kõnesolev punkt kohaldub juhul, kui tegemist on teenuse osutamise, muukestva soorituse tegemise või vee, gaasi, elektri või soojuse müügiga ühendusvõrgu kaudu.Regulatsiooni eesmärk on tagada tarbija teadlikkus asjaolust, et kui tarbija esitab avalduse, et teenuseosutamine vms algaks juba taganemistähtaja kestel, tekib tarbijal pärast nimetatud avalduse esitamistkohustus hüvitada ettevõtjale lepingu täitmisena üleantu väärtus proportsionaalselt üleantuga ajani,mil tarbija lepingust taganes, võttes arvesse lepingu kogumahtu.Punktiga 16 võetakse üle direktiivi artikli 6 lõike 1 p K, mille järgi peab ettevõtja juhul, kui tarbijal ei olekõnesoleva seaduse § 53 lõike 4 järgi ette nähtud taganemisõigust või ta võib selle kaotada, tarbijatnendest asjaolust teavitama. Taganemisõiguse kaotamise korral tuleb tarbijat teavitada ka nendestasjaoludest, mis viivad taganemisõiguse kaotamiseni. Seega kui tarbijal ei ole taganemisõigust, tulebka sellest talle enne lepingu sõlmimist teada anda. Sellisel juhul ei kohaldu mitte kõnesoleva lõikepunkt 12, vaid punkt 15. Loetelu lepingutest, mille sõlmimisel tarbijal taganemisõigust ei ole, onsätestatud direktiivi artikli 16 alusel eelnõuga loodavas § 53 lõikes 4 (vt selle kohta täpsemaid selgitusieespool). Taganemisõiguse kaotamise all tuleks mõista § 53 lõikes 4 viidatud neid punkte, mille korraltaganemisõigus kaotatakse tarbija enda tegevuse tulemusel, nt suletud pakendi avamine, kui asjatagasisaatmine ei ole pärast pakendi avamist enam tervisekaitse või hügieenilistel põhjustel võimalikvms.Punktiga 17 võetakse üle direktiivi artikli 6 lõike 1 p-i M esimene osa, mille järgi peab ettevõtja lepingutäitmise järgse lepingu eseme hooldusteenuse või klienditeenuse pakkumisel tarbijat nende teenusteolemasolust ja kasutamise tingimustest teavitama selleks, et tarbijal oleks tulevikus vajalikinformatsioon nimetatud teenuste kohta koos muu olulise teabega olemas.Punktiga 18 võetakse üle direktiivi artikli 6 lõike 1 p L, mille järgi peab ettevõtja tarbijale esitamameeldetuletuse, et tarbija saab lepingu eseme lepingutingimustele mittevastavuse korral tuginedaseaduses sätestatud õiguskaitsevahenditele. Tagamaks tarbija tegelikku informeeritust enda õigustemaksmapaneku võimalustest, ei piisa kõnesolevast punktist tuleneva nõude täitmiseks pelgastteavitusest, et tarbija saab kasutada seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid. Ettevõtja peaksvähemalt erinevad õiguskaitsevahendid loetlema, nt viitama õigusele nõuda täitmist, alandada hinda,nõuda kahju hüvitamist, leping üles öelda jne. Samas ei ole ettevõtjal direktiivist tulenevalt ilmseltkohustust avada kõigi nende õiguskaitsevahendite kasutamise eeldusi.Punktiga 19 võetakse üle direktiivi artikli 6 lõike 1 p-i M viimane osa, mille järgi peab ettevõtja juhul,kui ta pakub seaduses sätestatud õiguskaitsevahenditele lisaks täiendavat garantiid, tarbijat sellegarantii olemasolust ja tingimustest teavitama. Täiendava garantii all võib mõista näiteks VÕS-i § 230sätestatud müügigarantiid. Selle punkti eesmärk on tagada, et tarbija oleks teadlik täiendavatestõigustest, mida ettevõtja on nõus talle lisaks seadusest tulenevatele õigustele andma, nii et tarbijaloleks võimalik vajaduse korral viidatud õigustele tugineda.Punktiga 20 võetakse üle direktiivi artikli 6 lõike 1 p N, mille järgi peab ettevõtja tarbijat teavitamaettevõtja järgitava käitumiskoodeksi olemasolust, kui ettevõtja sellest oma tegevuses lähtub, ningandma teabe selle kohta, kuidas on võimalik sellest koopiaid saada. Direktiivi artikli 6 lõike 1 punktisN on seejuures viidatud ebaausate kaubandustavade direktiivi 2005/29/EÜ artikli 2 punktile F. Sellekohaselt on käitumiskoodeks liikmesriikide õigus- või haldusnormidega kehtestamata kokkulepe võieeskirjade kogum, milles on kindlaks määratud nende ettevõtjate käitumine, kes kohustuvad sedakäitumiskoodeksit ühe või mitme konkreetse kaubandustava või ettevõtlusvaldkonna osas järgima.Regulatsiooniga soovitakse anda tarbijale infot allikate kohta, mille järgi ettevõtja enda tegutsemistkujundab. Direktiivi kohaselt tuleb tarbijat teavitada sellest, kust on võimalik saada käitumiskoodeksi36

koopia. Koopia saamise võimaluseks võib pidada nii füüsilise koopia saamist näiteks ettevõtjategevuskohas kui ka näiteks veebilehte, kust on võimalik koopiat alla laadida või välja printida.Punktiga 21 võetakse üle direktiivi artikli 6 lõike 1 p-i G viimane osa, mille järgi peab ettevõtja juhul,kui tal on kaebuste lahendamiseks olemas konkreetne kord, tarbijat selle olemasolust teavitama.Regulatsiooni eesmärk on tagada, et tarbija oleks teadlik viisidest, mille kaudu saab võimalikudkaebused ettevõtja juures kõige operatiivsemalt lahendada. Näiteks võib kõnesoleva punkti kohaseltantav teave olla teave kaebustega tegeleva töötaja kontaktandmete ja vastuvõtuaegade kohta võikonkreetse e-posti aadressi kohta, kuhu oleks kõige mõistlikum kaebused esitada jms.Punktiga 22 võetakse üle direktiivi artikli 6 lõike 1 p T, mille järgi peab ettevõtja tarbijale esitamaandmed tarbija võimaluste kohta pöörduda kohtuvälise kaebusi ja vaidlusi lahendava organi poolening pöördumise tingimused. Eestis on selline kohtuväline kaebusi lahendav organ Tarbijakaitseametijuures tegutsev tarbijavaidluste komisjon. Pöördumise tingimuste all võiks näiteks selgitada, et TKS-i §22 lõike 2 kohaselt on komisjoni pädevuses lahendada tarbija ja kaupleja vahel sõlmitud lepingusttulenevaid vaidlusi, mida pooled ei ole suutnud lahendada kokkuleppe teel ja kui vaidlusaluse kaubavõi teenuse väärtus on 20 või enam eurot. Samuti võiks viidata asjaolule, et tulenevalt TKS-i 25 lõikest1 on kaebuse läbivaatamine komisjonis pooltele tasuta.Lõikesse 2 jääb seni kehtinud põhimõte, et lõikes 1 nimetatud teave esitatakse või tehakse tarbijalekättesaadavaks kasutatavale sidevahendile asjakohasel viisil lihtsas ja arusaadavas keeles. Lisataksepõhimõte, et kui kõnealune teave esitatakse püsival andmekandjal, peab see olema esitatud loetavalt.Lõikesse 2 jääv regulatsioon vastab direktiivi artikli 8 lõikele 1. Lõike 2 senine viimane lause viiakseselguse huvides eraldi lõikesse 6.Lõikega 3 võetakse üle direktiivi artikli 6 lg 4, mis annab ettevõtjale võimaluse teavitada tarbijat tarbijataganemisõigusest, kasutades selleks taganemise näidisjuhendit, mis on direktiivi I lisa A osas ningmis kehtestatakse riigisiseselt justiitsministri määrusega. Sellisel juhul ei pea ettevõtja esitamatarbijale eraldi lõike 1 punktides 12, 14 ja 15 sätestatud teavet taganemisõiguse kohta, piisab, kuitarbijale esitatakse taganemise näidisjuhend ja punktis 13 viidatud taganemisavalduse tüüpvorm.Ettevõtja peab aga silmas pidama, et teave taganemisõiguse kohta loetakse tarbijale taganemisenäidisjuhendil esitatuks vaid juhul, kui ettevõtja on juhendi nõuetekohaselt täitnud. Taganemisenäidisjuhendi täitmise nõuded on näidisjuhendis.Seni kõnealuses lõikes sisaldunud regulatsioon viiakse § 54 1 lõikesse 4, sest kuigi vastav regulatsioonon VÕS-is olnud seni sätestatud laiemalt, põhineb see finantsteenuste kaugturustuse direktiivi artikli 3lõikel 4 ja peab finantsteenuste suhtes endiselt edasi kehtima. Kõigile sidevahendi abil sõlmitavatelelepingutele ei saa see aga tulenevalt uue tarbija õiguste direktiivi maksimumharmoneerivastiseloomust tulevikus kohalduda.Lõikes 4 on sätestatud volitusnorm justiitsministrile taganemise näidisjuhendi kehtestamiseks.Lõige 5 sätestatakse erand kogu lõikes 1 nimetatud mahuka teabekataloogi esitamisele. Direktiivipreambuli punktis 36 on selgitatud, et kauglepingute puhul ehk võlaõigusseaduse kohaseltsidevahendi abil sõlmitavate lepingute puhul tuleks kohandada teavitamisnõudeid nii, et arvessevõetaks teatavate kommunikatsioonivahendite tehnilisi piiranguid, näiteks teatavate mobiiltelefonideekraanidel kuvatavate tähemärkide piiratud arv või telepoodide reklaami ajaline piiratus. Sellesttulenevalt on direktiivi artikli 8 lõikes 4 nähtud ette võimalus esitada lepingueelne teave esialgupiiratud mahus. Eelnõuga kavandatavas § 54 lõikes 5 on ette nähtud, et kui leping sõlmitaksesidevahendi abil, mis piirab teabe esitamist kas ruumiliselt või ajaliselt, esitakse tarbijale enne selliselepingu sõlmimist vastavale sidevahendile kohases ulatuses vähemalt kõnesoleva paragrahvi lõike 1punktides 1, 4, 6, 11 ja 12 sätestatud teave. Muu kõnesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teaveesitatakse tarbijale asjakohasel viisil vastavalt kõnesoleva paragrahvi lõikele 2. Preambuli punktis 36on veel selgitatud, et sellistel juhtudel peaks kaupleja täitma teavitamise miinimumnõudeid ja andmatarbijale viite muude teabeallikate kohta, näiteks pakkuma välja maksuvaba telefoninumbri või37

kaupleja veebilehe aadressi, kus asjakohane teave on vahetult ja hõlpsasti kättesaadav. Samuti peabsee vastama § 54 lõikes 2 nimetatud nõudele ehk olema lihtsas ja arusaadavas keeles ning esitatudloetavalt. Kehtivas õiguses on sarnane regulatsioon nähtud ette § 55 lõikes 1, mis põhinebsidevahendi abil sõlmitavate lepingute direktiivi artiklil 5, kuid on oluline rõhutada, et uue direktiiviregulatsioon on võrreldes kehtiva reeglistikuga rangem. Eelnõu kohaselt tuleb kõnesolevas punktisviidatud teatud lepingueelne teave tarbijale esitada igal juhul enne lepingu sõlmimist ning kaobvõimalus esitada kogu lepingueelne teave pärast lepingu sõlmimist, nagu praegu on § 55 lõikes 1 ettenähtud. Seega muutub regulatsioon ettevõtja jaoks mõnevõrra rangemaks.Lõikes 6 on direktiivi artikli 8 lõike 5 alusel ette nähtud, et kui ettevõtja võtab tarbijaga lepingusõlmimise eesmärgil ühendust telefonitsi, tuleb tarbijale teha telefonivestluse alguses teatavaksettevõtja nimi ja kõne äriline eesmärk. Regulatsioon vastab seni lõike 2 viimases lauses sätestatule.Lõige 7 täiendab lõike 1 punktis 6 sätestatut. Tähtajatu lepingu või kestvuslepingu puhul, milleesemeks on püsivad või korduvad tellimused, sisaldab koguhind tellimuse kogukulu arvel esitatudperioodi kohta. Kui sellise lepingu tasu on kindla määraga, tähendab koguhind igakuiste kuludekogusummat. Kui kogukulu ei ole mõistlikkuse piires võimalik enne arvutada, esitatakse hinnaarvutamise viis. Eelnõuga loodav lõige 7 põhineb direktiivi artikli 6 lõike 1 punktil E.Lõikes 8 nähakse ette tagajärg lõike 1 punktis 6 sätestatud kuludest teavitamise kohustuse täitmatajätmisele. Sellisel juhul ei tule tarbijal kulusid kanda. Regulatsioon põhineb direktiivi artikli 6 lõikel 6ning selle eesmärk on kaitsta tarbijat kulutuste eest, millest ta lepingu sõlmimisel teadlik ei olnud, jamotiveerida samas ettevõtjat enda teavitamiskohustust korrektselt täitma.Lõikes 9 tuuakse selguse huvides välja, et kõnesolevas paragrahvis sätestatud lepingueelneteavitamiskohustus prevaleerib § 14 lõike 2 ja eelnõuga loodava §-s 14 1 sätestatudteavitamiskohustuste üle. Sidevahendi abil sõlmitud lepingute regulatsioon on üldise lepingueelseteläbirääkimiste käigus teabe andmise (§ 14 lg 2) suhtes erinorm. Eelnõuga loodav § 14 1 põhinebdirektiivi artiklil 5, mida ei kohaldata sidevahendi abil sõlmitavatele lepingutele. Sidevahendi abilsõlmitud lepingutele tuleb kohaldada artiklit 6, mis võetakse üle kõnealusesse paragrahvi. Tulenevalteespool toodust kohaldatakse sidevahendi abil sõlmitud lepingute korral lepingueelse teavitamiseüldnormide asemel § 48. Mis puudutab veel § 14, siis tuleb rõhutada, et kõnesolevas lõikesvälistatakse vaid § 14 lõike 2 kohaldumine. Väljaspool äriruume sõlmitud lepingutele hakkab agakohalduma eelnõuga loodav § 14 lg 5, mille kohaselt muutub lepingueelselt tarbijale esitatud teavelepingu sõlmimisel lepingu osaks, kui pooled ei lepi sõnaselgelt kokku teisiti (vt § 14 lõike 5 kohtaseletuskirjas kirjutatut). Eelnõus on kasutatud väljendit lepingu sõlmimise ettevalmistamisele kui § 14kontekstis kõige üldisemat väljendit.Lõikesse 10 võetakse üle direktiivi artikli 6 lõige 9, mis näeb ette, et teavitusnõuete täitmisetõendamiskoormus lasub kauplejal ehk VÕS-i tähenduses ettevõtjal. Sätte loomine on vajalik, kunatulenevalt TsMS-i § 230 tõendab kumbki pool need asjaolud, millele tema nõuded tuginevad. Kuitegemist oleks olukorraga, kus tarbija soovib esitada ettevõtja vastu mõne nõude, nt lepingueelseteavitamiskohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude, siis TsMS-i § 230 ei annaks samatulemust, nagu direktiivi artikli 6 lg 9 nõuab. Seega tuleb direktiivi korrektseks harmoneerimiseksvastav reegel VÕS-is sõnaselgelt kirja panna.Paragrahvi 54 1 on koondatud kogu finantsteenuse osutamise lepingute lepingueelse teavitamiseregulatsioon. Eelnõu koostamisel on seatud eesmärgiks säilitada finantsteenustele võimalikult suuresosas senine regulatsioon, mis vastab finantsteenuste kaugturustuse direktiivile. Erinevalt kehtivastõigusest ei kasutata enam pakkuja terminit, vaid viidatakse läbivalt ettevõtjast finantsteenuseosutajale.Lõige 1 vastab § 54 senisele lõikele 1 1 ja osaliselt lõikele1, kuna seni on neid punkte kohaldatud koos.Olulisi sisulisi muudatusi eelnõuga ei kavandata, muutub vaid sätete asukoht seaduses ning teatud38

viited selleks, et need jääksid õigeks ka pärast eelnõuga tehtavaid muudatusi. Praegu on § 54 lõigete1 ja 1 1 sätestatud nimekirjast välja jäetud punktid 3, 5, 8, 10 ja 11, kuna neid olemuslikultfinantsteenuste puhul ei kohaldata või ei nõua sellise lepingueelse teabe edastamist finantsteenustekaugturustuse direktiiv.Punktid 1–5 on sisuliselt samad nagu kehtivad § 54 lõike 1 1 punktid 1–5.Punkt 6 vastab senise § 54 lõike 1 punktile 2.Punkt 7 vastab kehtiva § 54 lõike 1 1 punktile 6 ja seda on täiendatud kehtiva § 54 lõike 1 punkti 4alusel, sest seni on tulnud eelnimetatud punkte kohaldada koos.Punkt 8 vastab senisele § 54 lõike 1 1 punktile 7.Punktis 9 on sätestatud seni § 54 lõike 1 punktis 6 sisaldunud põhimõte.Punkt 10 sisaldab seni § 54 lõike 1 punktis 9 sätestatud regulatsiooni.Punktides 11–17 on sätestatud seni § 54 lõike 1 1 vastavalt punktides 9–15 sisaldunud regulatsioon.Lõige 2 vastab kehtivale § 54 lõikele 1 2 .Lõige 3 vastab senisele § 54 lõikele 2.Lõige 4 vastab senisele § 54 lõikele 3. Kehtiv § 54 lg 3 on VÕS-is sätestatud üldisena, see tähendab,et see kohaldub kõigile sidevahendi abil sõlmitud lepingutele, mitte ainult finantsteenuste osutamiselepingutele. Tavalistele sidevahendi abil sõlmitud lepingutele ei saa see kohalduma jääda, sesttarbijaõiguste direktiiv on maksimumharmoneeriv, sel põhjusel on eelnõuga tehtud ettepanek jätta seeregulatsioon §-st 54 välja. Kõnesoleva reegli allikas on finantsteenuste kaugturustuse direktiivi artikli 3lg 4. Kuna uue tarbijaõiguste direktiiviga ei muudeta finantsteenuste kaugturustuse direktiivi, peab seesäte finantsteenuste suhtes edasi kehtima.Lõikes 5 on sätestatud kehtiva § 54 lõikele 4 vastav reegel. Tehtavad muudatused on osaliseltterminoloogilised ning osaliselt tingitud vajadusest tagada, et selles lõikes tehtavad viited teistelesätetele jääksid õigeks ka pärast eelnõuga tehtavaid muudatusi.Lõiked 6, 7, 8, 9 vastavad kehtivatele § 54 lõigetele 4 1 , 4 2 , 5 ja 6. Eelnõuga loodavas lõikes 9muudetakse senises lõikes 6 sisaldunud viiteid selleks, et võtta arvesse eelnõuga loodava § 54 1 lõike1 punktide uut numeratsiooni. Eesmärk on jätta viited samasisuliseks.Lõikes 10 nähakse ette, et kõnealusest paragrahvist tulenev teavitamiskohustus kui erinormfinantsteenuse osutamise lepingutele prevaleerib § 14 lõikest 2 ja §-st 14 1 tulenevateteavitamiskohustuste üle ja ka sidevahendi abil sõlmitud lepingu üldise teavitamiskohustuse sätte üle§-s 54. Samas tuleb § 14 silmas pidades rõhutada, et välistus tehakse ainult § 14 lõikele 2, mitte agaülejäänud lõigetele, ka sidevahendi abil sõlmitavatele finantsteenustele hakkab kohalduma § 14lõikesse 5 lisatav põhimõte, et lepingueelses faasis esitatud teave muutub lepingu osas, kui pooled eilepi sõnaselgelt kokku teisiti.Paragrahv 54 2 reguleerib lepingu sõlmimist telefoni teel, täpsemalt lepingulise teabe edastamist jalepinguga seotud olemise tahte kinnitamist. Kõnesolev paragrahv luuakse direktiivi artikli 8 lõike 6ülevõtmiseks. See on säte, mis annab liikmesriikidele valikuõiguse selle riigisisesesse õigusessesisseviimisel. Eelnõu koostamisel on huvigruppidelt saadud arvamusele tuginedes otsustatud sedavalikuõigust kasutada. Seega on kõnesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud, et kui ettevõtja ja tarbijasõlmivad lepingu telefonitsi, on tarbija telefonikõne käigus võetud kohustustega seotud üksnes juhul,kui ettevõtja on telefonitsi edastatut kinnitanud püsival andmekandjal. Regulatsiooni eesmärk ontagada, et tarbija saaks lepingu suhtes olulise informatsiooni pärast telefonivestlust ka andmekandjal,39

mis võimaldab tarbijal temale suunatud teavet säilitada nii, et see on teabe otstarbele vastava ajajooksul kättesaadav ja muutmata kujul taasesitatav. Seega on tagatud, et tarbijal oleks võimalik vastavteave endale talletada ning vajaduse korral sellele tulevikus vaidluse korral tugineda. Lisaks on lõikes1 ette nähtud, et pärast ettevõtjalt püsival andmekandjal teabe saamist peab tarbija kinnitamakirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis (nt e-kirja teel) oma tahet olla telefoni teel võetudkohustustega seotud. Tagamaks telefoni teel sõlmitavate lepingute puhul kõnealusest paragrahvisttulenevast nõudest kinnipidamise, on eelnõus tehtud ettepanek näha ette, et nende nõuete rikkumiselloetakse ettevõtja poolt tarbijale edastatud asi, teenus või muus sooritus tellimata asjaks, teenuseksvõi muuks soorituseks VÕS § 99 lõike 1 tähenduses. Sellest tulenevalt ei ole ettevõtjal õigus nõudatarbijalt asja, teenuse või muu soorituse eest tasu.Lõikes 2 nähakse ette, et kõneluses paragrahvis sätestatut ei kohaldata finantsteenustele. Sedapõhjusel, et finantsteenuste kaugturustuse direktiiv ei näe sellist regulatsiooni ette.Paragrahv 55 jääb ka eelnõu kohaselt reguleerima teabe kinnitamist, kuid sätte sisu muudetakse, ettagada täpne kooskõla uue direktiivi artikli 8 lõigetega 7 ja 8.Kehtiv lõige 1 põhineb sidevahendi abil sõlmitavate lepingute artiklil 5 ning see näeb ette võimaluseanda tarbijale lepingueelne teave ka pärast lepingu sõlmimist juhul, kui seda ei ole enne lepingusõlmimist tehtud. Osaliselt vastab kehtivale § 55 lõikele 1 direktiivi artikli 8 lg 4, mis võetakse üle § 54lõikesse 5. Oluline on rõhutada, et uue regulatsiooni kohaselt tuleb § 54 lõike 5 kohaselt igal juhul, stka sellise sidevahendite kasutamisel, mille kaudu teabe esitamine on piiratud teatud mahuga, esitadaenne lepingu sõlmimist vähemalt selline teave, mida EL-i seadusandja on pidanud kõige olulisemaks.Seejuures tuleb tarbijale anda viide sellele, kus on võimalik tutvuda ülejäänud teabega (vt täpsemaidselgitusi eespool).Samas on uues tarbijaõiguste direktiivis nähtud ette eraldi teabe kinnitamise regulatsioon. Artikli 8lõike 7 sissejuhatava osa alusel sätestatakse lõikes 1, et ettevõtja annab tarbijale kinnituse lepingusõlmimise kohta püsival andmekandjal mõistliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist, kuid hiljemaltsiis, kui asi toimetatakse tarbijale kätte või algab teenuse osutamine või muu soorituse tegemine.Lõikes 2 täpsustatakse, missugust teavet peab lõikes 1 viidatud kinnitus sisaldama. Lõike 2 allikas ondirektiivi artikli 8 lõike 7 alapunktid A ja B. Võrreldes kehtiva lõikega 2 on teavet rohkem. Kinnitus peabigal juhul sisaldama kogu § 54 lõikes 1 sätestatud teabekataloogi, kui seda ei ole esitatud tarbijalejuba varem, sh kui enne lepingu sõlmimist on esitatud ainult § 54 lõikes 5 nimetatud teave. Lisakspeab ettevõtja digitaalse sisu edastamise lepingu korral, kui tarbija on andnud § 53 lõike 4 punktis 7 1nimetatud kinnituse, et digitaalne sisu edastataks talle enne taganemistähtaja lõppu, mille tulemuselkaotab tarija taganemisõiguse, kinnitama, et tarbija on andnud nõusoleku ja kinnituse digitaalse sisuedastamiseks. Viimati nimetatu on vajalik tagamaks, et tarbija annaks endale selgelt aru, et digitaalsesisu varasemal edastamisel kaotab ta taganemisõiguse, ning et see oleks ka selgelt fikseeritud.Lõige 3 hakkab kohalduma teenuse osutamisele või muu kestva soorituse tegemisele, samuti vee,elektrienergia, gaasi või soojuse müügile. Regulatsioon põhineb direktiivi artikli 8 lõikel 8 ning sellejärgi kui tarbija soovib, et teenuste osutamine, muu kestva soorituse tegemine või vee, gaasi, elektrivõi soojuse müük ühendusvõrgu kaudu algab kõnesoleva seaduse § 56 ettenähtud taganemistähtajakestel, nõuab ettevõtja tarbijalt selle kohta sõnaselget avaldust.Paragrahvis 55 1 nähakse ette teabe kinnitamise regulatsioon finantsteenuse osutamise lepingutejaoks, mis sõlmitakse sidevahendi abil. Regulatsioon vastab oma sisult senisele §-le 54 1 . Eelnõugatehakse sõnastuslikud muudatused tulenevalt eelnõuga muutuvast terminoloogiast ning samutimuudetakse viiteid teistele sätetele, kuna eelnõuga muutub mõnevõrra sätete numeratsioon.Nagu kehtivas õiguses, reguleerib ka eelnõus § 56 tarbija õigust lepingust põhjust avaldamatataganeda. Tulenevalt direktiivi artiklite 9, 10 ja 11 ülevõtmise vajadusest tehakse eelnõugakõnealusesse paragrahvi mõningad muudatused ja lisatakse juurde teatud täiendused, mida40

kirjeldatakse täpsemalt allpool. Uue direktiivi kohaselt on taganemisõiguse regulatsioon sidevahendiabil sõlmitud lepingute jaoks sisuliselt sama nagu väljaspool äriruume sõlmitud lepingute jaoks.Kõnealuses §-s 56 on aga ette nähtud erisused finantsteenuse osutamise lepingutest taganemiseks.Lõige 1 vastab direktiivi artikli 9 lõikele 1. Samamoodi Eestis kehtiva õigusega on tarbijaltaganemiseks 14 päeva. Samas on oluline rõhutada, et eelnõu järgi põhineb vastav regulatsioonmaksimumharmoneerival direktiivil, mis tähendab, et täpselt 14-päevasest tähtajast tuleb lähtuda kakõigis teistes liikmesriikides. Direktiivi preambuli punktis 40 on välja toodud, et taganemistähtajavarieerumine liikmesriigiti tekitab praegu õiguslikku ebakindlust ja eeskirjade järgimise kulusid. Uueregulatsiooniga ühtsustatakse see aga täielikult. Kuna VÕS-i § 194 tunnistatakse eelnõuga kehtetuks,siis tuuakse kõnesolevas lõikes selgelt välja seni § 194 lõikes 2 sisaldunud põhimõte, et tegemist onõigusega taganeda põhjust avaldamata ehk teisisõnu ilma igasuguse ettevõtjapoolse rikkumiseta.Lisaks jäetakse välja kehtiva lõike 1 kaks viimast lauset, kuna direktiivis on taganemistähtaja algusemääramiseks ette nähtud detailne eriregulatsioon, mis sätestatakse lõigetes 1 1 –1 3Lõike 1 1 loomine on vajalik direktiivi artikli 9 lõike 2 punkti B ülevõtmiseks. Nagu juba eespoolmainitud, on uues direktiivis märkimisväärselt täpsemalt reguleeritud taganemise tähtaja kulgemisealgus. Lõikesse 1 1 on koondatud erinevad variandid, mis võivad esineda lepingute korral, milleesemeks on asja üleandmine, nt müügilepingute korral. Kõige tavapärasemal juhul hakkabtaganemistähtaeg kulgema päevast, mil tarbija saab asja enda valdusesesse ehk päevast, kui näiteksinternetipoest tellitud riided toimetatakse tarbijale koju. Sama kohaldub juhul, kui asi antakse ülemõnele asja kättesaamise õigusega isikule, nt tarbija perekonnaliikmele või töökaaslasele. Nagu kaväljaspool äriruume sõlmitud lepingute korral, on ka siin väljendit tarbija nimetatud isik, kes ei olevedaja, kasutatud selleks, et tagada täielik kooskõla direktiiviga. See ei eelda Eesti riigisisese õigusetähenduses volituse andmist. Eelnõus on direktiivi alusel selgelt rõhutatud, et tegemist peab olematarbijale füüsilise valduse üleandmisega. Seda põhjusel, et Eestis loetakse näiteks auto otseseksvalduseks ka autovõtmete olemasolu, kuna need võimaldavad auto üle tegeliku võimu teostamist,hoolimata sellest, et auto ise võib asuda tarbijast füüsiliselt väga kaugel. Samas hakkab direktiivitähenduses taganemistähtaeg kulgema alles päevast, kui tarbija saab asja, kõnesoleval juhul auto,reaalselt enda kätte, sest alles sellest hetkest alates on tal võimalik auto omadustega tutvuda.Lõike 1 1 punktis 1 täpsustatakse, et kui tarbijale tuleb lepingu kohaselt üle anda mitu asja ja needtoimetatakse talle eraldi kohale, hakkab taganemistähtaeg kulgema päevast, kui kätte saadakseviimane asi ehk päevast, kui tarbijale on kõik tellitud asjad kohale toimetatud. See kohaldub juhul, kuiühe lepingu esemeks on mitu asja ning see vastab direktiivi artikli 9 lõike 2 p B alapunktile i. Kuipooled on sõlminud mitme asja suhtes mitu eraldi lepingut, määratakse lõike 1 1 sissejuhatavalauseosa kohaselt taganemistähtaja kulgemine iga lepingu suhtes eraldi.Punktis 2 sätestatakse direktiivi artikli 9 lõike 2 p B alapunkti ii alusel, et juhul, kui lepingu ese tulebtarbijale üle anda mitmes osas, algab taganemistähtaeg viimase osa saamisest. Punkt 2 kohaldubjuhul, kui tarbija on tellinud ühe tervikliku lepingueseme, mis koosneb mitmest eri osast, nt erinevatesttükkidest. Sellisel juhul on võimalik tarbijal hinnata lepingueset kui tervikut ning kaaluda selle pinnalttaganemisõiguse kasutamise võimalikkust.Punkt 3 kohaldub kestvuslepingutele, mille esemeks on asjade korduv üleandmine. Sellisel juhulhakkab taganemistähtaeg kulgema esimese asja üleandmisest. Regulatsiooni loogika seisneb selles,et kuna sooritused on sarnased, peaks tarbija juba esimese soorituse põhjalt suutma hinnata, kas tasoovib lepingust taganeda. Punkti allikas on direktiivi artikli 9 lõike 2 p-i B alapunkt iii.Lõikes 1 2 sätestatakse, et teenuse osutamise lepingute korral või lepingute puhul, mille esemeks onmuu kestva soorituse tegemine, algab taganemistähtaeg lepingu sõlmimise kuupäevast. Regulatsioonvastab direktiivi artikli 9 lõike 2 p-is A sätestatule. Teenuse osutamise või muu kestva soorituse puhul41

on taganemisõiguse juures oluline silmas pidada direktiivi artikli 16 punktist A tulenevat ja eelnõu § 53lõike 4 punkti 1 lisatavat erisust taganemisõiguse kohaldamise kohta.Lõige 1 3 sätestab eriregulatsiooni vee, gaasi, elektri või soojuse müügi puhul ühendusvõrgu kauduning sellise digitaalse sisu puhul, mida ei edastata füüsilisel andmekandjal. Ka selliste lepingute korralhakkab vastavalt artikli 9 lõike 2 p-ile C samamoodi teenuse osutamise lepingu või muu kestvasoorituse tegemise lepinguga taganemistähtaeg kulgema lepingu sõlmimise päevast.Lõikes 1 4 sätestatakse senini lõikes 1 1 sisaldunud regulatsioon, mille kohaselt algab finantsteenustekorral taganemistähtaeg kas lepingu sõlmimise päevast või päevast, mil tarbija ees on täidetudlepingueelne teavitamiskohustus. Muudetud on eelnõus sisalduvaid viiteid, sest eelnõuga muudetakseteiste sätete numeratsiooni seaduses.Lõige 1 5 vastab kehtivale lõikele 1 2 ning see näeb ette, et sidevahendi abil sõlmitud elu- japensionikindlustuslepingust võib tarbija taganeda 30 päeva jooksul alates päevast, mil tarbijatteavitatakse lepingu sõlmimisest, või kõnesoleva seaduse § 55 1 lõigetes 1 ja 3 sätestatud kohustusetäitmisest, kui see toimub pärast lepingu sõlmimist. Eelnõuga muudetakse vaid kõnealuses lõikessisalduvaid viiteid. Viide §-le 54 1 on asendunud viitega §-le 55 1 ja viide lõikele 2 on asendunud viitegalõikele 3. Muudatused tehakse, et viited jääksid ka pärast teiste sätete numeratsiooni muutumistsamaks.Lõikesse 1 6 võetakse üle direktiivi art 10 ning lõikega nähakse ette taganemisõigusest teavitamatajätmise tagajärjed. Nimelt kui ettevõtja ei esita tarbijale enne lepingu sõlmimist teavet taganemisõigusekohta vastavalt § 54 lõike 1 punktile 12, ei hakka taganemistähtaeg kulgema enne, kui tarbija onvastava teabe saanud. Seda põhjusel, et kui tarbija ei tea taganemisõiguse olemasolust, ei saa taseda ka kasutada ning tarbija suhtes oleks ebaõiglane arvestada sellel ajal taganemistähtajakulgemist. Seetõttu on ette nähtud, et taganemistähtaeg on 14 päeva alates nõuetekohase teabesaamisest. Samas on direktiivis selleks, et tasakaalustada tarbija ja ettevõtjate huve ning vältida, ettaganemisõigust teostataks ebamõistlikult pika aja möödudes, ette nähtud, et taganemisõigus lõpebigal juhul pärast 12 kuu möödumisest lõigetes 1 1 –1 3 sätestatud viisil määratud taganemistähtajalõppemist. Preambuli punktis 43 on sellist piirangut põhjendatud vajadusega tagada õiguskindlus. Kuivõrrelda eelnõu regulatsiooni kehtiva õigusega, täpsemalt kehtiva § 56 lõikega 2, võib siin täheldadamitmeid erinevusi. Kehtivas õiguses piisab selleks, et taganemistähtaeg ei hakkaks kulgema, mistahes § 54 lõikes 1 viidatud teabe esitamata jätmisest, sest §-s 55 viidatakse § 54 lõikele 1. Eelnõujärgi ei hakka taganemistähtaeg kulgema ainult juhul, kui ettevõtja ei esita tarbijale teavettaganemisõiguse kohta (§ 54 lõike 1 p 12). Seega on ettevõtja huve silmas pidades regulatsioonmõistlikum. Samas on direktiivis ette nähtud tähtaeg, mille jooksul taganemistähtaeg kulgema eihakka, kui tarbijale nõutud teavet ei esitata, oluliselt pikem – senise kolme kuu asemel on eelnõu järgikaksteist kuud. See on omakorda palju soodsam tarbijale.Lõikes 2 tehakse erand lõikes 1 6 sätestatust. Lõike 1 6 asemel kohaldatakse sidevahendi abil sõlmitudfinantsteenuse osutamise lepingutele lõiget 2. Eesmärk on säilitada finantsteenuste kaugturustuseleseni kehtinud regulatsioon. Finantsteenuste puhul jääb seega endiselt kehtima põhimõte, et kuiettevõtja ei ole tarbijale nõutavat lepingueelset teavet andnud, on tarbijal õigus taganeda lepingustkolme kuu jooksul. Kui ettevõtja edastab tarbijale kõnesoleva seaduse § 54 1 lõikes 1 sätestatud teabehilinenult, kuid siiski kolme kuu jooksul lepingu sõlmimise päevast, võib tarbija lepingust taganeda 14päeva jooksul teabe saamisest.Lõikes 2 1 on sätestatud seni § 194 lõike 2 kolmandas lauses ja finantsteenuste puhul seni § 56 lõikes1 2 sisaldunud põhimõte, et tarbija loetakse tähtaegselt taganenuks, st tähtaeg loetakse järgituks juhul,kui tarbija saadab taganemisavalduse ära taganemistähtaja jooksul. Uues direktiivis vastab see artikli11 lõikele 2.42

Lõikes 2 1 seni sisaldunud põhimõte, et finantsteenuse osutamise lepingust taganemise õigus lõpeb,kui mõlemad pooled on tarbija sõnaselgel soovil oma lepingulised kohustused ennetaganemistähtaega täitnud, on sisuliselt kaetud eelnõu § 53 lõike 4 punktiga 1. Erinevus on siiskiselles, et uue regulatsiooni järgi peaks tarbija andma kinnituse selle kohta, et ta kaotab oma õigused,ning piisab sellest, et lepingulised kohustused on täiemahuliselt täitnud ettevõtja (vt täpsemalteespool).Lõikes 2 2 sätestatakse direktiivi artikli 11 lõikele 1 tuginedes, et tarbija võib lepingust taganeda,kasutades taganemisavalduse tüüpvormi või esitades muu ühemõttelise taganemisavalduse. Seegaon tarbijal tulevikus ettevõtjale taganemisavalduse tegemiseks kaks valikuvõimalust. Esiteks võibtarbija kasutada selleks taganemisavalduse tüüpvormi. Preambuli punktis 44 on välja toodud, eterinevused viisides, kuidas liikmesriikides taganemisõigust teostatakse, on põhjustanud piiriülesemüügiga tegelevatele kauplejatele kulusid. Tulevikus on selliste kulude ja probleemide vähendamisekskehtestatud direktiiviga (I lisa B osa) ühtne näidisvorm, millega tarbija saab ettevõtjat taganemisestteavitada. Seni on sellise tüüpvormi kasutamine olnud võimalik koduukselepingutest taganemiseks,uue direktiivi tüüpvormi kasutamine on võimalik nii väljaspool äriruume sõlmitud lepingutesttaganemiseks kui ka sidevahendi abil sõlmitud lepingutest taganemiseks. Riigisiseselt kehtestataksetaganemisavalduse tüüpvorm justiitsministri määrusega, volitusnorm selleks sätestatakse järgmiseslõikes. Seejuures tasuks silmas pidada, et ettevõtjal on tulenevalt § 54 lõike 1 punktist 13 kohustusesitada tarbijale enne lepingu sõlmimist ka taganemisõiguse tüüpvorm. Seega peaks tarbijal tüüpvormalati käepärast olema. Taganemise tüüpvormi kasutamine peaks tarbija jaoks olema lihtne ja mugav,samuti peaks see hõlbustama ettevõtja tegevust, sest info taganemise kohta jõuab temanistandardiseeritud kujul. Siiski ei ole taganemisavalduse tüüpvormi kasutamine ainus võimalustaganemiseks. Teine võimalus on teatada ettevõtjale lepingust taganemisest vabas vormis, kuitaganemisest teavitav avaldus kauplejale on ühemõtteline. Erinevalt kehtiva õiguse § 194 lõike 2teises lauses sätestatust, ei piisa taganemiseks pelgalt lepingu esemeks oleva asja tagastamisesttaganemistähtaja jooksul. Preambuli punktist 44 võib välja lugeda, et taganeda on võimalik kaubatagastamisega koos selge avaldusega. Seega ainuüksi kauba tagastamisest ei piisa. Samas ei tulenedirektiivist, et tarbija peaks igal juhul kasutama selliseid väljendeid nagu „taganemine“,„taganemisõigus“ vms. Oluline on, et tarbija soov lepinguga enam mitte seotud olla oleks selge jaüheselt mõistetav. Põhjenduspunktis 44 on veel selgitatud, et ühemõttelise taganemisavalduse nõuetoleks võimalik täita kirja, telefonikõne või kauba tagastamisega koos selge avaldusega, kuid kohustustõendada, et taganemine toimus direktiivis kindlaks määratud tähtaegade jooksul, peaks lasumatarbijal. Seetõttu on tarbija huvides kasutada kauplejale oma taganemisest teada andmiseks püsivatandmekandjat. Lõiget 2 2 ei kohaldata finantsteenuse osutamise lepingust taganemisele, sestfinantsteenuste kaugturustuse direktiivis, mis on maksimumharmoneeriv, ei ole sellist regulatsiooniette nähtud, mh ei ole finantsteenuste jaoks loodud taganemise tüüpvormi.Lõikes 2 3 on volitusnorm justiitsministrile taganemisavalduse tüüpvormi kehtestamiseks. Tüüpvormkehtestatakse ministri määrusega direktiivi I lisa B osa ülevõtmiseks.Lõikes 2 4 sätestatakse põhimõte, et kui tarbija kasutab taganemisavalduse edastamiseks ettevõtjaveebilehte, saadab ettevõtja tarbijale viivitamata püsival andmekandjal kinnituse taganemisavaldusekättesaamise kohta. Sellise kohustuse sätestamine on vajalik direktiivi artikli 11 lõike 3 ülevõtmiseks.Direktiivi preambuli punktis 45 on selgitatud, et kogemuste põhjal on teada, et paljud tarbijad jakauplejad eelistavad suhtlemist kaupleja veebilehe kaudu, ning seetõttu peaks kauplejal olemavõimalik anda tarbijale võimalus täita taganemisteate vorm veebipõhiselt. Sel juhul peaks kauplejaviivitamata kinnitama taganemisteate kättesaamist püsival andmekandjal, näiteks e-kirjaga.„Viivitamata“ tähendab esimesel võimalusel. Regulatsiooni eesmärk on tagada tarbijale teave sellekohta, et tema tahteavaldus on ettevõtjani jõudnud.43

Paragrahvi 56 täiendamine lõikega 2 5 on tingitud vajadusest võtta riigisisesesse õigusesesse üledirektiivi artikli 11 lg 4, mis paneb tõendamiskoormuse taganemisõiguse kohase teostamise kohtatarbijale. Sätte loomine on vajalik seetõttu, et tulenevalt TsMS-i §-st 230 peab kumbki pool tõendamaasjaolud, millele tema väited tuginevad. Seega kui tarbija esitaks nõude ettevõtja vastu näitekstasutud raha tagasisaamiseks, oleks ka TsMS-i § 230 alusel tõendamiskoormus samasugune, naguartikli 11 lg 4 ette näeb. Kuid kui tegemist oleks vastupidise olukorraga, kus ettevõtja esitab nõudetarbija vastu, näiteks nõuab hoolimata tarbija taganemisest jätkuvalt tarbijalt lepingujärgsete sooritustetegemist, lasuks TsMS-i § 230 kohaselt tõendamiskoormis ettevõtjal. Ettevõtja peaks näitama, ettarbija ei teinud taganemisavaldust tähtaegselt vms. Et selline lahendus ei oleks direktiivi artikli 11lõikega 4 kooskõlas, tehakse eelnõuga ettepanek täiendada § 56 lõikega 2 5 . Eelnõuga loodavastlõikest 2 5 tuleneb, et vajaduse korral peab tarbija olema valmis näitama, et ta on lepingust taganenudnäiteks tähtaegselt ja esitanud ühemõttelise taganemisavalduse. Oluline on rõhutada, et direktiivitähenduses ei ole tegemist taganemisõigusele seatava täiendava eeldusega, millest võiks tuletada, ettarbija peaks alati taganemisavalduse esitamisel eraldi põhjendama, et tal on õigus taganeda jataganemistähtaeg ei ole veel lõppenud jne. Tegemist on sättega, mis määrab kindlakstõendamiskoormise. See tähendab, et vaidluse korral peab tarbija olema valmis tõendama, et ta ontaganenud § 56 sätestatut järgides. Tarbijal on võimalik enda väiteid tõendada kõikvõimaliketsiviilkohtumenetluses lubatavate tõenditega. Näiteks kui tarbija teeb taganemisavalduse posti teel,võib ta ühe võimaliku tõendina esitada postkontori kinnituse kirja saatmise kohta. Samas on olulinerõhutada, et see ei ole ainus võimalik tõend.Lõige 3 tunnistatakse kehtetuks, sest direktiivi ülevõtmise tulemusel kehtestatakse §-de 56 1 ja 56 2detailsem regulatsioon nii ettevõtja kui ka tarbija kohustuste kohta olukorras, kus tarbija otsustablepingust põhjust avaldamata taganeda. Oluline erisus on asjaolu, et kumbki pool peab saadutagastama viivitamata, kuid hiljemalt 14 päeva möödumisel senise 30 päeva asemel. Täpsemalt onuut regulatsiooni selgitatud allpool.Samas tuleb silmas pidada, et lõige 3 vastab oma praegusel kujul finantsteenuste kaugturustusedirektiivi artikli 7 lõigetele 4 ja 5. Finantsteenuste kaugturustuse direktiivi uue tarbijaõiguste direktiivigaei muudetud, mistõttu peab kõnealune regulatsioon jääma finantsteenuste kaugturustuse lepinguteleedasi kehtima. Kuna finantsteenuste kaugturustuse direktiiv on maksimumharmoneeriv, ei ole võimalikregulatsiooni ühtlustada sidevahendi abil sõlmitavate lepingute üldregulatsiooniga. Sellest tulenevalton lõikes 3 sisalduvad põhimõtted finantsteenuse osutamise lepingute kohta sätestatud § 56 1 lõike 1viimases lausess ja § 56 2 lõike 1 viimases lauses. Ümberpaigutamine §-desse 56 1 ja 56 2 on vajalikselleks, et eelnõuga luuakse eraldi sätted, mis reguleerivad tarbija ja ettevõtja kohustusi taganemiseõigussuhtes. On loogilisem ja süsteemsem, kui ka kohustused finantsteenuse osutamise lepingusttaganemisel viidaks sisse vastavatesse sätetesse.Lõige 4 tunnistatakse eelnõuga kehtetuks, kuna tarbijakrediidilepingute jaoks on olemaseriregulatsioon tarbijakrediidi jaos, eri- ja üldregulatsioonivahelist suhet reguleerib eelnõus § 53 lg 5,lisaks ütleb ka kõnealuse paragrahvi lõige 5, mida eelnõuga ei muudeta, et kõnesolevas paragrahvissätestatut ei kohaldata juhul, kui sidevahendi abil sõlmitud lepinguks on tarbijakrediidileping.Paragrahvis 56 1 sätestatakse direktiivi artiklile 13 tuginedes ettevõtja kohustused tarbijapoolsellepingust taganemisel.Lõige 1 vastab direktiivi artikli 13 lõike 1 esimesele alalõigule ning siin sätestatakse ettevõtjatagasitäitmise kohustus. Ettevõtjal on kohustus tagastada tarbijale viivitamata, kuid hiljemalt 14 päevamöödumisel taganemisavalduse kättesaamisest kõik tarbijalt lepingu alusel saadud tasud, muu hulgastarbija kantud asja üleandmise kulud. Võrreldes kehtiva õigusega tarbija positsioon paraneb, sestpraegu on vastavalt § 56 lõikele 3 ettevõtjal samuti kohustus tagastada tarbijalt saadu viivitamata, kuid44

hiljemalt 30 päeva möödumisel. Eelnõu kohaselt tuleb tarbijale tema makstud tasud tagastadahiljemalt 14 päeva möödumisel alates ettevõtjapoolsest taganemisavalduse kättesaamisest.Lõige 2. Nagu juba eespool § 56 lõike 3 kohta selgitatud, tuleb finantsteenuse osutamise lepingutesttaganemisele säilitada senine regulatsioon, mis vastab ettevõtja kohustuste osas finantsteenustekaugturustuse direktiivi artikli 7 lõikele 4. Selleks sätestatakse eelnõuga loodava § 56 1 lõikes 2, et kuitarbija taganeb finantsteenuse osutamise lepingust, tagastab ettevõtjast finantsteenuse osutajatarbijale taganemisavalduse kättesaamisel viivitamata, kuid hiljemalt 30 päeva möödumisel kõiktarbijalt lepingu alusel saadud tasud. Finantsteenuste kaugturustuse direktiivi artikli 7 lõikes 4viidatakse, et tagastama ei pea artikli 7 lõikes 1 nimetatud summat ehk sisuliselt summat, mis vastab §56 2 lõikes 4 nimetatule (vt täpsemalt allpool).Lõige 3 sätestatakse artikli 13 lõike 2 riigisisesesse õigusesse harmoneerimiseks. Kõnealuseparagrahvi lõikes 1 on sõnaselgelt viidatud, et ettevõtja kohustus tagastada tarbijale kõik lepingualusel saadud tasud hõlmab muu hulgas ka tarbija kantud asja üleandmise kulusid, nt transpordi- vmskulusid. Lepingust taganemise korral on tarbijal üldjuhul õigus ka sellised kulutused ettevõtjalt tagasinõuda. Lõige 2 sätestab sellest aga erandi, erandi kohaselt, ei pea ettevõtja tarbijale tagastama kulu,mis ületab tavapärase üleandmise viisiga seotud kulu, kui tarbija on sõnaselgelt valinud ettevõtjapakutud kõige odavamast tavapärasest asja üleandmise viisist erineva üleandmise viisi. Näiteks kuitarbija on soovinud tavapärase postipaki saatmise asemel asja kohaletoimetamist kiirkorras võikulleriga vms, peab tarbija ise kandma kahe kohaletoimetamise viisi vahelise kulude erinevuse, sellesosas ei ole tal ettevõtja vastu nõudeõigust. Rõhutama peab, et tavapärase kohaletoimetamise kulusumma peab ettevõtja igal juhul tarbijale hüvitama (vt preambuli punkt 46).Lõike 4 loomine on tingitud direktiivi artikli 13 lõike 1 teise alalõigu ülevõtmise vajadusest. Ettevõtjapeab üldjuhul tarbijale tema tasutud maksed tagastama, kasutades sama makseviisi, mida kasutasmaksete tegemiseks tarbija. Näiteks kui tarbija on tasunud ettevõtjale pangaülekandega, peabettevõtja kandma tasud tagasi tarbija maksekontole. Regulatsioon lähtub eeldusest, et tarbija onkauba või teenuse eest tasumiseks valinud endale kõige mugavama ja soodsama makseviisi ningeelduslikult soovib ta ka raha tagastamist samal viisil. Preambuli punktis 46 on sellest tulenevaltselgitatud, et tarbijale ei tohiks tasusid tagastada näiteks ettevõtja voucher’i andmisega. Siiski näebeelnõu pooltele ette võimaluse sõnaselgelt teisiti kokku leppida ning tagastada tarbijale maksed,kasutades mõnda teist makseviisi. Viimati nimetatu on siiski võimalik vaid juhul, kui sellise teistsugusemakseviisiga ei kaasne tarbijale makse tegemise tõttu täiendavat teenustasu või muud kulu.Lõige 5 vastab direktiivi artikli 13 lõikele 3. Kõnesolevas lõikes tuuakse välja ettevõtja õigus keeldudaVÕS-i § 111 alusel tarbijale tema makstud tasude tagastamisest, kui lepingu esemeks on asjaüleandmine ja tarbija ei ole lepingu esemeks olevat asja ettevõtjale tagastanud või esitanud tõendit, etta on asja tagasi saatnud, nt postkontorist saadud asja ärasaatmist tõendavat dokumenti vms.Sisuliselt on tegemist sarnase regulatsiooniga, nagu on sätestatud kehtiva § 189 lõike 1 teises lauses,kus on samuti viidatud § 111 kohaldamise võimalusele. Ettevõtjal ei ole tagasimakse tegemisestkeeldumise õigust juhul, kui ta on nõustunud lepingu esemeks olevale asjale ise järele minema.Sellisel juhul sõltub asja tagasisaamine ettevõtjast endast, mistõttu oleks õigustamatu jätta ettevõtjaleõigus keelduda raha tagastamisest, kui ta ei ole asja tagasi saanud enda tegevusetuse tõttu. Samaletulemusele võiks ilmselt jõuda § 111 lõike 3 alusel, kuid direktiivi täpse ülevõtmise ja selguse huvideson see põhimõte kõnealusesse lõikesse eraldi kirja pandud.Paragrahvi 56 2 loomine on ajendatud vajadusest võtta riigisisesesse õigusesse üle direktiivi artikkel14, mis reguleerib tarbija kohustusi lepingust taganemisel ehk tagasitäitmise õigussuhtes.Lõige 1 vastab direktiivi artikli 14 lõike 1 esimesele alalõigule. Kui eelnevast paragrahvist tulenesettevõtjale kohustus tagastada tarbijale tarbija makstud tasud viivitamata alates taganemisavaldusekättesaamisest, kuid hiljemalt 14 päeva möödumisel, siis kõnesolevast lõikest tuleneb tarbijalesamasugune kohustus saadud asja tagastamise suhtes. Nimelt tuleb asi ettevõtjale viivitamata, kuid45

hiljemalt 14 päeva möödumisel taganemisavalduse tegemisest tagasi saata või anda asi üleettevõtjale või ettevõtja nimetatud isikule. Ettevõtja nimetatud isiku all tuleks mõista asja kättesaamiseõigusega isikut, ettevõtja puhul võib selleks üldjuhul olla ettevõtja töötaja. Tagastamise viisi valibtarbija. Tähtaja järgimiseks peab tarbija asja tähtaja jooksul ettevõtjale ära saatma, st vähemaltettevõtja poole teele panema, mis tähendab, et ei eeldata, et ettevõtja peaks olema asja selle tähtajajooksul kätte saanud. Regulatsioon on sarnane taganemisavalduse tegemise tähtaja järgimisega.Teises lauses täpsustatakse, et tarbijal ei ole kohustust asja ettevõtjale saata, kui ettevõtja onnõustunud asjale ise järele tulema.Lõige 2. Nagu ka eespool ettevõtja kohustuste juures, nähakse ka kõneluses lõikes tarbija kohustustejuures ette erisus finantsteenuse osutamise lepingust taganemisele. Nimelt on kõnealuses lõikessätestatud seni § 56 lõike 3 teises lauses sätestatu. Kui tarbija taganeb finantsteenuse osutamiselepingust, tagastab tarbija finantsteenuse osutajale saadud raha ja muud esemed viivitamata, kuidhiljemalt 30 päeva möödumisel taganemisavalduse tegemisest. Regulatsioon vastab finantsteenustekaugturustuste direktiivi artikli 7 lõikele 5, millest ei saa finantsteenuste kaugturustuse direktiivimaksimumharmoneeriva olemuse tõttu kõrvale kalduda.Lõige 3 luuakse direktiivi artikli 14 lõike 1 teise alalõigu ülevõtmiseks. Esimeses lauses sätestatakseesmalt üldine põhimõte, et tarbija peab lepingust taganemise korral kandma kõik asja tagastamisegaseotud otsesed kulud, nt transpordi- või postikulud. Esimese lause teise poole kohaselt võivad pooledsamas kokku leppida, et kulud kannab ettevõtja. Võrreldes kehtiva õigusega on tegemist olulisemuudatusega, sest kehtiv § 194 näeb ette vastupidise reegli, kuid ka kehtiva õiguse alusel on võimalikkokku leppida, et asja tagastamise kulud kannab 10 euro ulatuses tarbija. Tarbijapoolse kuludekandmise eeldus on, et tarbijat on lepingueelselt kulude kandmise kohustusest teavitatud. Kõnealuselõike teises lauses nähakse ette tagajärg § 54 lõike 1 punkti 14 kohasele asja tagastamise kuludestteavitamise kohustuse rikkumisele. Kui ettevõtja rikub teavitamiskohustust, kaotab ta õiguse nõudatarbijalt lepingust taganemise korral asja tagastamisega seotud kulutuste kandmist. Sellisel juhul peabettevõtja vastavad posti-, transpordi- vms kulud kandma ise. Sellise reegli sätestamise eesmärk onesiteks motiveerida ettevõtjat teavitamiskohustust korrektselt täitma ning teiseks tagada, et lepingusttaganemisel ei kaasneks tarbijale kulutusi, millest ta varem teadlik ei olnud.Lõige 4 vastab artikli 14 lõikele 2. Preambuli punktis 47 on välja toodud, et mõned tarbijad kasutavadtaganemisõigust, olles kaupa kasutanud kauem, kui see on vajalik kauba olemuses, omadustes jatoimimises veendumiseks. Sel juhul ei tohiks tarbija kaotada taganemisõigust, vaid peaks vastutamakauba väärtuse vähenemise eest. Selline regulatsioon on direktiivi alusel ette nähtud lõikes 3. Olulineon rõhutada, et tarbijal on põhimõtteliselt õigus asja prooviks kasutada, et hinnata, kas see talle sobibja meeldib, ning sellise kasutamise käigus tekkinud väärtuse vähenemise eest tarbija ei vastuta. Seeon vajalik, kuna sidevahendi abil sõlmitud lepingute korral puudub tarbijal võimalus kaubaga ennelepingu sõlmimist tutvuda. Preambuli punktis 47 on selgitatud, et kauba olemuses, omadustes jatoimimises veendumiseks peaks tarbija käsitsema ja uurima kaupa üksnes nii, nagu tal lubataks sedateha poes. Näiteks peaks tarbija rõivast ainult selga proovima, kuid ei tohiks seda rõivast kanda.Vastutus tekib juhul, kui tarbija on asja kasutanud muul viisil, kui on vaja asja olemuses, omadustes jatoimimises veendumiseks. Eesti õiguse kohaselt tähendab vastutus, et ettevõtjal on õigus kasutadatarbija vastu õiguskaitsevahendeid, eelkõige nõuda tekkinud kahju hüvitamist. Regulatsiooni eesmärkon tasakaalustada tarbija ja ettevõtja huve. Lõike 4 teises lauses on sätestatud, et tarbija ei vastutaasja väärtuse vähenemise eest juhul, kui ettevõtja ei ole vastavalt § 56 lõike 1 punktile 12 juhtinudtarbija tähelepanu taganemisõiguse olemasolule. Võrreldes kehtiva § 194 lõikes 4 sätestatuga, eieristata eelnõu kohaselt enam asjaolu, kas tarbija tegutses tahtlikult või raskelt hooletult.Lõige 5 on ajendatud direktiivi artikli 14 lõikest 3. Regulatsioon kohaldub kõikvõimalikele teenuseosutamise või muu kestva soorituse tegemise lepingutele ning ka vee, gaasi, elektrienergia ja soojusemüügile ühendusvõrgu kaudu. Kui tarbija on teinud § 55 lõikes 3 viidatud avalduse ehk avalduse, etettevõtja teeks talle soorituse taganemistähtaja jooksul, ja pärast selle avalduse tegemist otsustab46

tarbija lepingust siiski taganeda, peab tarbija hüvitama ettevõtjale lepingu täitmisena üleantu väärtuseproportsionaalselt üleantuga ajani, mil tarbija lepingust taganes, võttes arvesse lepingu kogumahtu.Üleantu väärtus määratakse lepingus kokku lepitud koguhinna alusel. Näiteks kui lepingus on ettenähtud teenustasu ühe kuu kohta ja tarbija kasutab teenust kuni taganemiseni nädal aega, peab tamaksma ettevõtjale tasu selle nädala eest. Nädalane tasu arvutatakse sellisel juhul proportsionaalseltkuutasu suurusest. Lõike 5 viimases lauses on tarbija kaitseks ette nähtud, et kui lepingujärgne hindon ebamõistlikult suur, arvutatakse üleantu väärtus turuhinna alusel. Ebamõistlikkus on määratlemataõigusmõiste, mida tuleb iga kord eraldi sisustada. Lõige 5 hõlmab ka varem § 58 lõikes 1 sisaldunudpõhimõtteid finantsteenuste kaugturustuse kohta.Lõikes 6 nähakse ette erireegel lõikest 5 ning loetletakse olukorrad, mil tarbija ei pea lepingute puhul,mille esemeks on teenuse osutamine või muu kestva soorituse tegemine või vee, gaasi, elektrienergiaja soojuse müük ühendusvõrgu kaudu, ettevõtjale lõikes 5 sätestatud korras üleantu väärtusthüvitama. Lõige 6 vastab direktiivi artikli 14 lõike 4 punktile A ning selle eesmärk on kaitsta tarbijathüvitise maksmise kohustuse eest olukorras, kus tarbijale ei ole antud piisavalt asjakohast teavettaganemisõiguse ja selle tingimuste kohta ning samuti lõike 5 kohase hüvitamiskohustuse kohta, võikui tarbija ei ole avaldanud sõnaselget soovi § 55 lõike 3 kohaselt, et sooritus tehtaks ennetaganemistähtaja lõppu.Lõikes 7 sätestatakse samuti erireegel lõike 5 suhtes. Lõige 7 kohaldub digitaalse sisu üleandmiselepingutele ning sellega võetakse üle direktiivi artikli 14 lõike 4 punkt B. Nimelt ei ole ettevõtjal õigusnõuda tarbijalt hüvitist taganemistähtaja jooksul edastatud digitaalse sisu eest, kui tarbija ei olesõnaselgelt avaldanud soovi, et digisisu edastataks talle enne taganemistähtaja lõppu, ta ei olekinnitanud, et varasema edastamisega kaotab ta taganemisõiguse (§ 53 lõike 4 p 7 1 ) või ettevõtja eiole talle seda kinnitust esitanud (§ 55 lg 2).Lõikes 8 on sätestatud, et taganemisest tulenevad ettevõtja nõuded tarbija vastu piirduvad §-s 56 2sätestatuga ja ka § 56 1 lõikes 3 sätestatuga, sest nendest tuleneb tarbijale teatud kulude kandmisekohustus. See tähendab, et muudel kui kõnealuses paragrahvis sätestatud alustel ei ole võimalikettevõtjal tarbija vastu nõuet esitada. Säte vastab direktiivi artikli 14 lõikele 5.Lõikesse 9 on üle võetud seni § 194 lõikes 3 sisaldunud reegel, et lepingutingimus, mis raskendabtaganemisõiguse kasutamist, eelkõige kokkulepe, millega taganemine seotakse käsiraha võileppetrahvi maksmisega, on tühine. Muudatus on tingitud eelnõuga kavandatavast § 194 kehtetukstunnistamisest, mistõttu tuleb seal sisalduvad olulised põhimõtted sätestada seaduses teisteasjakohaste sätete juures.Lõikes 10 on sätestatud, et kui sidevahendi abil sõlmitud finantsteenuse osutamise lepinguks ontarbijakrediidileping, kohaldatakse kõnesolevas paragrahvis nimetatud tagajärgede asemelkõnesoleva seaduse §-s 409 sätestatut.Võlaõigusseadust täiendatakse §-ga 56 3 selleks, et võtta üle direktiivi art 15. Kõnealuses sättesreguleeritakse taganemise mõju sidevahendi abil sõlmitud lepinguga seotud kõrvallepingule, milletarbija on sõlminud ettevõtja endaga või kolmanda isikuga nendevahelise kokkuleppe alusel.Regulatsioon on sisult sarnane tarbijakrediidilepingute jaoks § 409 lõikes 3 2 ette nähtud reegliga,samuti vastab see täpselt väljaspool äriruume sõlmitud lepingute jaoks eelnõuga loodavale §-le 49 3 .Paragrahv 56 3 hakkab kohalduma kõikvõimalikele lepingutele, mis kvalifitseeruvad sidevahendi abilsõlmitud lepinguteks, sh sidevahendi abil sõlmitud finantsteenuse osutamise lepingutele, sest senifinantsteenuste jaoks §-s 57 1 ette nähtud eriregulatsioon tunnistatakse kehtetuks (vt täpsemalt § 57 1kohta seletuskirjas kirjutatut).Lõikes 1 nähakse ette, et kui tarbija taganeb sidevahendi abil sõlmitud lepingust, loetakse taautomaatselt taganenuks ka kõrvallepingust. Direktiivi art 15 ja selle alusel loodav VÕS-i § 56 3 onajendatud loogikast, et kui tarbija taganeb sidevahendi abil sõlmitud lepingust, ei ole tal enam huvi47

selle lepinguga seotud teiste lepingute vastu. Seetõttu on nähtud ette, et nendest lepingutest ei pea taeraldi taganema (st esitama eraldi taganemisavaldust), vaid ta loetakse automaatselt taganenuks.Lõikes 2 täpsustatakse, et nagu sidevahendi abil sõlmitud lepingust taganemise korral (vt § 56 2 lg 7),ei saa tarbijalt kõrvallepingust taganenuks lugemise korral nõuda muid tasusid peale tasude, mis onnimetatud § 56 1 lõikes 3 ja §-s 56 2 . Direktiivi artikli 15, mis reguleerib taganemisõiguse mõjulisalepingutele, lõikes 2 on sätestatud, et liikmesriigid kehtestavad selliste lepingute lõpetamiseüksikasjalikud tingimused. Eelnõu koostamisel on otsustatud jätta need eeskirjad samaks nagusidevahendi abil sõlmitavate lepingute korral.Lõikesse 3 tuuakse kehtivas § 57 1 lõikes 1 sätestatu, kuna § 57 1 tunnistatakse eelnõuga kehtetuks(vt täpsemalt allpool). Lõike 3 kohaselt ei kohaldata kõnesoleva paragrahvi lõiget 2 olukorras, kussidevahendi abil sõlmitud lepinguks on finantsteenuse osutamise leping, mis on seotud teisesidevahendi abil sõlmitud lepinguga teenuse osutamiseks finantsteenuse osutaja või kolmanda isikupoolt nendevahelise kokku leppe alusel. Sellisel juhul tuleb lähtuda taganemise üldregulatsioonist §-des 188–192. Eelnõus tehakse ettepanek näha selline erand ette, kuna eelnõus on läbivalt olnudeesmärk jätta finantsteenuste kaugturustuse regulatsioon samaks.Paragrahvis 57 tehakse mõningad sõnastuslikud ja tehnilised muudatused. Välja võib tuua asjaolu, ettermini pakkuja asemel kasutatakse terminit ettevõtja.Paragrahv 57 1 reguleerib kehtivas õiguses finantsteenuse osutamise lepinguga seotud lepingusttaganemist. Eelnõuga tehakse ettepanek tunnistada § 57 1 kehtetuks.Lõige 1 põhineb finantsteenuste kaugturustuse direktiivi artikli 6 lõikel 7, kuid näib, et see säte onriigisisesesse õigusesse ebatäpselt üle võetud, sest viidatud direktiivi artikli 6 lõikest 7 tuleneb, et kuiteatavat finantsteenust käsitlevale sidevahendi abil sõlmitud lepingule on lisatud teine sidevahendi abilsõlmitud leping, mis käsitleb teenuseid, mida osutab teenuse osutaja või kolmas isik nendevahelisekokkuleppe alusel, lõpeb teine sidevahendi abil sõlmitud lepingu ilma mingite sanktsioonideta, kuitarbija rakendab artikli 6 lõikes 1 sätestatud taganemisõigust (ehk taganemisõigust finantsteenuseosutamise lepingust). Kehtivas § 57 1 lõikes 1 on aga tarbijale ette nähtud ainult võimalus lisalepingusttaganeda, st leping ei lõpe automaatselt, nagu see direktiivi järgi peaks olema. Oluline on tähelepanna ka seda, et finantsteenuste kaugturustuse direktiiv on põhjenduspunkti nr 13 järgitäisharmoneeriv. Seega ei saa sellist säilitada regulatsiooni, nagu praegu § 57 1 lõikes 1 on ettenähtud. Kuna uuest tarbijaõiguste direktiivi artiklist 15 tulenev regulatsioon on sisuliselt sama, nagufinantsteenuste kaugturustuse direktiivi artikli 6 lõikes 7 ette nähtud regulatsioon, tehakse eelnõugaettepanek kohaldada tarbijaõiguste direktiivi artiklil 15 põhinevat regulatsiooni eelnõuga loodavale §-le56 3 üldiselt, st ka sidevahendi abil sõlmitud finantsteenuse osutamise lepingutele.Lõike 2 eesmärk on selgitada, et § 409 lg 3 2 on § 57 1 suhtes erinorm. Kuna edaspidi on sidevahendiabil sõlmitud lepingute regulatsioon sama nagu tarbijakrediidilepingute korral (seotud lepingudlõppevad automaatselt), ei pea sätete vahekorda enam selgitama ja kõnealuse lõike võib kehtetukstunnistada. Lisaks tuleb siinkohal rõhutada, et eelnõuga muudetakse senine § 53 lõige 5abstraktsemaks, mis tähendab, et see säte hakkab selgitama sidevahendi abil sõlmitud lepinguregulatsiooni seoses kõikvõimalike tarbijalepingute regulatsioonidega, shtarbijakrediidiregulatsiooniga.Paragrahv 58 tunnistatakse eelnõuga samuti kehtetuks, kuna selles sisalduv regulatsioon on kaetudeelnõuga loodava sidevahendi abil sõlmitavate lepingute üldregulatsiooniga. Seega ei oleksotstarbekas finantsteenuste jaoks eraldi regulatsiooni seaduses säilitada. Lõike 1 esimene lausevastab eelnõuga loodava § 56 2 lõikele 5. Lõike 1 teine lause on kaetud § 55 lõikega 3. Lõike 1 kolmaslause vastab samuti § 56 2 lõikele 5. Lõike 2 punktile 1 vastab § 56 2 lõike 6 punkt 1. Lõike 2 punktiga 2on sarnane eelnõuga loodav § 56 2 lg 6, erisus seisneb selles, et § 56 2 lõike 6 kohaselt on vajaliktarbija avaldus, kehtiv õigus räägib tarbija nõusolekust, kuid mõlemal juhul on tegemist olukorraga, kus48

tarbija teeb tahteavalduse, mille sisu on finantsteenuse lepingust tuleneva soorituse täitmine ennetaganemistähtaja lõppu. Paragrahvi 58 lõige 3 on viidud § 56 2 lõikesse 10.Eelnõuga tunnistatakse kehtetuks ka § 59. Paragrahv 59 on osaliselt kaetud uue direktiivi artikliga 18,mis võetakse eelnõuga üle VÕS-i müügilepingute ja töövõtulepingute jakku, kuna art 18 ei hõlmaainult sidevahendi abil sõlmitud lepinguid, vaid kõiki direktiivi tähenduses müügilepinguid, mis Eestiõiguses tähendab nii müügilepinguid kui ka töövõtulepinguid (vt täpsemalt § 209 lõigete 5 ja 6 ning §636 lõigete 4 ja 5 kohta seletuskirjas kirjutatut allpool). Paragrahvi 59 lõikes 1 sisalduv regulatsioonjääb müügi- ja töövõtulepingute korral sisuliselt samaks, lõige 2 ei vasta päris täpselt uue direktiiviartiklis 18 sätestatule ning see tuleb koos § 209 lõikega 5 ja § 636 lõikega 4 kehtetuks tunnistada.Samuti ei saa tulenevalt uue direktiivi maksimumharmoneerivast iseloomust säilitada lõiget 3, sestsellele vastavat regulatsiooni ei ole uues tarbijaõiguste direktiivis ette nähtud.Paragrahvis 61 tehakse sõnastuslik muudatus. Termini pakkuja asemel kasutatakse terminitettevõtja.5. jaguVÕS-i 2. peatüki 5. jagu reguleerib arvutivõrgu abil lepingute sõlmimist. Kuna tarbijaõiguste direktiiviartiklis 8 on ette nähtud ettevõtjale selliseid kohustusi, mis saavad tekkida vaid arvutivõrgu abilsõlmitavate lepingute korral, on eelnõu koostamisel otsustatud võtta vastav regulatsioon ülekõnealusesse jakku. Eesmärk on olnud tagada, et kogu arvutivõrgu abil sõlmitud lepinguteregulatsioon oleks koondatud ühte kohta. Seejuures on oluline rõhutada, et direktiiv näebkohustuslikuna ette vaid selle, et art 8 kohalduks kauglepingutele ehk sidevahendi abil sõlmitavatelelepingutele. Eelnõus on aga artiklile 8 vastav regulatsioon viidud sisse arvutivõrgu abil sõlmitavatelepingute jakku, mis tähendab, et direktiiv võetakse üle laiemalt ning see hakkab kohalduma kõikideleinterneti vahendusel sõlmitud lepingutele ka juhul, kui need kvalifitseeruvad näiteks väljaspooläriruume sõlmitavateks lepinguteks, sest pakkumine on tehtud tänaval, aga leping sõlmitud internetivahendusel jne. Sellise laiema ülevõtmise eesmärk on tagada tarbija parem kaitse internetivahendusel sõlmitavate lepingute korra.Paragrahvis 62 1 tehakse mõningad sõnastuslikud ja tehnilised muudatused. Nagu ka igal pool mujaleelnõus, on ka siin asendatud sõna pakkuja või väljend majandus- või kutsetegevuses tegutsev isiksõnaga ettevõtja.Lõige 4 tunnistatakse kehtetuks, kuna see dubleerib TsÜS-i § 69 lõikes 2 sätestatut.Lõige 7 tunnistatakse kehtetuks, sest eelnõuga luuakse 5. jakku eraldi § 62 3 , mis keelab tarbijakahjuks kõrvalekalduvad kokkulepped nii § 62 1 suhtes kui ka kogu ülejäänud 5. jao ehk ka eelnõugaloodava § 62 2 suhtes.Paragrahvi 62 2 võetakse üle direktiivi artikli 8 lõiked 2 ja 3.Lõige 1 vastab direktiivi artikli 8 lõikele 3. Erinevalt direktiivist ei ole kõnesolevas lõikes esitatud selgetviidet „kaubandustegevuse veebilehele“, sest regulatsioon võetakse üle arvutivõrgu abil sõlmitavatelepingute jakku VÕS-is, mis tähendab, et nimetatud nõue saab nii või teisiti kohalduda ainult ettevõtjaveebilehele. Interneti vahendusel lepingu sõlmimisel, näiteks e-poes, peab ettevõtja tagama, ethiljemalt tellimisprotsessi alguses esitatakse tarbijale selgelt loetavalt teave selle kohta, et esinevadkättetoimetamise piirangud, kui sellised piirangud on (nt kui kättetoimetamine ei ole väljaspool teatudpiirkonda võimalik või on võimalik täiendava tasu eest vms), samuti tuleb teavitada tarbijatmaksevahenditest, mille kasutamine on ettevõtjale vastuvõetav (nt kui veebilehel on võimalik makstaainult krediitkaardiga).49

Lõikes 2 nähakse direktiivi artikli 8 lõike 2 alusel ette, et tarbijale tuleb vahetult enne tellimuseesitamist esitada lisaks § 62 1 lõikes 2 sätestatule selgelt ja esiletõstetult § 54 lõike 1 punktides 4, 6, 10ja 11 viidatud teave. Sellist regulatsiooni on direktiivi põhjenduspunktis 39 põhjendatud asjaoluga, eton oluline tagada, et interneti teel sõlmitud lepingute puhul oleks tarbijal võimalik enne tellimuseesitamist lepingu põhiosad täielikult läbi lugeda ja neist aru saada. Seega oli kõnesolevas direktiivisvaja sätestada, milliste osade kuvamist nõutakse tellimuse kinnitamise vahetus läheduses. Tellimusekinnitamise vahetu läheduse all võib mõista näiteks veebilehe seda osa, kus tarbija saab näiteksnupuvajutuse vms abil oma soovi tellimus esitada lõplikult kinnitada. Lõikest 2 tuleneb seega kohustusesitada teave, mille tarbija võib juba olla ettevõtjalt saanud, kui tegemist on sidevahendi abil sõlmitudlepinguga. Võimalik kordus on vajalik direktiivi põhjenduspunktis 39 nimetatud põhjustel.Teavitamiskohustuse täitmata jätmise tagajärg on, et tarbija ei ole lepingu ega oma tellimusegaseotud. Viimati nimetatud asjaolu peaks motiveerima ettevõtjat teavitamiskohustust korralikult täitma.Lõikesse 3 võetakse üle artikli 8 lõike 2 teine alalõik. Selle kohaselt peab ettevõtja tagama, et tarbijakinnitaks tellimust esitades sõnaselgelt asjaolu, et tellimus tähendab kohustust maksta. Kui tellimuseedastamine eeldab nupule vajutamist või sellesarnast funktsiooni, tuleb nupp või sellesarnanefunktsioon tähistada hästi loetavalt ainult sõnadega „tellimus koos maksekohustusega” või mõne muusamasuguse ühemõttelise sõnastusega, mis näitab, et tellimuse esitamine toob kaasa kohustusemaksta. Direktiivi preambuli punktist 39 võib välja lugeda, et internetis sõlmitud lepingute korral onoluline tagada, et tarbija saaks selgelt kindlaks teha, missugusel hetkel ta võtab endale kohustuseettevõtjale maksta. Lõikesse 3 loodava regulatsiooniga see ka tagatakse. Nagu ka eelmise lõikepuhul, on kõnealuse lõike nõuete mittetäitmise tagajärg, et tarbija ei ole lepingu ega tellimusegaseotud.Lõikes 4 nähakse ette erand regulatsiooni kohaldumise suhtes ning § 62 2 kohaldumisalastvälistatakse finantsteenuse osutamise lepingud. Seda põhjusel, et finantsteenuste kaugturustusedirektiiv ei näe sellist regulatsiooni ette.Lõikesse 62 3 tuuakse seni §-s 62 1 sisaldunud põhimõte, et tarbija kahjuks seaduses sätestatustkõrvalekaldumine on välistatud.Paragrahvi 99 muutmine on vajalik direktiivi artikli 27 ülevõtmiseks. Artikkel 27 reguleerib inertsmüükining selle eesmärk on sama nagu kehtival §-l 99. Eesmärk on vältida olukorda, kus ettevõtja turustaksenda kaupu või teenuseid, saates neid tarbijatele, kes ei ole selleks soovi avaldanud. Samutisoovitakse seeläbi tagada, et tarbijale ei tekiks kohustusi seoses sellise soorituse saamisega, milleksta ei ole tahet avaldanud. Selleks on nii §-s 99 kui ka direktiivi artiklis 27 nähtud ette, et tarbijavaikimist ega tegevusetust ei loeta lepingu sõlmimisega nõustumiseks ning ettevõtjal ei teki sellisesolukorras tarbija vastu nõudeid, mistõttu ei tohiks ettevõtjal olla motivatsiooni selliseid turustusvõtteidkasutada. Paragrahvi 99 muutmine on vajalik seetõttu, et selle kehtivas sõnastuses viidatakse ainulttellimata asja saatmisele või teenuse osutamisele, direktiiv seevastu käsitleb lisaks kaupadele jateenustele eraldi ka vee, gaasi, elektri, kaugkütte ja digitaalse sisu edastamist, lisaks tuleb pannatähele, et direktiivi tähenduses on teenus laiem termin kui VÕS-i tähenduses. Sellest tulenevalttehakse eelnõuga ettepanek sõnastada § 99 pealkiri ja lõige 1 üldisemalt ning viidata ka muu sellisesoorituse tegemisele, mis hõlmab kõik direktiivi artiklis 27 sätestatud sooritused.Lisaks tuleb direktiivi täisharmoneerivat iseloomu arvestades tunnistada kehtetuks § 99 lõige 3, misvastab senise sidevahendi direktiivi artikli 7 lõikele 3. Kuna uues direktiivis ei ole samaväärsetregulatsiooni ette nähtud, tuleb lõige 3 kehtetuks tunnistada. Kui ettevõtja soovib saata tarbijale tellituasemel sama hinna ja kvaliteediga asja või osutada sama hinna ja kvaliteediga teistsugust teenust,peab ta selleks saama tarbija eelneva nõusoleku.Paragrahvi 194 kehtetuks tunnistamine on direktiivi ülevõtmisega seotud vaid kaudselt, ollespeaasjalikult ajendatud vajadusest tagada selgem ülevaade sellest, millistest taganemise reeglitest50

peavad tarbija ja ettevõtja lähtuma, kui tarbija soovib taganeda kõnealuse paragrahvi lõikes 1nimetatud lepingutest (§-d 49, 56, 57, 57 1 , 383, 384, 384 1 , 409, 414 ja 433).Taganemise võlasuhte üldregulatsioon on sätestatud VÕS-i §-des 188–192, kohaldudes üldnormidenakõikidele lepingutele. Tarbijaga sõlmitavate lepingute puhul, mille raames nähakse ette seadusesttulenev taganemistähtaeg võimaldamaks tarbijale n-ö järelemõtlemisaega, tuleb eespool nimetatudüldregulatsioonile lisaks kohaldada ka VÕS-i § 194. Vastav paragrahv kujutab endast erinormieespool nimetatud üldregulatsioonile, kuna see näeb võrreldes taganemise üldregulatsiooniga ettemitmed tarbijat soosivad reeglid, mille eesmärk on tagada, et tarbija saaks taganemisõigust kasutadailma, et sellega kaasneksid suured kulutused ja ebamõistlik risk. Kuigi vastava regulatsiooni oleksvõinud võlaõigusseaduse koostamisel sätestada iga lepinguliigi juures eraldi, otsustati eelnõukoostamisel sätted kordamise vältimiseks kirja panna ühes paragrahvis, milleks sai § 194. Viimasteaastate jooksul on Euroopa Liidus vastu võetud aga mitmeid direktiive (direktiiv nr 2008/48/EÜ,direktiiv 2008/122/EÜ), mis reguleerivad tarbija taganemisõigust nii detailselt, et vastavate direktiivideülevõtmise tulemusel ei kohaldata enam suuremat osa VÕS-i §-s 194 sätestatud regulatsioonist, vaidlähtuda tuleb eelkõige vastava lepinguliigi juures sätestatud eriregulatsioonist, mis on lisaks igalepinguliigi puhul erinev. Samamoodi tarbijakrediidi ja puhkuseosakute direktiivi ülevõtmisega tuleberiregulatsioon luua ka tarbija õiguste direktiivi ülevõtmiseks, selle tulemusel jääks väljaspool äriruumesõlmitava lepingu ning sidevahendi abil sõlmitud lepingu puhul VÕS-i §-st 194 kohalduma vaid lg 1.Selles valguses oleks pigem selgem nimetatud lepingliigid VÕS-i § 194 kohaldumisalast välistada.Kuna enamiku VÕS-i § 194 lõikes 1 nimetatud lepinguliikide puhul on suurem osa kohalduvasttaganemise regulatsioonist sätestatud just konkreetse lepinguliigi all ning kohati jääb arusaamatuks,milline osa täpselt VÕS-i §-st 194 eriregulatsioonile täiendavalt kohaldama peaks, on eelnõukoostamisel parema ülevaatlikkuse tagamise eesmärgil peetud mõistlikuks §-st 194 tulenevregulatsioon vastavas mahus iga konkreetse lepinguliigi juurde üle viia ning selle tulemusel paragrahvkehtetuks tunnistada. Parema ülevaatlikkuse peaks sealjuures tagama see, et tulevikus tulebkohalduva regulatsiooni väljaselgitamiseks omavahel võrrelda vaid üldregulatsiooni VÕS-i §-des 188–192 ning eriregulatsiooni konkreetse lepinguliigi juures (kaks tasandit), mitte aga üldregulatsiooniVÕS-i §-des 188–192, tarbijalepingute eriregulatsiooni VÕS-i §-s 194 ning tarbijalepinguteregulatsiooni suhtes eriregulatsiooniks olevaid reegleid iga konkreetse lepinguliigi juures (kokku kolmtasandit).Kõnealuse muudatusega on seotud ka eelnõuga tehtavad muudatused eelkõige järgmistesparagrahvides: VÕS-i §-de 49, 49 2 , 56, 56 2 , 383, 409, 414 ja 433 täiendamine.Paragrahvide 209 ja 214 muutmine on ajendatud vajadusest võtta üle direktiivi art 18, mis reguleeribmüügilepingu eseme kättetoimetamist nende lepingute puhul, mis on sõlmitud mõlema osapoolekohalolekul, ja direktiivi art 20, mis reguleerib samade lepingute puhul riski ülemineku momenti.Direktiivi artikli 18 lg 1 kohustab liikmesriike tagama, et kui lepinguosalised ei ole müügilepingu esemekättetoimetamise ajas kokku leppinud teisiti, annab kaupleja müügilepingu esemeks oleva kaubafüüsiliselt üle tarbija valdusesse või tema kontrolli alla põhjendamatu viivituseta, kuid hiljemalt 30päeva möödumisel lepingu sõlmimisest. Kuigi direktiivi tekst jätab kohati mulje, nagu reguleeriksvastava artikli kõnealune lõige ka kauba kättetoimetamise viisi, on kõnealune direktiivi säte suunatudsiiski üksnes sellele, et määrata kindlaks kohaletoimetamise aeg olukorras, kui pooled on jätnud selleskokku leppimata. Seda kinnitab ka direktiivi põhjenduspunkt 51, mille teine lause ütleb, et direktiiv eireguleeri kohaletoimetamise kohta, korda ega kauba omandiõiguse üleandmise tingimusi ja ajahetke.Eesti õiguses reguleerib müügilepingu eseme üleandmise kohustust VÕS-i § 209, kuid mitte osas, mispuudutab müügilepingu eseme üleandmise aega. Vastavat küsimust reguleerib üldnormina VÕS-i §82 lg 3, mis sätestab, et kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene kavõlasuhte olemusest, peab võlgnik kohustuse täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksulpärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmisekohta, viisi ja olemust. Müügilepingu kontekstis tähendab nimetatud regulatsioon seda, et51

müügilepingu puhul tuleb asi ostjale üle anda mõistliku aja jooksul lepingu sõlmimisest. Seega erinebpraegu kehtiv regulatsioon sellest, mida nõuab direktiiv, sest viimane ei võimalda tarbijategasõlmitavate lepingute puhul asja üleandmise kohustust täita pärast 30 päeva möödumist ka juhul, kuisee oleks lepingu olemust arvestades mõistlik. Nimetatud põhjusel täiendatakse VÕS-i § 209 lõikega6, mis sätestab, et kui pooled ei ole tarbijalemüügi puhul asja üleandmise aega kindlaks määranud,peab müüja asja üleandmise kohustuse täitma viivitamata, kui hiljemalt 30 päeva möödumisel lepingusõlmimisest.Direktiivi artikli 18 lg 2 kohustab liikmesriike tagama, et kui kauplejal ei õnnestu lepingu esetkokkulepitud tähtajal või kokkuleppe puudumisel 30 päeva jooksul lepingu sõlmimisest tarbijale üleanda, ei saa tarbija lepingut kohe ühepoolselt lõpetada, vaid peab andma kauplejale kaubakättetoimetamiseks lisatähtaja. Vastavast täiendava tähtaja andmise reeglist ei pea direktiivi järgi kinnipidama siiski olukorras, kui kaupleja on kauba kohaletoimetamisest keeldunud, kaubakättetoimetamine kokkulepitud tähtajal on lepingu olemust arvestades oluline või kui tarbija on lepingusõlmimisel kauplejat teavitanud, et lepingueseme üleandmine kokkulepitud tähtaja jooksul on vajalik.Nimetatud juhtudel võimaldab direktiiv lepingu lõpetada kohe. Samadest põhimõtetest lähtutaksemüügilepingu puhul ka riigisiseses õiguses, kuid üksnes majandus- ja kutsetegevuses sõlmitudlepingute puhul. Täpsemalt öeldes tuleb vastav regulatsioon VÕS-i § 114 lõikest 1 ja § 116 lõikest 4.Tarbijalemüügi puhul kehtib riigisiseses õiguses praegu aga eriregulatsioon, mis on sätestatud VÕS-i§ 209 lõikes 5. Nimetatud lõike järgi loetakse tarbijaga sõlmitud müügilepingu puhul asja ostjalemitteõigeaegselt üleandmine oluliseks lepingurikkumiseks. Sisuliselt tähendab see seda, et tarbijasaab lepingust taganeda ilma täiendavat tähtaega andmata. Kuna vastav regulatsioon on otseseltvastuolus direktiiviga, tunnistatakse VÕS-i § 209 lõige 5 kehtetuks ning edaspidi tuleb ka tarbijasõlmitud müügilepingu puhul lähtuda üldregulatsioonist, mis vastab direktiivis sätestatule.Direktiivi artikli 18 lõikeid 3 ja 4 ei ole vaja üle võtta, kuna samasisuline regulatsioon onvõlaõigusseaduses juba olemas.Direktiivi art 20 kohustab liikmesriike tagama, et lepingute puhul, mis näevad ette kauba saatmisetarbijale, läheb kauba hävimise või kahjustumise riisiko tarbijale üle kauba füüsilise valduseüleandmisega tarbijale või tarbija määratud kolmandale isikule, kes ei ole kauba kättetoimetaja.Erandina võimaldab direktiiv siduda riisiko ülemineku tarbijale ka kauba kättetoimetajaleüleandmisega, kuid seda üksnes juhul, kui kauba kättetoimetamise on tellinud tarbija ning ettevõtjaseda võimalust ei pakkunud. Sisuliselt tähendab see seda, et direktiiv kaitseb tarbijat ettevõtjakorraldatud või teostatud vedamise ajal ning ka juhul, kui tarbija on valinud ettevõtja pakutud valikuteseast konkreetse kohaletoimetamise viisi. Riigisiseselt reguleerib riisiko üleminekut müügilepingutepuhul VÕS-i § 214. Vastava paragrahvi lõikele 2 on üldreegel, et kõnealune riisiko läheb ostjale ülelepingueseme üleandmisega, mida omakorda reguleerib VÕS-i § 209 lg 4. Seega kui lepingu järgi onkohustatud asja ostjani toimetama müüja, läheb asja juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ostjaleüle asja ostja valdusesse üleandmisega. Kui lepingus on ette nähtud vedamine, kuid sellega ei kaasnemüüja kohustust asi ostjani toimetada, loetakse riisiko ostjale üle läinuks asja vedajale üleandmisega,kes on kohustatud asja saatmiskohast vedama. Tarbijalemüügi puhul kohaldub siiski erand, mis onsätestatud VÕS-i § 214 lõikes 5. Kui tarbijaga sõlmitud lepingu puhul peab asja ostja kätte toimetamamüüja või tema nimetatud kolmas isik, ei lähe vastava sätte järgi riisiko üle enne asja ostja või ostjanimetatud kolmandale isikule üleandmist või ostja poolt vastuvõtmisega viivitusse sattumist. Kunaerinevalt riigisisesest õigusest võimaldab direktiiv tarbijaga sõlmitud lepingu puhul erandina riisikoüleminekut ka asja üleandmisega tarbija valitud vedajale, keda müüja ise pole välja pakkunud, eivasta riigisisene regulatsioon täiemahuliselt direktiivis sätestatule, mistõttu on seda vaja muuta. VÕS-i§ 214 lõike 5 muutmise asemel on eelnõu koostamisel eelistatud direktiivile vastavalt täiendada hoopisVÕS-i § 209 lõiget 4, lisades sellesse kolmanda ja neljanda lause. Vastava lahenduse eelis on, etselliselt sätestatakse seaduse tasandil sõnaselgelt ka selline asja üleandmise kohustuse täitmise viistarbijalepingute puhul, mis on praegu tuletatav VÕS-i § 214 lõikest 5, kuid peaks seaduse loogikatsilmas pidades olema sätestatud pigem VÕS-i §-s 209. Kuna direktiivi ülevõtmiseks piisab üksnes52

VÕS-i § 209 lõike 4 täiendamisest ning VÕS-i § 214 lõike 2 olemasolust, tunnistatakse VÕS-i § 214lõige 5 kehtetuks.20. peatükis asendatakse läbivalt sõna pakkuja sõnaga ettevõtja vastavas käändes. Muudatus onseotud VÕS-i § 1 lõikes 6 tehtava muudatusega (vt täpsemaid selgitusi eespool).Paragrahvi 380 täiendamine lõikega 7 on ajendatud vajadusest selgitada, kuidas on ehitise ajutisekasutamise lepingu, pikaajalise puhkusetoote lepingu, vahenduslepingu ja vahetussüsteemilepingupeatükis sätestatud lepingueelse teabe andmise kohustus suhestatud võlaõigusseaduse üldosassätestatud lepingueelse teabe andmise kohustusega (mh loodava VÕS-i §-ga 14 1 ). Siinkohal onoluline meenutada, et VÕS-i §-s 380 sätestatud lepingueelse teabe andmise kohustuse kataloogigavõetakse üle direktiivi nr 2008/122/EÜ artikli 4 lg 1. Nimetatud direktiivi põhjenduspunkti nr 3 järgilähtub vastav direktiiv täieliku ühtlustamise printsiibist, mis tähendab seda, et liikmesriikidel ei olelubatud säilitada või kehtestada nimetatud direktiivist erinevaid riigisiseseid norme. Sisuliselt tähendabsee seda, et VÕS-i §-s 380 sätestatud lepingueelse teabe andmise kataloog kujutab endastammendavat loetelu ettevõtja teabe andmise kohustusest ning muid teavitamiskohustusi ettevõtjaleseadusega kehtestada ei saa. Sisuliselt tähendab see, et kohalduda ei saa ka VÕS-i § 14 lg 2 ningtulevane VÕS-i § 14 1 , kuna nimetatud sätetest võiks ettevõtjale olenevalt olukorrast tulla täiendavaidinfo andmise kohustusi.Paragrahvi 383 muutmine tuleneb § 194 kehtetuks tunnistamisest ja asjaolust, et eelnõu kohaseltkirjutatakse seni §-s 194 sisaldunud olulised põhimõtted, mis ei ole valdkondlike direktiividegaeraldiseisvalt reguleeritud, iga lepinguliigi juures eraldi välja. Paragrahviga 194 seonduvat ontäpsemalt selgitatud eespool. Kuid kui vaadata täpsemalt §-s 383 plaanitavaid muudatusi, siislõikesse 1 lisatakse täpsustus, et tegemist on õigusega taganeda lepingust põhjust avaldamata. Sätettäiendatakse uue lõikega 4 1 , mis vastab senisele § 194 lõikele 3 ning milles sätestatakse, etlepingutingimus, mis raskendab taganemisõiguse kasutamist, eelkõige kokkulepe, millega taganemineseotakse käsiraha või leppetrahvi maksmisega, on tühine. Lõikes 6 tuuakse välja seni § 194 lõike 2kolmandas lauses sisaldunud põhimõte, et tarbija loetakse lepingust tähtaegselt taganenuks, kui ta onettevõtjale selle kohta teate ära saatnud. See vastab direktiivi 2008/122/EÜ artiklis 7 sätestatule.Sisuliselt jääb regulatsioon samaks nagu praegu, muutub vaid teatud reeglite asukoht seaduses.Paragrahvides 384 ja 384 1 asendatakse pakkuja mõiste ettevõtja mõistega, lisaks muudetakseparagrahvide pealkirjad. Eesmärk on kasutada ülevaatlikkuse huvides seaduses läbivalt sarnaseidpealkirju.Paragrahvi 387 muutmine on samuti tingitud § 194 kehtetuks tunnistamisest, mistõttu tuleb kakõnealusest sättest kustutada viide §-le 194. Paragrahvis 194 seni sisaldunud põhimõtted, mida eiolnud §-s 383 varem kirjas, on nüüd sätestatud §-s 383. Seaduses sätestatud isikul või asutusel onõigus nõuda ka §-s 383 sätestatu rikkumise lõpetamist ja edasistest rikkumistest hoidumist, kuna §383 on hõlmatud viitega kõnesolevale peatükile.Paragrahvi 403 muutmine on tingitud asjaolust, et selles viidatakse sidevahendi abil sõlmitudlepingute regulatsioonile. Eelnõuga kavandavate muudatustega muutub aga mõnevõrra sidevahendiabil sõlmitavate lepingute sätete numeratsioon (nt sidevahendi abil sõlmitavate finantsteenuseosutamise lepingute lepingueelse teabe regulatsioon paigutatakse eraldi paragrahvi ning veidi muutubka lõigete numeratsioon). Selleks, et § 403 lõigetes 1 ja 5 1 sisalduvad viited jääksid samaks, tulebneid viiteid muuta.Paragrahvi 403 1 lõikes 9 nähakse ette tehnilised muudatused selleks, et selles sisalduvad viitedjääksid õigeks ka pärast eelnõuga tehtavaid muudatusi sidevahendi abil sõlmitavate lepinguteregulatsioonis.53

Eelnõuga tehakse ettepanek sätestada lõikes 11, et §-s 403 1 sätestatud lepingueelse teabe andmisekohustusele ei kohaldata VÕS § 14 lõikes 2 ja §-s 14 1 sätestatud lepingueelse teabe andmisekohustuse kohta sätestatut. Sarnased muudatused tehakse eelnõuga ka §-des 48, 54, 54 1 , 380, 407,711 ja 711 1 ehk kõikides lepingueelset teavitamist ettenägevates sätetes, kus on sätestatudlepingueelse teabe kataloogid, mis põhinevad maksimumharmoneerivatel direktiividel. Regulatsioonieesmärk on selgitada kõnealusest paragrahvist tuleneva regulatsiooni seoseid üldosast tulenevatelepingueelsete teavitamiskohustustega (§ 14 lg 2 ja § 14 1 ). Tarbijakrediidilepingutele ei saa kohaldudaeelnõuga loodav § 14 1 , sest uue tarbija õiguste direktiivi artikli 3 lõikes 2 on sätestatud, et kuiühenduse õigusega on mingeid küsimusi juba reguleeritud, on valdkondlikud õigusaktid tarbija õigustedirektiivi suhtes ülimuslikud. Ka tarbijakrediidi direktiiv 2008/48/EÜ lähtub täisharmoneerimisepõhimõttest, kuid tarbijakrediidi direktiivis ja selle alusel kehtestatud VÕS-i regulatsioonis saaberistada kahesuguseid teavitamiskohustusi. Esiteks on tarbijakrediidi direktiivi artiklis 5 ja VÕS-i § 403 1ette nähtud mahukas lepingueelse teabe kataloog, mis tuleb tarbijale esitada Euroopa tarbijakrediidistandardinfo teabelehel, mida liikmesriigid ei tohi muuta ega täiendada. Teiseks on aga direktiivis ettenähtud vastutustundliku laenamise ja tarbijale täiendava lepingueelse teabe andmise regulatsioon,mis on riigisiseselt üle võetud § 403 2 lõike 1 punkti 3 ja lõikesse 4. Välistus § 14 lõike 2 ja § 14 1kohaldumisele tehakse ainult §-s 403 1 , selleks on § 403 1 lõikes 11 viidatud selgelt ainult kõnesolevaleparagrahvile, mitte tarbijakrediidilepingu sõlmimise ettevalmistamisele üldiselt. Paragrahvis 403 2sätestatu jääb muutumatul kujul edasi kehtima ning vajaduse korral saab seejuures tugineda ka §-st14 tulenevale tarbija kohustusele anda krediidiandjale infot, mis on vajalik tarbija krediidivõimelisusehindamiseks. Samuti on oluline rõhutada, et kuna välistatakse ainult § 14 lõike 2 kohaldumine, jääb katarbijakrediidilepingutele kohalduma ülejäänud osa §-st 14, sh eelnõuga loodav § 14 lg 5, mis näebette, et lepingueelne teave muutub lepingu osaks, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti.Paragrahvi 403 2 lõike 5 esimese lause muutmine ei ole otseselt seotud uue tarbija õiguste direktiiviriigisisesesse õigusesse ülevõtmisega. Kõnealune lõige on kehtivas õiguses sätestatud tarbijakrediididirektiivi (2008/48/EÜ) alusel. Euroopa Komisjon on juhtinud tähelepanu asjaolule, et tagamaks täpnekooskõla tarbijakrediidi direktiivi artikli 9 lõikega 2, tuleks VÕS-i § 403 2 lõike 5 sõnastust täpsustadanii, et selles sisalduks selge viide kasutatud andmekogu üksikasjadele, mis hõlmab Euroopa Komisjoniselgituste kohaselt eelkõige kasutatud andmekogu nime jms. Eelnõuga tehakse ettepanek viia vastavmuudatus VÕS-i sisse. Arvelduskrediidilepinguid reguleerivat § 407 täiendatakse lõikega 6, millesnähakse ette, et selles paragrahvis sätestatud lepingueelse teabe andmise kohustusele ei kohaldataVÕS-i § 14 lõikes 2 ja §-s 14 1 sätestatud lepingueelse teabe andmise kohustuse kohta sätestatut.Regulatsiooni eesmärk on selgitada kõnealusest paragrahvist tuleneva regulatsiooni seoseid üldosasttulenevate lepingueelsete teavitamiskohustustega. Kuna §-s 407 sisalduvad teavitamiskohustusedpõhinevad tarbijakrediidi direktiivil, mis on maksimumharmoneeriv, täpsemalt artiklitel 6 ja 18, ei saanende teavitamiskohustuste kõrval kohaldada § 14 lõikes 2 ja §-s 14 1 sätestatut.Paragrahvi 409 tuleb muuta, sest eelnõuga tunnistatakse kehtetuks § 194, mistõttu tuleb teatudpõhimõtted, mis on seni sisaldunud §-s 194, sätestada §-s 409. Tehtavad muudatused on tehnilised jaei too endaga sisuliselt kaasa midagi uut. Lõikesse 1 lisatakse täpsustus, et tegemist on õigusegataganeda lepingust põhjusta avaldamata. Lõikest 3 jäetakse välja viide §-le 194, sest pärast eelnõuseadusena jõustumist VÕS-is enam sellist paragrahvi ei ole. Lõikesse 4 tuuakse üle seni § 194 lõikes4 sisaldunud põhimõte. Lõikes 8 sätestatakse seni § 194 lõikes 3 sisaldunud reegel. Paragrahvi 194kehtetuks tunnistamise kohta vaata täpsemalt eespool seletuskirja § 194 kohta kirjutatut.Paragrahvi 410 muutmine on tingitud eelnõuga läbivalt plaanitavast terminoloogilisest muudatusest,nimelt asendatakse §-s 46 ja läbivalt terves VÕS-is termin koduukseleping terminiga väljaspooläriruume sõlmitud leping. Tagamaks terminoloogilist ühtsust terves võlaõigusseaduses, tuleb vastavmuudatus viia sisse ka §-s 410.54

Paragrahvi 414 pealkirjas tehakse muudatus selleks, et seaduses oleks läbivalt sarnastesolukordades kasutatud sarnaseid pealkirju.Lõikesse 2 tuuakse üle seni § 194 lõike 2 kolmandas lauses sisaldunud põhimõte, et tarbija loetakselepingust tähtaegselt taganenuks, kui ta on krediidiandjale selle kohta teate ära saatnud. Samutilisatakse juurde täpsustus, et tarbijal on õigus krediidilepinguga seotud müügilepingust taganedasama tähtaja jooksul nagu krediidilepingust ehk § 409 lõikes 1 viidatud 14-päevase tähtaja jooksul,mis algab § 409 lõike 2 kohaselt kas tarbijakrediidilepingu sõlmimise päevast või päevast, kui tarbijasai §-s 404 nimetatud lepingutingimused ja teabe, kui see päev on hilisem lepingu sõlmimise päevast.Lõikesse 2 1 tuuakse seaduse teksti parema loetavuse huvides seni lõikes 2 sisaldunud põhimõte, etkui krediidisumma on müüjale laekunud, lähevad müügilepingust taganemise korral tekkivad müüjaõigused ja kohustused üle krediidiandjale.Lõikesse 2 2 lisatakse seni § 194 lõikes 4 sisaldunud põhimõtte, et müügilepingust taganemiselkannab asja tagastamisega seotud kulud ja sellega seotud riisiko müüja. Pooled võivad kokku leppida,et tarbija kannab tagastamise tavalised kulud kuni 10 euro ulatuses, välja arvatud juhul, kui üleantudasi ei vasta tellitule.Eelnõuga loodavasse lõikesse 2 3 tuuakse üle seni § 194 lõikes 5 sätestatud põhimõte, et kui tarbijatei teavitatud taganemisõigusest, vastutab ta taganemise puhul asja kahjustamise eest üksnes tahtlusevõi raske hooletuse korral. Lisaks sätestatakse selles lõikes § 194 lõikest 6 1 tulenev põhimõte, ettarbijalt ei või nõuda tagastamisele kuuluva asja kohasest kasutamisest tingitud väärtuse vähenemisehüvitamist või viljade ja muu kasu väljaandmist.Paragrahvi 414 täiendatakse lõikega 2 4 selleks, et sätestada selles seni § 194 lõikes 3 sätestatu.Tarbija taganemisõiguse kasutamist ei tohi lepinguga raskendada. Selline tingimus, mis taganemistraskendab, eelkõige kokkulepe leppetrahvi või käsiraha maksmise kohta, on tühine.Selguse ja parema ülevaatlikkuse tagamiseks tuuakse lõikes 2 5 välja, et kui tarbijakrediidilepingugamajanduslikult seotud müügilepingu näol on tegemist sidevahendi abil sõlmitud lepinguga võiväljaspool äriruume sõlmitava lepinguga, kohaldatakse taganemise tagajärgedele vastavalt §-des 49 1 ,49 2 ja 56 1 , 56 2 sätestatut. See võib olla asjakohane näiteks internetipoest järelmaksuga kaubatellimisel.Paragrahvist 420 jäetakse välja viide §-le 194, sest § 194 tunnistatakse eelnõuga kehtetuks. Samassisuliselt sellest midagi ei muutu, sest §-s 194 sätestatud olulised põhimõtted, mis kohaldusidtarbijakrediidilepingutele ja tarbijakrediidilepinguga majanduslikult seotud müügilepingutele,sätestatakse eelnõuga §-des 409 ja 414 (vt ka §-de 194, 409 ja 414 kohta seletuskirjas kirjutatut).Paragrahvi 433 tuleb muuta, sest eelnõuga tunnistatakse kehtetuks § 194 ning sellest tulenevalt tulebmõningad seni §-s 194 sisaldunud olulised põhimõtted tuua üle sellesse paragrahvi. Lõikes 1täpsustatakse, et tegemist on õigusega taganeda lepingust põhjust avaldamata. Uues, lõikes 2 1sätestatakse seni § 194 lõigetes 4 ja 6 sätestatu. Uude, lõikesse 5 tuuakse üle seni § 194 lõikes 3sätestatu.Paragrahvide 636, 637 ja 640 muutmine on osaliselt seotud direktiivi ülevõtmisega, kuid osaliseltvajadusega täpsustada kehtivas töövõtulepingu regulatsioonis sätestatut.Direktiivi ülevõtmise vajadusest töövõtulepingu regulatsiooni kontekstis saab rääkida seetõttu, etdirektiivis kasutatud müügilepingu termin on laiem kui võlaõigusseaduse § 208 lõikes 1 sätestatudmüügilepingu termin. Eesti õiguse kontekstis loetakse müügilepinguks leping, millega müüja kohustubandma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema55

võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas javõtma asja vastu. Vastavalt VÕS-i § 208 lõikele 2 kohaldatakse müügilepingu kohta sätestatut kalepingule, mis on sõlmitud valmistatava asja tellimiseks, välja arvatud juhul, kui tellija andis teiselelepingupoolele olulise osa asjade valmistamiseks vajalikust materjalist. Selline leping kvalifitseerubvõlaõigusseaduse tähenduses töövõtulepinguks. Direktiivi artikli 2 p-i 5 järgi on müügilepinguks agaiga leping, mille kohaselt ettevõtja annab või kohustub tarbijale üle andma kauba omandiõiguse ningtarbija maksab või võtab kohustuse maksta selle hinna. Seega loetakse direktiivi järgi müügilepinguksiga leping, millega ettevõtja kohustub tarbijale üle andma asja, olenemata sellest, kellelt ettevõtja onsaanud asjade valmistamiseks vajaliku materjali, hõlmates seega osaliselt ka töövõtulepingud VÕS-i §635 lõike 1 tähenduses. Sisuliselt tähendab see seda, et direktiivi IV ptk-s sätestatu, täpsemalt artiklite18 ja 22 ülevõtmiseks tuleb muuta ka töövõtulepingu regulatsiooni.Paragrahvi 636 lõike 1 muutmine direktiivi ülevõtmisega seotud ei ole. Kõnealuse lõike muutmine onajendatud sellest, et VÕS-i § 636 lõikes 1 sätestatud regulatsioon peaks olemuslikult kohaldumaenamatel juhtudel kui praegu lõikes 1 nimetatud. Kehtiva regulatsiooni järgi, täpsemalt vastavaltkõnealuse lõike lausele 1, tuleb töö tellijale üle anda vaid juhul, kui tegemist on töövõtja valmistatudasjaga. Lepingu olemust arvestades puudub aga loogiline põhjendus, miks ei peaks üleandmisekohustus eksisteerima olukorras, kui töövõtulepingu objekt ei ole küll asja ehk kehalise esemevalmistamine, ent mille tulemusena valminud töö on võimalik tellijale füüsiliselt üle anda, või millega onseotud õigused, mille ülekandmine on tellijale juriidiliselt võimalik. Samuti peaks üleandmise kohustuslepingu olemust arvestades eksisteerima juhul, kui töövõtulepingu esemeks pole mitte asjavalmistamine, vaid asja muutmine. Hõlmamaks kõiki eespool nimetatud juhtusid, sõnastataksekõnealuse lõike esimene lause ümber selliselt, et töövõtulepingu eseme üleandmise kohustus on niiasja valmistamise, muutmise kui muu töö valmistamise puhul, mida on võimalik üle anda.Samasugune probleem tõusetub ka kõnealuse lõike teise lause puhul, mille järgi eksisteerib töövõtjalkohustus teha töövõtulepingu esemeks oleva asja omandi üleminek tellijale võimalikuks vaid siis, kuitegemist on tellija materjalist valmistatud füüsilise esemega. Samas eksisteerib aga ka muidjuhtumeid, mil töölepingu esemeks olev töö kuulub pärast selle teostamist töövõtjale ja mis tulekstöölepingu olemust arvestades tellijale üle anda. Eelkõige peaks sätte sõnastus hõlmama neidolukordi, mil töövõtulepingu täitmise käigus luuakse varaline õigus, ilma mille üleandmiseta ei saakstellija töölepingu eset eesmärgipäraselt kasutada, näiteks muusikapala loomine ja selle varalisteõiguste üleandmine. Kohustamaks töövõtjat üle andma ka varalisi õigusi, sõnastatakse lõike 1 teinelause selliselt, et töövõtja peab lisaks lepingu eseme füüsilisele üleandmisele (juhul, kui see onvõimalik) võimalikuks tegema ka lepingu objektiks oleva eseme võõrandamise. Siinjuures tuleb esemesisustamisel lähtuda TsÜS-i §-st 48, mille järgi on esemeks nii asjad, õigused, kui muud hüved.Võõrandamise terminit seaduse tasandil küll defineeritud pole, kuid vastav termin eeldab asjade puhulomandiõiguse üleandmist ehk omaniku vahetumist ning õiguste puhul õiguse loovutamist.Paragrahvi 636 lõike 2 muutmine ja § 640 täiendamine lõikega 3 on seotud direktiivi artikli 20ülevõtmisega, mis kohustab liikmesriike ühtlustama asja juhusliku hävimise ja kahjustumise riisikoülemineku ajahetke olukorras, mil asja kohaletoimetamise kohustus on ettevõtjal või on lepingus kokkulepitud asja vedamine. Kehtiva õiguse järgi läheb töövõtulepingu puhul asja juhusliku hävimise jakahjustumise riisiko üle töö valmimisel või kui on kokku lepitud töö vastuvõtmine või see on tavaline,siis töö vastuvõtmisel või töö vastuvõetuks lugemisel (vt § 640 lg 2). Nimetatud reegel kohaldubkõikide töövõtulepingute suhtes, mh lepingute suhtes, mille esemeks on asja valmistamine tellijamaterjalist. Selles osas on aga kehtiv töövõtulepingu regulatsioon direktiiviga vastuolus. Vastuoluvältimiseks tuleks töövõtulepingu regulatsiooni muuta samamoodi, nagu muudetakse eelnõugamüügilepingu regulatsiooni, et tagada selle vastavus direktiivi artikliga 20. Samas on kehtiv lahendusend siiani õigustanud, mistõttu ei tuleks riski ülemineku regulatsiooni muuta kõikide töövõtulepingutepuhul, vaid üksnes ulatuses, mis on hädavajalik direktiivi ülevõtmiseks. Nendeks töövõtulepinguteksoleks lepingud, mille kohaselt peab töövõtulepingu esemeks oleva asja tarbijani toimetama ettevõtjavõi mille raames on kokku lepitud asja vedamine. Eespool nimetatut kokkuvõttes oleks sellistelepingute ühiseks nimetajaks see, et tegemist on lepinguga, mille raames on töövõtja kohustatud asja56

tellijale üle andma muus kohas kui koht, kus asi töö tegemise ajal asub. Selleks, et tagada võimalikultsuures ulatuses kehtiva õiguse loogika (vt VÕS-i § 636 lg 2) ei tehta eelnõuga ettepanekut sätestadavastav regulatsioon töövõtulepingu peatükis, vaid pakutakse välja piirduda viite tegemisegamüügilepingu regulatsioonile, sätestades, et kui töövõtja on kohustatud asja tellijale üle andma muuskohas kui koht, kus asi töö tegemise ajal asub, kohaldatakse asja üleandmise kohustuse täitmiselevõlaõigusseaduse § 209 lõikes 4 sätestatut. Nimetatud regulatsioon viiakse VÕS-i § 636 lõikesse 2,mis reguleerib kehtivas õiguses sisuliselt sama küsimust, kuid kitsamas ulatuses, kohustadeslepingupooli müügilepingu regulatsioonist lähtuma vaid olukorras, kui tegemist on asendatava asjaüleandmisega. Lisaks täiendatakse VÕS-i § 640 lõikega 3, milles sätestatakse, et kui töövõtja onkohustatud asja tellijale üle andma muus kohas kui koht, kus asi töö tegemise ajal asub, ei lähe asjajuhusliku hävimise või kahjustumise riisiko tellijale üle enne asja üleandmise kohustuse täitmist. Seegaon sätete loogika sama, mis müügilepingus – ühes paragrahvis sätestatakse asja üleandmise reeglidja teises paragrahvis konstateeritakse asjaolu, et asja juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko lähebüle asja üleandmisega.Paragrahvi 636 lõike 4 kehtetuks tunnistamine ning paragrahvi lõikega 5 täiendamine on seotuddirektiivi artikli18 lõigete 1 ja 2 ülevõtmisega.Kõnealuse paragrahvi lõige 4 on otseselt vastuolus direktiivi artikli18 lõikes 2 sätestatuga, miskohustab liikmesriike tagama, et kui ettevõtja hilineb kättetoimetamisega, ei või tarbija töövõtulepingutkohe ühepoolselt lõpetada, vaid peab andma ettevõtjale kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja.Vastuolu seisneb selles, et VÕS-i § 636 lg 4 sätestab reegli, mille järgi loetakse tarbijatöövõtu puhuligasugune ettevõtjapoolne kättetoimetamisega viivitamine kohe oluliseks lepingurikkumiseks, mistõttuvõib tarbija lepingust taganeda täiendavat tähtaega andmata. Nimetatud põhjusel tuleb VÕS-i § 636 lg4 kehtetuks tunnistada. Selle tagajärjel rakendub aga üldregulatsioon, mis on sätestatud VÕS-i § 114lõikes 1 ja § 116 lõikes 4 ja see vastab täiemahuliselt direktiivi artikli 18 lõike 2 sisule.Lõike 5 loomine on aga tingitud sellest, et töövõtulepingu puhul kohaldatakse olukorras, kus pooled eiole asja kättetoimetamise ajas kokku leppinud, samamoodi müügilepingu regulatsiooniga VÕS-i § 82lõikes 3 sätestatud üldreeglit, mis sätestab, et kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud jasee ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik kohustuse täitma selle täitmiseks mõistlikultvajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõigekohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. Kuna mõistlik aeg võib konkreetse lepingu olemustarvestades olla nii lühem kui pikem kui 30 päeva, on vastav regulatsioon erinev sellest, mida nõuabdirektiivi artikli 18 lg 1. Nimetatud põhjusel täiendatakse kõnealust paragrahvi lõikega, mis sätestabtarbijatöövõtule eriregulatsiooni, öeldes selgelt välja, et kui pooled ei ole tarbijatöövõtulepingu puhultöövõtulepingu eseme üleandmise aega kindlaks määranud, peab töövõtja eseme üleandmisekohustuse täitma viivitamata, kuid hiljemalt 30 päeva möödumisel lepingu sõlmimisest.Paragrahvi 637 täiendamine lõikega 3 1 on seotud direktiivi ülevõtmisega üksnes kaudselt. Direktiivtasu maksmise kohustuse sissenõutavaks muutumise ajahetke küsimust ei reguleeri. Küll aga onpraegune töövõtulepingu regulatsioon üles ehitatud nii, et tasu maksmise kohustus tekibtöövõtulepingu puhul samal ajal, kui läheb üle asja juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko. Kunadirektiivi ülevõtmisega seoses luuakse asja juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko üleminekuks uuserand, mis puudutab neid lepinguid, mille raames on töövõtja kohustatud asja tellijale üle andma muuskohas kui koht, kus asi töö tegemise ajal asub, tuleks praeguse töövõtulepingu regulatsiooni loogikasäilitamiseks täiendada eelnõu paragrahviga, mis sätestaks, et selliste lepingute puhul muutub tasusissenõutavaks asja üleandmise kohustuse täitmisega, kuna sel hetkel läheb üle ka riisiko. Vastavregulatsiooniga VÕS-i § 637 täiendataksegi, luues selleks lõike 3 1 .Paragrahvidesse 711 ja 711 1 lisatakse juurde üld- ja erinormi vahekorda selgitav säte. Paragrahvid711 ja 711 1 põhinevad direktiivil 2007/64/EÜ makseteenuste kohta siseturul, mis lähtubmaksimumharmoneerimise põhimõttest (direktiivi 2007/64/EÜ art 86). Seega peaks makseteenuse57

pakkujale tulenema seadusest kohustus esitada kliendile vaid see teave, mis on ette nähtudmakseteenuste direktiivis. Makseteenuste direktiivist tuleneva põhjaliku teavitamiskohustusega onjuba kõnesolevas valdkonnas tagatud kõrge tarbijakaitsetase. Üldregulatsioonist tulenevadteavitamiskohustused ei peaks makseteenustele kohalduma. Kindlasti ei peaks makseteenustelekohalduma eelnõuga loodav § 14 1 , sest uue tarbija õiguste direktiivi artikli 3 lõikes 2 on sätestatud, etkui ühenduse õigusega on mingeid küsimusi juba reguleeritud, on valdkondlikud õigusaktid tarbijaõiguste direktiivi suhtes ülimuslikud. Tulenevalt eespool toodust tehakse eelnõuga ettepaneksätestada § 711 lõikes 6, et makseteenuse lepingu ettevalmistamisele ei kohaldata § 14 lõikes 2 ja §-s14 1 sätestatut.Paragrahvi 881 muutmine on tingitud § 194 kehtetuks tunnistamisest, mistõttu tuleb §-st 881 jättavälja viide §-le 194.MUUDATUSED TARBIJAKAITSESEADUSESDirektiivi ülevõtmiseks tuleb lisaks võlaõigusseadusele muuta ka tarbijakaitseseadust.Paragrahvi 4 muutmine on vajalik seetõttu, et uuele tarbijaõiguste direktiivile vastav üldine tarbijalepingueelse teavitamise regulatsioon nähakse selle lepinguõigusliku iseloomu tõttu ammendavalt etteVÕS-is. Kehtiva TKS-i § 4 lõigetes 1, 2, 3 ja 5 nimetatud lepingueelne teave vastab sisuliseltregulatsioonile, mis nähakse eelnõuga ette VÕS-i §-s 14 1 . Et sellist kordust vältida, tunnistataksekehtetuks § 4 lõiked 2, 3 ja 5. TKS-i § 4 lõikes 1 sätestatakse üldine viide võlaõigusseadusessätestatud lepingueelse teabe andmise kohustusele. Täiendavad nõuded kaupleja tegevusele, midatarbija õiguste direktiiv ei reguleeri, tulenevalt jätkuvalt TKS-ist.Lõikesse 4 jääb nõue, et tarbijale esitatav teave peab olema eesti keeles, kuid juurde lisataksetäiendus, et see ei kohaldu juhul, kui tarbija on nõustunud teabe esitamisega mõnes muus keeles.Täiendus on vajalik seetõttu, et kui tarbija on näiteks välismaalane, puudub mõistlik põhjus, miks eivõiks talle poolte kokkuleppel esitada teavet mõnes muus keeles. Regulatsioon ühtib keeleseaduse §-s 19 sätestatuga.Paragrahv 8. Eelnõuga tehakse ettepanek jätta välja § 8 lõike 1 teine lause, kuna sellele vastavregulatsioon nähakse ette eelnõuga loodava VÕS-i § 14 1 lõike 1 punktis 4 ning seetõttu pole vaja sedaTKS-s korrata.Samuti tehakse eelnõus ettepanek jätta välja lõike 2 teine lause, mis näeb ette, et kui teenustpakutakse väljaspool äriruume, esitatakse tarbijale teenuse hinnakiri või hinna arvutamise alused.Kuna uues direktiivis ei ole väljaspool äriruume sõlmitud lepingute jaoks sellist nõuet ette nähtud jatulenevalt direktiivi maksimumharmoneerivast iseloomust ei ole liikmesriikidel lubatud riigisiseseltdirektiiviga harmoneeritud valdkondades täiendavat regulatsiooni kehtestada, ei saa TKS-i teenusehinnakirja või hinna arvutamise aluseid kirjeldava dokumendi avaldamise nõuet alles jätta. Kunaeelnõuga kehtestatakse väljaspool äriruume sõlmitavate lepingutele tarbija põhjalik lepingueelseteavitamise regulatsioon, mis kehtivas õiguses puudub, ning mh tuleb tarbijale § 48 lõike 1 punkti 6kohaselt anda teavet lepingueseme koguhinna kohta koos kõikvõimalike maksudega, ei muutukõnealuse lause välja jätmisega õiguslik olukord tarbija jaoks ebasoodsamaks.Paragrahvi 12 3 lõike 8 punkti 8 muutmine ei ole otseselt seotud tarbija õiguste direktiiviülevõtmisega. Kõnealune punkt on kehtestatud ebaausate kaubandustavade direktiivi (2005/29/EÜ)alusel. Euroopa Komisjon on juhtinud tähelepanu asjaolule, et ebaausate kaubandustavade direktiivi Ilisa punktis 8 on viidatud keelele, mis ei ole kaupleja asukohariigi ametlik keel. TKS-i § 12 5 lõike 8punktis 8 on selle asemel kasutatud terminit „võõrkeel“, mida komisjoni arvates võib tõlgendada58

kaheti. Võõrkeeleks võib olla „eesti keelest erinev keel“ või „tarbija/kaupleja keelest erinev keel“.Nimetatud asjaolu võib tekitada segadust ja komisjon soovitab selgelt viidata kaupleja asukohariigiametlikule keelele. Eelnõuga tehakse ettepanek kõnealust punkti vastavalt muuta.Paragrahvi 12 5 lõike 4 punkti 6 muutmine on tingitud VÕS-i § 99 muutmisest. Eelnõuga tehakseettepanek jätta kõnesolevast punktist välja viimane lauseosa, mis täpsustab, et agressiivseks ja sellesttulenevalt keelatud kauplemisvõtteks ei peeta kohese või hilisema tasu nõudmist tarbijale kauplejakättetoimetatud kauba või osutatud teenuse eest, mida tarbija ei ole tellinud, või sellise kaubatagastamise või hoidmise nõudmist, kui kaup on võlaõigusseaduse § 99 lõike 3 kohaselt tarnitudasenduskaup. Kuna eelnõuga tehakse ettepanek tunnistada VÕS-i § 99 lg 3 kehtetuks, sest see eivasta uues tarbija õiguste direktiivis sätestatule (vt täpsemalt VÕS-i § 99 kohta seletuskirjas kirjutatut),ei saa ka TKS-i § 12 5 lõike 4 punkti 6 jätta viidet VÕS-i § 99 lõikele 3. Eelnõuga VÕS-i §-s 99kavandatavate muudatuste kohaselt peab ettevõtja enne asenduskauba saatmist saama sellekstarbija eelneva nõusoleku. Kui tarbija ei ole avaldanud asenduskauba saamiseks tahet, on sellisekauba eest tasu nõudmine või selle tagastamise või hoidmise nõudmine TKS-i § 12 5 lõike 4 punkti 6kohaselt agressiivne kauplemisvõte.Paragrahv 13 tunnistatakse eelnõuga kehtetuks. Kuigi kehtivas õiguses tuleneb kaupleja kohustusesitada koduukselepingu sõlmimisel tarbijale teatis taganemisõiguse kohta TKS-ist ning ka vastavteatise vorm on kehtestatud TKS-i § 13 lõike 1 alusel majandus- ja kommunikatsiooniministrimäärusega, on tulenevalt direktiivi lepinguõiguslikust sisust mõistlikum sätestada volitusnormdirektiivist tuleneva taganemisavalduse tüüpvormi kehtestamiseks tarbijakaitseseaduse asemelvõlaõigusseaduses. Eelnõu kohaselt sätestatakse VÕS-i § 49 lõikes 2 3 volitusnorm justiitsministrile.Tüüpvorm kehtestatakse direktiivi I lisa B osa alusel. Lisaks on oluline märkida, et lisakstaganemisavalduse tüüpvormile kehtestatakse justiitsministri määrusega § 48 lõike 4 alusel kataganemisõiguse näidisjuhend.Lõikes 2 sätestatut ei ole samuti pärast VÕS-is tehtavate muudatuste jõustumist vaja, sest VÕS-issätestatakse direktiivi alusel eraldi regulatsioon selle kohta, et taganemisavalduse tüüpvorm tulebtarbijale esitada koos lepingueelse teabega enne lepingu sõlmimist või selle jaoks tarbija poolt siduvapakkumise tegemist.Lõikes 3 sätestatut ei ole võimalik säilitada, sest direktiivis ei ole ette nähtud samasuguseid erisusiselle kohta, millal taganemisavalduse tüüpvormi tarbijale esitama ei pea. Küll aga on ette nähtudpõhjalik eriregulatsioon selle kohta, millal tarbijal taganemisõigust ei ole.Paragrahv 14 tunnistatakse samuti kehtetuks, sest see, millal kohaldatakse sidevahendi abilsõlmitavate lepingute regulatsiooni, tuleneb VÕS-ist.Paragrahvi 41 1 lõikes 1 sätestatud loetelu tuleb täiendada nii, et seal kajastuksid pärast eelnõus ettenähtud muudatuste jõustumist kõik VÕS-i tarbijakaitselised sätted, mis sisaldavadteavitamiskohustusi. Eelnõu kohaselt lisatakse juurde viide §-le 14 1 (lepingueelse teabe andmisekohustus tarbijaga sõlmitava lepingu puhul), §-dele 48 ja 48 1 (tarbija lepingueelne teavitamine ja teabekinnitamine väljaspool äriruume sõlmitava lepingu korral), § 49 lõikele 2 4 (kinnitus tarbijataganemisavalduse kättesaamise kohta väljaspool äriruume sõlmitud lepingust taganemisel), §-le 54 2(lepingu sõlmimine telefonitsi), §-le 55 1 (teabe kinnitamine sidevahendi abil sõlmitava finantsteenusekohta), § 56 lõikele 2 4 (kinnitus tarbija taganemisavalduse kättesaamise kohta sidevahendi abilsõlmitud lepingust taganemisel), §-le 62 2 (arvutivõrgu abil sõlmitavate lepingute täiendavad nõudedlepingu sõlmimisel tarbijaga). Tulevikus on Tarbijakaitseametil õigus ka viidatud sätetest tulenevateteavitamiskohustuste rikkumise korral teha ettekirjutus ning nõuda ettevõtjalt rikkumise lõpetamist jaedasisest rikkumisest hoidumist. Vastavalt TKS-i § 41 lõikele 6 on Tarbijakaitseametil ettekirjutusetäitmata jätmisel õigus määrata sunniraha asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras.Sunniraha ülemmäär on 640 eurot.59

Seadust täiendatakse lõikega 1 1 , mille kohaselt on Tarbijakaitseametil õigus teha ettekirjutus VÕS-i §-s 28 1 nimetatud tarbija õiguste rikkumise lõpetamiseks ja edasistest rikkumistest hoidumiseks.Eelnõuga loodav § 28 1 sätestab piirangud tasu nõudmisele tarbijaga sõlmitava lepingu puhul (vttäpsemalt eespool). Kuna tegemist ei ole teavitamiskohustuse rikkumisega, ei saa viidet VÕS-i § 28 1lisada TKS-i § 41 1 lõikes 1 sätestatud loetellu, seetõttu tehakse eelnõuga ettepanek luua VÕS-i § 28 1rikkumise lõpetamise nõudmiseks TKS-i § 41 1 eraldi lõige 1 1 .IV. EELNÕU TERMINOLOOGIAEelnõuga võetakse võlaõigusseaduses kasutusele kaks uut terminit, millest esimene on väljaspooläriruume sõlmitav leping ning teine ettevõtja.Termin väljaspool äriruume sõlmitav leping võetakse kasutusele termini koduukseleping asemel.Selline muudatus on ajendatud asjaolust, et tarbija õiguste direktiivis sätestatud väljaspool äriruumesõlmitud lepingu termin erineb olulisel määral varasemast direktiivis 85/577/EMÜ sätestatud terministning on sisuliselt laiem praegu võlaõigusseaduses kasutusel olevast koduukselepingu terminist.Termin koduukseleping jääb uue direktiivi valguses vastava lepinguliigi kirjeldamisel pigem kitsaks.Muudatus tehakse termini sisu paremaks edasiandmiseks.Ettevõtja termini sätestamine on ajendatud vajadusest võtta võlaõigusseaduses termini majandus- jakutsetegevuses tegutsev isik asemel kasutusele lühem ja suupärasem termin. Majandus- jakutsetegevuses tegutseva isiku termini ümbernimetamise tingib asjaolu, et praegu kasutatav lahenduson nii pikk ja lohisev, et selle termini mitmekordne kasutamine ühes lauses muudab kohati sättemõttest arusaamise põhjendamatult keeruliseks. Seda ilmestab hästi asjaolu, et mõningatesvõlaõigusseaduse osades on majandus- ja kutsetegevuses tegutseva isiku asemel võetud lugemiselihtsustamiseks kasutusele pakkuja termin. Kuid see ei pruugi alati olla sisuliselt õige, sest majandusjakutsetegevuses tegutsev isik ei pruugi alati olla oferent.V. EELNÕU VASTAVUS EUROOPA LIIDU ÕIGUSELEEelnõu on direktiiviga 2011/83/EL kooskõlas. Eelnõus ei ole vastuolusid teiste Euroopa Liiduõigusaktidega.Kõnesoleva seaduseelnõu ning tarbija õiguste direktiivi sätete vastavustabel on seletuskirja lisas 1.VI. SEADUSE MÕJUDSeaduseelnõu eesmärk on üle võtta Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/83/EL tarbijaõiguste kohta.Muudatused puudutavad eelkõige kahte tüüpi tarbijalepinguid:väljaspool äriruume sõlmitavad lepingud;sidevahendi abil sõlmitavad lepingud.Seaduseelnõuga kavandatavad peamised muudatused on järgmised:60

suurendatakse kaupleja kohustust anda tarbijale enne lepingu sõlmimist kauba või teenusekohta teavet;lihtsustatakse nii tarbija kui kaupleja võimalusi tarbija taganemisõiguse kasutamisel;laiendatakse olukordade ringi, mil tarbija ei saa kasutada 14-päevast taganemisõigust;parandatakse tarbijakaitse taset.SihtgruppEttevõtjad, kelle tegevus puudutab väljaspool äriruume ja sidevahendite abil sõlmitavaidlepinguidTarbijaid, kes taolisi lepinguid toodete või teenuste tarbimiseks sõlmivadStatistikaameti andmetel oli ettevõtjaid, kes tegelevad jaekaubandusega postimüügi või interneti teel2011. aasta lõpu seisuga 429. Majandustegevuse registris on end e-kauplejana registreerinudettevõtjate koguarv 07.05.2013 seisuga 2070.Koduukselepingu vormis lepinguid sõlmivate ettevõtjate puhul on Tarbijakaitseametil olnudkokkupuuteid umbes 15 ettevõtjaga, sellisesse suurusjärku võib hinnata ka terve selle valdkonnagategelevate ettevõtjate arvu.Kavandatav muudatus ISuureneb kaupleja kohustus anda tarbijale enne lepingu sõlmimist kauba või teenuse kohtateavet.Muudatus on seotud kõigi tarbijalepingutega, sh väljaspool äriruume sõlmitavate lepingute jasidevahendite abil sõlmitavate lepingutega. Muudatus puudutab tarbija teavitamist lepingu esemepõhiomadustest, eseme koguhinnast, kõikidest lepinguga kaasnevatest tasudest ja nende suurustest,maksetingimustest, lepingu tähtajast, tähtaegadest seoses maksmise, kättetoimetamise ja tellimusetäitmisega, lepingueseme hooldusteenustest, õiguskaitsevahenditest, täiendavatest garantiidest jakaebuste lahendamise korrast jne.Kaasnev mõju I1. Majanduslik mõju (mõju leibkondade tarbimis- ja investeerimisotsustele). Muudatuse tõttusuureneb tarbijate teadlikkus sõlmitavatest lepingutest.2. Majanduslik mõju (mõju halduskoormusele). Suureneb ettevõtjatele pandud kohustuste hulkning see võib tingida vajaduse ühekordse lisaressursi järele.Kavandatav muudatus IILihtsustub tarbija ja kaupleja olukord taganemisõiguse kasutamisel.Kehtestatakse taganemisavalduse tüüpvorm ning taganemise näidisjuhend.Juhul kui tarbija kasutab lepingust taganemise õigust, on tarbija kohustatud ettevõtjale hüvitama asjatagastamise kulud.Kaasnev mõju II1. Majanduslik mõju (mõju leibkondade tarbimis- ja investeerimisotsustele). Tarbijale avanebvarasemast lihtsam võimalus kasutada taganemisõigust, samas suurenevad juhul, kui pooled61

ei lepi teisiti kokku, tarbija kulutused lepingust taganemisel. See mõjutab omakordaleibkondade kulusid ning tarbimisotsuseid.2. Majanduslik mõju (mõju halduskoormusele). Ettevõtjad peavad tegema ühekordse kulutusevõtmaks kasutusele uus taganemisavalduse vorm, see suurendab ettevõtjate halduskoormust.Kavandatav muudatus IIILaieneb olukordade ring, mil tarbija ei saa kasutada 14-päevast taganemisõigust.Direktiivi ülevõtmisega sätestatakse loetelu nendest lepingutest, mis alluvad küll väljaspool äriruumesõlmitava lepingu regulatsioonile, kuid mille suhtes ei saa tarbija kasutada seaduses ettenähtudtaganemisõigust. Need on näiteks lepingud, mille esemeks on teenuse osutamine või muu kestvasoorituse tegemine, kui teenusepakkuja kohustused on juba täidetud; lepingud, mille eseme hindsõltub finantsturu kõikumusest; lepingud, mille ese on valmistatud tarbija esitatud nõuete järgi või mison selgelt kohandatud konkreetse tarbija vajadustele.Kaasnev mõju III1. Majanduslik mõju (mõju leibkondade tarbimis- ja investeerimisotsustele). Taganemisõigusepiiramine võib muuta leibkondade tarbimisotsuseid, kuna teatud olukordades kaob võimaluslepingust taganeda. See võib omakorda mõjutada leibkondade kulutuste struktuuri.Kavandatav muudatus IVParaneb tarbijakaitse tase.Muudatus puudutab igasuguseid lepinguga kaasnevaid lisatasusid, mille puhul peab tarbijaväljendama selgesõnalist tahet nende tasude maksmise kohta. Samuti ei saa kaupleja nõuda lisatasumaksevahendi kasutamise eest või põhitariifist erinevaid lisatasusid sellisele telefoninumbrilehelistamise eest, mis on mõeldud tarbija konsulteerimiseks. See muudatus puudutab kõiki lepinguid,mille teine pool on tarbija.Kaasnev mõju IV1. Majanduslik mõju (mõju leibkondade tarbimis- ja investeerimisotsustele). Tarbijakaitse tasemeparanemine loob leibkondadele võimaluse sooritada paremaid tarbimisotsuseid ningsuurendab leibkondade majanduslikku turvalisust.2. Majanduslik mõju (mõju ettevõtluskeskkonnale ja ettevõtete tegevusele). Tarbijakaitsetingimuste täpsustumine seab ettevõtjatele selgemad tegevuspiirid.Eelnõuga kaasnevad majanduslikud mõjud, kuid mõjude ulatus ei ole suur. Ettevõtjate jaoks kaasnebühekordne kohustus vaadata üle lepingute vormid ning teha muudatused. Samas kehtestataksetaganemisavalduse tüüpvorm ning taganemise näidisjuhend, mis muudavad kauplejateavitamiskohustuse hõlpsamini täidetavaks.Muudatustega ei kaasne koostajatele teadaolevalt olulisi riske või negatiivseid kõrvalmõjusid.Kuna eelnõu sihtgrupp, mõju ulatus ja sagedus on suhteliselt väikesed ning riskide tõenäosus madal,on piirdutud esialgse mõjude kirjeldamisega ning loobutud üksikasjalikumast analüüsist. Samadelpõhjustel ei ole varem koostatud ka seaduseelnõu väljatöötamiskavatsust.VII. SEADUSE RAKENDAMISEGA SEOTUD RIIGI JA KOHALIKU OMAVALITSUSE TEGEVUSED,EELDATAVAD KULUD JA TULUD62

Seadus ei mõjuta riigi ega kohaliku omavalitsuse tegevusi. Sellest tulenevalt ei mõjuta eelnõu ka riigiega kohaliku omavalitsuse eeldatavaid kulusid ega tulusid.VIII. RAKENDUSAKTIDSeaduse rakendamiseks on vaja kehtestada kaks justiitsministri määrust, millest esimene kujutabendast taganemise näidisjuhendit ning teine taganemisavalduse tüüpvormi. Sisuliselt on tegemisttarbija õiguste direktiivi lisa I A ja lisa I B ülevõtmisega.Taganemise näidisjuhendi volitusnorm sätestatakse VÕS-i § 48 lõikes 4 ja § 54 lõikes 4 ningtaganemisavalduse tüüpvormi volitusnorm VÕS-i § 49 lõikes 2 2 ja § 56 lõikes 2 3 .Mõlemad määrused jõustuvad samal ajal kui seaduseelnõus ettenähtud muudatused.Seoses seaduse rakendamisega muutub volitusnormi kehtetuks tunnistamise tõttu kehtetuksmajandus- ja kommunikatsiooniministri 8. aprilli 2004. a määrus nr 66 „Koduukselepingu teatise vormikinnitamine“. Riigi Teatajas on määrus leitav siit: https://www.riigiteataja.ee/akt/115052012008.IX. SEADUSE JÕUSTUMINETarbija õiguste direktiivi ülevõtmise tähtaeg on 13. detsember 2013. Selleks ajaks peavad liikmesriigidüle võtma direktiivis ettenähtud õigusnormid ning need avaldama. Sellele lisaks näeb kõnesolevdirektiiv ette kuupäeva, milleks on 13. juuni 2014, millal peavad direktiivi alusel tehtud muudatusedjõustuma.Eespool toodust tulenevalt jõustub seadus 13. juunil 2014 ning see peab olema Riigi Teatajasavaldatud hiljemalt 13. detsembril 2013.X. EELNÕUDE KOOSKÕLASTAMINE, HUVIRÜHMADE KAASAMINE JA AVALIKKONSULTATSIOONEelnõu esitatakse kooskõlastamiseks kõikidele ministeeriumitele. Eelnõu esitatakse arvamuseavaldamiseks Tarbijakaitseametile, Eesti Tarbijakaitse Liidule, Eesti Kaubandus-Tööstuskojale, EestiVäike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioonile, Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsioonile, KaupmeesteLiidule, Teenusmajanduse Kojale, Eesti Pangaliidule, Eesti Liisingühingute Liidule, Eesti E-kaubanduse Liidule, Eesti Postimüügifirmade Liidule, Eesti Otsemüügi Assotsiatsioonile, EestiAdvokatuurile, Notarite Kojale, Eesti Juristide Liidule, Tartu Ülikooli Õigusteaduskonnale, TallinnaÜlikooli Õigusakadeemiale, Riigikohtule, Tallinna Ringkonnakohtule, Tartu Ringkonnakohtule, HarjuMaakohtule, Pärnu Maakohtule, Tartu Maakohtule, Viru Maakohtule.63

Võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseadusemuutmise seaduse eelnõu seletuskirjalisa 1Tarbija õiguste direktiivi 2011/83/EL ning võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmiseseaduse eelnõu sätete vastavustabelEL-iõigusaktinormEL-iõigusaktinormiülevõtmisekohustusEL-i õigusaktinormi sisuliseksrakendamisekskehtestatavadriigisisesedõigusaktidKommentaaridArt 1 ei Direktiivi eesmärki selgitav säte,mida ei pea otseselt üle võtma.Nimetatud eesmärki on arvestatudläbivalt kogu eelnõus.Art 2 p 1 jah VÕS § 1 lg 5Art 2 p 2 jah VÕS § 1 lg 6Art 2 p 3 jah osaliselt VÕS § 14 1 lg 1 p 2 Lepingu eseme määratlus onsätestatud eelnõus VÕS § 14 1 lg 1p 2. Eelnõu sõnastus on piisavaltüldine, et hõlmata ka vesi, gaas jaelekter, kui need pannakse müükipiiratud mahus võikindlaksmääratud koguses. Terminasi on juba määratletud TsÜS § 49lg 1. Vallasasja termin on kehtivasõiguses sätestatud TsÜS § 50 lg 2.Sundkorras asjade müügile eikohaldu VÕS-i sätted.Art 2 p 4 jah VÕS § 47 lg 3 p 3, § 53 lg 4 p2 ja p 3Art 2 p 5 ei Müügilepingu mõiste on jubaolemas VÕS-i §-s 208. Lisaks onoluline tähele panna, et eelnõus onlepingu esemeks läbivalt asi,teenus või muu sooritus, seegavõivad lisaks VÕS-i tähendusesmüügilepingutele olla hõlmatud kalepingud, mille esemeks on niikaubad kui ka teenused.Art 2 p 6 ei Erinevate teenuse osutamiselepingute mõisted on jubamääratletud VÕS-i 8. osas.Art 2 p 7 jah VÕS § 52Art 2 p 8a jah VÕS § 46 lg 1 p 1Art 2 p 8b jah VÕS § 46 lg 2Art 2 p 8c jah VÕS § 46 lg 1 p 2Art 2 p 8d jah VÕS § 46 lg 1 p 3Art 2 p 9a jah VÕS § 46 lg 364

Art 2 p 9b jah VÕS § 46 lg 3Art 2 p 10 ei Regulatsioon on olemas VÕS §11 1 .Art 2 p 11 jah VÕS § 14 1 lg 1 p 3Art 2 p 12 ei Finantsteenuse mõiste on jubaavatud § 52 lg 3.Art 2 p 13 jah osaliselt VÕS § 47 lg 3 p 11 Regulatsioon on osaliselt olemasVÕS.i §-s 10, samas täpsustatudka eelnõuga loodavas VÕS-i § 47lg 3 p 11Art 2 p 14 ei Regulatsioon on juba olemas VÕS-i§-s 230Art 2 p 15 jah VÕS § 49 4 , § 56 3Art 3 lg 1 jah Regulatsiooni üldist kohaldamisalamääratlev säte, mida on arvestatudläbivalt kogu eelnõus.Art 3 lg 2 jah osaliselt VÕS § 47 lg 6 ja § 53 lg 5 Arvestatud läbivalt kogu eelnõustulenevalt VÕS-i üld- ja eriosaloogikast. Täpsustatud samas kaeelnõuga loodavates VÕS-i § 47 lg6 ja § 53 lg 5Art 3 lg 3 p A jah VÕS § 47 lg 2 p 1, § 53 lg 2 p1Art 3 lg 3 p B jah VÕS § 47 lg 2 p 2, § 53 lg 2 p2Art 3 lg 3 p C jah VÕS § 47 lg 2 p 3, § 53 lg 2 p3Art 3 lg 3 p D jah VÕS § 47 lg 5, § 53 lg 5Art 3 lg 3 p E jah VÕS § 47 lg 2 p 5, § 53 lg 2 p5Art 3 lg 3 p F jah VÕS § 47 lg 2 p 6 ja 7, § 53 lg2 p 6 ja 7Art 3 lg 3 p G jah VÕS § 47 lg 5, § 53 lg 5Art 3 lg 3 p H jah VÕS § 47 lg 5, § 53 lg 5Art 3 lg 3 p I jah VÕS § 47 lg 2 p 8, § 53 lg 2 p8Art 3 lg 3 p J jah VÕS § 47 lg 2 p 9, § 53 lg 2 p9Art 3 lg 3 p K jah VÕS § 47 lg 2 p 4, § 53 lg 2 p4Art 3 lg 3 p L jah VÕS § 47 lg 2 p 10, § 53 lg 2p 10Art 3 lg 3 p M jah VÕS § 47 lg 2 p 11, § 53 lg 2p 11Art 3 lg 4 jah VÕS § 47 lg 1Art 3 lg 5 ei Tegemist on sättega, mida ei peasõna-sõnalt üle võtma. Asjaoluga,et direktiiviga reguleerimataküsimustes kohaldub riigisisenelepinguõigus, on eelnõus läbivaltarvestatud65

Art 3 lg 6 ei Arvestatud läbivalt kogu eelnõus.Puuduvad piirangud, mis takistaksettevõtjal tarbijale soodsamatetingimuste pakkumist.Art 4 ei Direktiivi maksimumharmoneerivaiseloomuga on arvestatud läbivaltkogu eelnõus, kuid seda põhimõtetei pea sõna-sõnalt seadusesse kirjapanema.Art 5 lg 1 p A jah VÕS § 14 1 lg 1 p 2Art 5 lg 1 p B jah VÕS § 14 1 lg 1 p 1Art 5 lg 1 p C jah VÕS § 14 1 lg 1 p 4Art 5 lg 1 p D jah VÕS § 14 1 lg 1 p 5 ja p 10Art 5 lg 1 p E jah VÕS § 14 1 lg 1 p 7, 8 ja 9Art 5 lg 1 p F jah VÕS § 14 1 lg 1 p 6Art 5 lg 1 p G jah VÕS § 14 1 lg 1 p 3Art 5 lg 1 p H jah VÕS § 14 1 lg 1 p 3Art 5 lg 2 jah VÕS § 14 1 lg 1 Sõnastus on üldine, hõlmabkõikvõimalikud ettevõtja ja tarbijavahel sõlmitavad lepingudArt 5 lg 3 valikuline Liikmesriigile jäetud valikuõigus,mida on otsustatud mitterakendada.Art 5 lg 4 valikuline VÕS § 14 1 lg 2 Liikmesriigile jäetud valikuõigus,mida on otsustatud kasutada.Art 6 lg 1 p A jah VÕS § 48 lg 1 p 4, § 54 lg 1 p4Art 6 lg 1 p B jah VÕS § 48 lg 1 p 1, § 54 lg 1 p1Art 6 lg 1 p C jah VÕS § 48 lg 1 p 2, § 54 lg 1 p2Art 6 lg 1 p D jah VÕS § 48 lg 1 p 3, § 54 lg 1 p3Art 6 lg 1 p E jah VÕS § 48 lg 1 p 6 ja lg 7, § 54lg 1 p 6 ja lg 7Art 6 lg 1 p F jah VÕS § 48 lg 1 p 7, § 54 lg 1 p7Art 6 lg 1 p G jah VÕS § 48 lg 1 p 9 ja p 21, §54 lg 1 p 9 ja p 21Art 6 lg 1 p H jah VÕS § 48 lg 1 p 12 ja p 13, §54 lg 1 p 12 ja p 13Art 6 lg 1 p I jah VÕS § 48 lg 1 p 14, § 54 lg 1p 14Art 6 lg 1 p J jah VÕS § 48 lg 1 p 15, § 54 lg 1p 15Art 6 lg 1 p K jah VÕS § 48 lg 1 p 16, § 54 lg 1p 16Art 6 lg 1 p L jah VÕS § 48 lg 1 p 18 ja 19, § 54lg 1 p 18 ja p 19Art 6 lg 1 p M jah VÕS § 48 lg 1 p 17, § 54 lg 1p 1766

Art 6 lg 1 p N jah VÕS § 48 lg 1 p 20, § 54 lg 1p 20Art 6 lg 1 p O jah VÕS § 48 lg 1 p 11, § 54 lg 1p 11Art 6 lg 1 p P jah VÕS § 48 lg 1 p 10, § 54 lg 1p 10Art 6 lg 1 p Q jah VÕS § 48 lg 1 p 8,§ 54 lg 1 p 8Art 6 lg 1 p R jah VÕS § 48 lg 1 p 5, § 54 lg 1 p5Art 6 lg 1 p S jah VÕS § 48 lg 1 p 5,§ 54 lg 1 p 5Art 6 lg 1 p T jah VÕS § 48 lg 1 p 22, § 54 lg 1p 22Art 6 lg 2 jah VÕS § 48 lg 1 ja § 54 lg 1 Sõnastus on üldine, hõlmabkõikvõimalikud ettevõtja ja tarbijavahel sõlmitavad lepingudArt 6 lg 3 jah VÕS § 48 lg 6 Sidevahendi abil sõlmitud lepinguteregulatsioonis sellist erandit eitehta, sest avalik enampakkuminedirektiivi tähenduses ei olesidevahendi abil sõlmitud lepingukorral võimalik.Art 6 lg 4 jah VÕS § 48 lg 3 ja lg 4, § 54 lg 3ja lg 4Art 6 lg 5 jah VÕS § 14 lg 5Art 6 lg 6 jah VÕS § 48 lg 8, § 54 lg 8Art 6 lg 7 valikuline TKS § 4 lg 4 Liikmesriigi valikuõigus, mida onotsustatud riigisiseselt osaliseltrakendada. Teave tuleb esitadaeesti keeles, va juhul kui pooledlepivad kokku teisiti. Sama tulenebka keeleseadusest.Art 6 lg 8 ei Tegemist on sättega, mida ei peasõna-sõnalt üle võtma. Samas oneelnõus sellega arvestatud, sesteelnõu ei piira teenuste direktiivi2006/123/EÜ ega infoühiskonnateenuste direktiivi 2000/31/EÜkohaldumist.Art 6 lg 9 jah VÕS § 48 lg 10, § 54 lg 10Art 7 lg 1 jah VÕS § 48 lg 2Art 7 lg 2 jah VÕS § 48 1 lg 1Art 7 lg 3 jah VÕS § 48 1 lg 2Art 7 lg 4 p A valikuline VÕS § 48 lg 5 Liikmesriigi valikuõigus, mida onotsustatud riigisiseselt rakendada.Art 7 lg 4 p B valikuline VÕS § 48 1 lg 3 Liikmesriigi valikuõigus, mida onotsustatud riigisiseselt rakendada.Art 7 lg 5 jah VÕS § 48 lg 9Art 8 lg 1 jah VÕS § 54 lg 2Art 8 lg 2 jah VÕS § 62 2 lg 2 ja lg 3Art 8 lg 3 jah VÕS § 62 2 lg 167

Art 8 lg 4 jah VÕS § 54 lg 5Art 8 lg 5 jah VÕS § 54 lg 6Art 8 lg 6 valikuline VÕS § 54 2 lg 1 Liikmesriigi valikuõigus, mida onotsustatud riigisiseselt rakendada.Art 8 lg 7 p A jah VÕS § 55 lg 1 ja 2Art 8 lg 7 p B jah VÕS § 55 lg 1 ja 2Art 8 lg 8 jah VÕS § 55 lg 3Art 8 lg 9 ei Tegemist on sättega, mida ei peasõna-sõnalt üle võtma. Samas oneelnõus sellega arvestatud, sestinfoühiskonnadirektiivikohalumisele ei seata eelnõugapiiranguid.Art 8 lg 10 jah VÕS § 54 lg 9 Täiendavaid nõudeid ei ole, § 54 lg9 rõhutab seda.Art 9 lg 1 jah VÕS § 49 lg 1, § 56 lg 1Art 9 lg 2 p A jah VÕS § 49 lg 1 2 , § 56 lg 1 2Art 9 lg 2 p Btaane 1jah VÕS § 49 lg 1 1 p 1, § 56 lg 1 1p 1Art 9 lg 2 p Btaane 2jah VÕS § 49 lg 1 1 p 2, § 56 lg 1 1p 2Art 9 lg 2 p Btaane 3jah VÕS § 49 lg 1 1 p 3, § 56 lg 1 1p 3Art 9 lg 2 p C jah VÕS § 49 lg 1 3 , § 56 lg 1 3Art 9 lg 3ei,osaliseltvalikulineArt 9 lg 3 esimeses lausesnimetatud piiranguid ei nähtaeelnõuga ette. Teises lauses ettenähtud liikmesriigi valikuõigust onotsustatud riigisiseselt mitterakendada.Art 10 lg 1 jah VÕS § 49 lg 1 4 , § 56 lg 1 6Art 10 lg 2 jah VÕS § 49 lg 1 4 , § 56 lg 1 6Art 11 lg 1 p jah VÕS § 49 lg 2 1 , § 56 lg 2 2AArt 11 lg 1 p jah VÕS § 49 lg 2 1 , § 56 lg 2 2BArt 11 lg 2 jah VÕS § 49 lg 1, § 56 lg 2 1Art 11 lg 3 jah VÕS § 49 lg 2 3 , § 56 lg 2 4Art 11 lg 4 jah VÕS § 49 lg 6, § 56 lg 2 5Art 12 ei Eestis on selline regulatsioon jubaolemas VÕS-i §-s 188.Art 13 lg 1 jah VÕS § 49 2 lg 1 ja lg 3, § 56 1lg 1 ja 4Art 13 lg 2 jah VÕS § 49 2 lg 2, § 56 1 lg 3Art 13 lg 3 jah VÕS § 49 2 lg 4, 56 1 lg 5Art 14 lg 1 jah VÕS § 49 3 lg 1 ja lg 2, § 56 2lg 1 ja lg 3Art 14 lg 2 jah VÕS § 49 3 lg 3, § 56 2 lg 4Art 14 lg 3 jah VÕS § 49 3 lg 4, 56 2 lg 5Art 14 lg 4 pA taane 1jahVÕS § 49 3 lg 5 p 1, 56 2 lg 6 p168

Art 14 lg 4 pAtaane 2Art 14 lg 4 pBtaane 1Art 14 lg 4 pB taane 2Art 14 lg 4 pB taane 3jahjahVÕS § 49 3 lg 5 p 2, 56 2 lg 6 p2VÕS § 49 3 lg 6 p 1, 56 2 lg 7 p1jahVÕS § 49 3 lg 6 p 2, 56 2 lg 7 p2jahVÕS § 49 3 lg 6 p 3, 56 2 lg 7 p3Art 14 lg 5 jah VÕS § 49 3 lg 7, 56 2 lg 8Art 15 lg 1 jah VÕS § 49 4 , § 56 3 lg 1 ja lg 2Art 15 lg 2 jah VÕS § 49 4 ,§ 56 3 lg 1 ja lg 2Art 16 p A jah VÕS § 47 lg 3 p 1, § 53 lg 4 p1Art 16 p B jah VÕS § 47 lg 3 p 2, § 53 lg 4 p1 1Art 16 p C jah VÕS § 47 lg 3 p 3, § 53 lg 4 p2 ja p 3Art 16 p D jah VÕS § 47 lg 3 p 4, § 53 lg 4 p4Art 16 p E jah VÕS § 47 lg 3 p 5, § 53 lg 4 p4 1Art 16 p F jah VÕS § 47 lg 3 p 6, § 53 lg 4 p4 2Art 16 p G jah VÕS § 47 lg 3 p 7, § 53 lg 4 p4 3Art 16 p H jah VÕS § 47 lg 3 p 8 ja lg 4, § 53lg 4 p 4 4 ja § 53 lg 7Art 16 p I jah VÕS § 47 lg 3 p 9, § 53 lg 4 p7Art 16 p J jah VÕS § 47 lg 3 p 10, § 53 lg 4p 5Art 16 p K jah VÕS § 47 lg 3 p 11 Sidevahendi abil sõlmitavatelepingute juures seda erandit eitehta, sest avalik enampakkuminedirektiivi tähenduses ei olesidevahendi abil sõlmitud lepingukorral võimalik.Art 16 p L jah VÕS § 47 lg 3 p 12, § 53 lg 4p 7 2Art 16 p M jah VÕS § 47 lg 3 p 13, § 53 lg 4p 7 1Art 17 lg 1 ei Sõna-sõnalt ei ole vaja üle võtta.Tegemist on art 18-22kohaldamisala määrava sätteganing nimetatud artiklite ülevõtmiselon seda eelnõus arvestatud.Art 17 lg 2 ei Sõna-sõnalt ei ole vaja üle võtta.Tegemist on art 18-22kohaldamisala määrava sätteganing nimetatud artiklite ülevõtmisel69

Vastav regulatsioon on osaliselton seda arvestatud.Art 18 lg 1 jah VÕS § 209 lg 5, § 636 lg 5Art 18 lg 2 ei Vastav regulatsioon on riigisisesesõiguses VÕS § 114 lg 1, § 116 lg 2olemas.Art 18 lg 3 ei Vastav regulatsioon on riigisisesesõiguses VÕS § 189 lg 1 olemas.Art 18 lg 4 ei Vastav regulatsioon on riigisisesesõiguses VÕS § 101 olemas.Art 19 jah VÕS § 28 1 lg 2Art 20 jah osaliselt VÕS § 209 lg 4, § 640 lg 3, §636 lg 2Osaliselt on vastav regulatsioonriigisiseses õiguses VÕS § 214 lg 2olemasArt 21 jah VÕS § 28 1 lg 3Art 22 jah VÕS § 28 1 lg 1Art 23 lg 1 jah, osaliselt TKS § 41 1 Tarbija võimalus kasutadarikkumise korral eraõiguslikkeõiguskaitsevahendeid tuleneb jubapraegu VÕS-st. Eelnõugatäiendatakse TKS § 41 1 sätestatudloetelu sätetest, mille rikkumisepeatamist ja rikkumisest edasisisthoidumist on Tarbijakaitseametilõigus nõuda. Tarbijakaitseametiettekirjutuse täitmata jätmisetagajärjed tulenevad endiselt TKS§-st 41.Art 23 lg 2 ei Vastav õigus on juba riigisisesesõiguses ette nähtud vt TKS § 15 lg4 p 1, § 37, § 41, § 41 1 .Art 24 lg 1 jah, osaliselt TKS § 41 1 Kehtivas õiguses on sätestatudTarbijakaitseameti õigus rikkumiselõpetamist ja edasisest rikkumisesthoidumist, eelnõuga täpsustatakseloetelu sätetest, millele selline õiguskohaldub. Ettekirjutuse täitmatajätmisel saab kohaldada sunnirahavastavalt §-le 41. Võimaluskasutada rikkumise korraleraõiguslikke õiguskaitsevahendeidtuleneb juba praegu VÕS-st.Art 24 lg 2 ei Artikli 24 lõikest 2 tuleneb kohustusEuroopa Komisjoni teavitada, sedaei pea Eesti seadustesse üle võtmaArt 25 jah, osaliselt VÕS § 14 1 lg 3, § 28 1 lg 4, §99 lg 5, § 62 3 juba riigisiseses õiguses olemas. VtVÕS § 51, § 62, § 237, § 657.Art 26 ei Säte, mis paneb liikmesriigile teabeandmise kohustuse. Seda ei peasõna-sõnalt seadusesse üle võtma.Art 27 jah VÕS § 99Art 28 jah, osaliselt Eelnõu § 3 ja VÕS-ile lisatav70

normitehniline märkus.Art 29–35 ei Üld- ja lõppsätted, mida ei pea ülevõtmaLisa I jah Kehtestatakse justiitsministrimäärustega. Volitusnormid:VÕS § 48 lg 4, § 54 lg 4, § 49lg 2 2 ja § 56 lg 2 371

Võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseadusemuutmise seaduse eelnõuseletuskirjalisa 2Rakendusakti kavandJustiitsministri määrusTallinn 2013Lepingust taganemise näidisjuhendi vormi kinnitamine 4Määrus kehtestatakse „Võlaõigusseaduse“ § 48 lõike 4 ja § 54 lõike 4 alusel.§ 1. Määrusega kinnitatakse „Võlaõigusseaduses“ sätestatud lepingust taganemise näidisjuhendivorm (määruse lisa).§ 2. Määrus jõustub 13. juunil 2014.4 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/83/EL tarbija õiguste kohta, millega muudetakse nõukogudirektiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse kehtetuksnõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ, Lisa I, A osa.72

Võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseadusemuutmise seaduse eelnõuseletuskirjalisa 3Rakendusakti kavandJustiitsministri määrusTallinn 2013Taganemisavalduse tüüpvormi kinnitamine 5Määrus kehtestatakse „Võlaõigusseaduse“ § 49 lõike 2 2 ja § 56 lõike 2 3 alusel.§ 1. Määrusega kinnitatakse „Võlaõigusseaduses“ sätestatud taganemisavalduse tüüpvorm (määruselisa).§ 2. Määrus jõustub 13. juunil 2014.5 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/83/EL tarbija õiguste kohta, millega muudetakse nõukogudirektiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse kehtetuksnõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ, Lisa I, B osa.73