eluhooned loode-venemaa linnades ja asulates 8. – 11. sajandil

vahemikku 4–5 m, vaid üksikutel juhtudel ulatus seina pikkus 5,5 m-ni (Sedov 2007: 56–60).Vana-Laadoga Varjažskaja tänava hoonete seinapalkide pikkus jäi enamasti 4–6 mvahele. Vaid harva ulatus seinte pikkus 8 m-ni ning ühel juhul (hoone II-9) võis 8,5 mpikkustel seinajäänustel näha jälgi palkide jätkamisest (Petrenko 1985: 94). Zemljanojelinnuse eluhoonete seinapikkused jäid reeglina väikeste kõikumistega vahemikku 3,7–3,9m kuni 5,5–6 m (Ravdonikas 1949: 15). Kihis E 1 , kaevandi lõunapoolses osas (B 0 Z 0joonest lõuna poole) tulid välja palgid teistest oluliselt suuremast hoonest (Ravdonikas1950: 9). Elamust oli säilinud vaid kõige alumine palgikord, selle põhjaseina pikkus oli11,8 m ja see koosnes kahest osast – pikem u 10 m ja lühem u 2 m. Alumise palgijämedama otsa diameeter oli 0,6 m (Ravdonikas 1950: 10).Seega jäi hoonete ehitamiseks kasutatud palkide pikkus enamasti nii Irboskas kui kaVana-Laadogas nö õigesse vahemikku ja hooned olid tõenäoliselt oluliselt stabiilsemakonstruktsiooniga kui Novgorodis.Seinapalkide jätkamist ühegi Novgorodi hoone puhul täheldatud ei ole (Zasurtsev1963: 18). Kindlalt seda siiski väita ei saa, sest hoonetest on säilinud vaid mõned alumisedpalgikorrad, mis seinte stabiilsuse huvides pidid olema laotud tervetest palkidest. Millisedolid palgid kõrgemal, jääb paraku teadmata. Zasurtsev peab tõenäoliseks, et vähemaltmajapidamishoonete puhul kasutati ka palkide jätkamist, võttes aluseks Vana-Laadogasjuba varasemal ajal kasutatud erinevaid palkide liitmise viise (1963: 18). Seinapalkidejätkamist liitmise või vahepiitade abil on kasutatud ka Eesti etnograafiliste hoonete puhul(vt lisad: joon 5) (Tihase 2007: 61). Eesti muinasaegsete hoonejäänuste halva säilivusetõttu palkide jätkamist avastatud ei ole.Eesti hoonete ehitamiseks kasutatud seinapalkide pikkus keskmise rauaaja lõpus jäivaldavalt vahemikku 4–6,5 m (EE 1982: 258; Lang 2007: 180; Moora 1955: 57) ningnooremal rauaajalgi kasutati enamasti sama pikkusega palke (Tõnisson 2008: 137–139).Vaid Lõhavere linnusel leiti paar suuremat hoonet, millest ühel olid seinad olid u 8 m jateise küljeseina pikkuseks mõõdeti 9 m (Tõnisson 2008: 120–121).Ülalpool juba mainitud Vana-Laadoga Varjažskaja tänava kaevandi ruutudes E 8 E 9 –Ž 8 Ž 9 asunud hoone põhi oli u 0,2 m võrra maasse süvendatud (Ravdonikas 1949: 20).Tavaliselt ei ehitatud süvendatud põhjaga hooneid seal, kus pinnas oli niiske. Maassesüvendatud hoonepõhi oli omane küll Lääne-Venemaa edelaosa metsastele stepialadeleasunud idaslaavi hõimudele, kus selliseid elamuid ehitati terve I aastatuhande teisel poolel.Loode-Venemaa piirkonnas – Ilmeni ja Pihkva järvede äärsetel aladel – on samast14