eluhooned loode-venemaa linnades ja asulates 8. – 11. sajandil

Sama kaevandi 8. sajandi II poolest pärineva hoone põhjal, paralleelselt küljeseinaga, u2 m kaugusel seinast oli kaks postirida (viis posti ühes reas), postide vahega u 1,5 m. (vtlisad: joon 9). Ravdonikas oletab, et neile postidele võis toetuda maja katus (1950: 24).Sellele järeldusele jõudis ka Spegalski ning on selle kohta teinud ka rekonstruktsiooni (vtlisad: joon 10) (1972: 23). Paraku langeb see võimalus, arvestades ühte asjaolu, siiski ära.Joonisel ei ole märgitud, ega tekstis mainitud, et postirida oleks jätkunud ka hoonelääneküljel asunud kõrvalruumi osas. Spegalski rekonstruktsioonil on aga kõrvalruumüldse ära jäetud. Ei saa kuidagi võimalik olla, et sama hoone ühe ruumi kohal toetus katuspostidele ja kõrvalruumis küljeseintele. Seega pidi neil postidel siiski olema muufunktsioon. Rohkem andmeid Loode-Venemaa selle perioodi hoonete puhul hoonespaiknevatest postiridadest, mida võiks kasvõi kaudseltki seostada katusekonstruktsiooniga,pole avastatud. Tõenäoliselt olid Loode-Venemaa eluhoonetel seintele toetuvadviilkatused.Katuseharja kõrguse osas hakkavad rolli mängima ilmastikuolud. Kui tegemist on liigalameda viilkatusega, siis koguneb sinna talviti rohkem lund ja seintele langeb sellesttulenevalt suurem koormus. Samas oletab Lavi, et Eesti muinasaegsete hoonete viilkatusedolid suhteliselt lamedad (2003: 152). Et katused ei saanud olla väga kõrge harjaga võibvälja lugeda ka Henriku Liivimaa kroonikast: „/.../ kes olid majade otsa roninud ja ennastpuuvirnade otsas kaitsesid, /.../“ (HLK XXIII: 9). Katuse raskus toetus põhiliselt hooneseintele (Lavi 2003: 152). Optimaalseim katuseviilu ja horisontaalpinna vaheline nurk jääbvahemikku 30º– 40º, sellisel juhul on tagatud parim võimalik vastupidavus erinevateilmastikunähtuste vastu.19