eluhooned loode-venemaa linnades ja asulates 8. – 11. sajandil

2. ristkülikukujulise aluspõhjaga kerisahjud, mis asetsesid hoone nurgasEsimese tüübi kolded olid iseloomulikud varasematele (9. sajand) suurematele, kerisahjudaga hilisematele ja väiksematele hoonetele (1985: 95).Ahju asukohta sissepääsu suhtes ei olnud alati võimalik kindlaks teha. Kuid võttesaluseks põrandalaudade suuna, võimaliku eeskoja asukoha, mõningad ahjukonstruktsioonilised eripärad ja ruumi siseplaneeringu, võib siiski teha oletusi ahjupaiknemise kohta. Kividest laotud ahjud paiknesid reeglina sissepääsupoolses, vasakusnurgas, suuga ukse poole. Hoones III-2 on saviplatvormil kolle algselt asunud hoonekeskel, mingi aja möödudes on aga ehitatud hoone tagumisse vasakusse nurka kerisahi,millel suu oli paralleelselt uksega. Ahjusuu ees oli väike süvend, tõenäoliselttoiduvalmistamise koht – lee. Sama hoone puhul võis täheldada teisigi muutusi, idaküljeleehitati juurde väike rõhtpalkehitis III-3 (Petrenko 1985: 102). Seega võib arvata, eteluhoone kujundati ümber vastavalt vajadustele ja uuemate tavade järgi.Hoone keskel asunud ahjude puhul võib oletada Skandinaavia mõjusid. Sarnasedpõrandast natuke kõrgemad, lahtised puit- või kivipiiretega tuleasemed eluruumi keskelolid sealsele piirkonnale kõnealusel perioodil omased (Roesdahl 2007: 50–51).Irboska linnuse elamutes oli valdavaks küttekolde tüübiks ovaalse või ümmargusepõhjaplaaniga saviahi, kuid esines ka nelinurkseid, mille parimaks näiteks on väiksematepüstiste paeplaatidega ääristatud, savipõrandaga koldepõhi kaevandiruutudes Ž-29; Z-29(vt lisad: joon 16). Sellel oli kiht 6–8 cm paksustest põlenud punase savi tükkidest, midasaab seostada ahju võlviga. Koldepõhjade paksus jäi keskelt 7–10 cm, ning äärtelt 2–5 cmvahele ning sageli olid need ääristatud kividega. Analoogilise ehitusega oli ka ruudus Z-30asunud koldepõhi, mis oli paeplaatidega ääristatud kolmelt küljelt, neljas külg oli avatud,siin asus tõenäoliselt ahjusuu. Trapetsiaalse põhiplaaniga ahju välismõõtmed olid 0,9 ×0,65–0,9 m, sisemõõdud 0,8 × 0,5 m. Seegi oli pealt kaetud savist võlviga (Sedov 2007:62–63).Üsna laialt olid Irboskas levinud ka suurte munakividega piiratud ümmarguse põhjagasavist võlviga ahjud. Üks selline koldepõhi läbimõõduga 1–1,1 m, tuli välja viienda kihiruutudest E-31; Ž-31 (vt lisad: joon 17). Loodeküljel liitus koldepõhjaga paekivist laotis,mida Sedov seostab ahjusuuga. Analoogne ahi oli ka seitsmenda kihi ruutudes T-52; T-53.Selle savist põhja mõõdud olid 2 × 1,6 m ja paksus kuni 20 cm (2007: 63). Isemooditopeltpõhjaga saviahi leiti seitsmenda kihi ruutus Z-35. Põlemata savist 10 cm paksuse ja 2× 1,5 m mõõtmetega veidi ovaalse kujuga alusele olid laotud suured lamedad kivid, neidomakorda kattis põlenud savikiht, mille paksus oli 15–18 cm (Sedov 2007: 63).30