eluhooned loode-venemaa linnades ja asulates 8. – 11. sajandil

paigutatud tugedest tiheda aluslaotiseni välja. Selleks kasutatavate palgiotste pikkusedvarieerusid vahemikus 0,4–1,6 m ja läbimõõt ulatus kuni 0,4 m. Harvem kasutatialuslaotise materjalina kive (Faradževa 1991: 45–46).Zasurtsev on vundamendi või aluslaotise seostanud suuremate hoonetega, kuigiNovgorodis esines ka väiksemaid hooneid, mille seinte alla oli tugesid paigutatud. Irboskalinnuse varasemal perioodil (kuni 10. saj) ehitatud hoonete aluslaotiste kohta andmeidpole, kuid alates 11. sajandist on paeplaatidest tihedad aluslaotised, mida võib juba üsnajulgelt vundamendiks pidada, siingi üsna tavaliseks nähtuseks. Kusjuures hoonete pindaladjäid sageli alla 20 m² (Sedov 2007: 121; 122; 125). Ka Pihkvas on aluslaotised suhteliseltväikestel hoonetel, mille seinte pikkus jäi alla 5 m (Beletski 1981: 43–50).Eestis kohtab hoonete aluslaotisi sel perioodil harva. Seinaaluseid kivilaotisi kasutativaldavalt vaid kallakul asuvate hoonete puhul, kus kivid paigaldati hoone madalamalejääva külje alla. Omaette vundamendi rajamine ei olnudki väga oluline, sest puithoonepinnasesurve on üsna nõrk (Lavi 1997: 103; 2003:152). Kivivundamendi puhul oleks külmõhk pääsenud hoone alla ning selle soojapidavus vähenenuks tunduvalt. Enam hinnatud oliotse maapinnale toetuvate palkseintega soojapidavam elamu (Lavi 2003: 152). Siinkohaltuleb aga arvesse võtta asjaolu, et neis kohtades, mille muinasaja inimesed Eestis omaelupaigaks valisid, oli pinnas kuivem ja seetõttu puudus vajadus vundamendi järele.1.3.3. KatusedMuistsetest hoonetest on säilinud heal juhul mõni alumine palgikord, seega katusekohta võib teha vaid oletusi, toetudes eelkõige etnograafilisele andmestikule.Vana-Laadoga Zemljanoe linnuse hoonepõhjadel leiti siiski mõningaid plankusid japalke, mida on seostatud katuse ja/või laega, sest neil olid samasugused töötlemisjäljednagu tavaliselt esineb sarikatel ja roovlattidel. Ruutude G 3 G 5 –E 3 E 5 kohal asunudhoonealusel leiti palk, mille otsas oli „konks“. Selliste „konksude“ taha toetus katuseräästaservalaud, millele omakorda toetus katuse kattematerjal ja mõlemad koos aitasid kandakatuse koguraskust. Eesti keeles võiks seda elementi nimetada isegi konksuga sarikaks (vtlisad: joon 8). Ravdonikas peab tõenäoliseks, et Vana-Laadoga 10. sajandi hoonetel olidsarikatele toetuvad viilkatused, mille kattematerjalina kasutati (kisk)laudu ja võimalik, etka õlgi (1949: 18–19).18