eluhooned loode-venemaa linnades ja asulates 8. – 11. sajandil

Raamatujoonistelt (vt lisad: joon 11; 12) võib näha, et hingede rolli täitsid ukse tagumiselaua serva ülemisse ja alumisse otsa jäetud ümarpulgakujulised pikendused, mis asetusidlävepaku ja pealispalgi sisse tehtud aukudesse.Vana-Laadoga Zemljanoje linnuse hoonete puhul uste kohta puuduvad samuti andmed,kuid Varjažskaja tänaval võis mitmel juhul ukse asukohta markeerivaid süvendeid kohatajuba teisel palgikorral. Hoone VII-1 lühemas seinas oli see u poole palgi diameetrisügavune ja 1,2 m laiune. III ehitusjärgust leiti suhteliselt hästi säilinud, kolmest plangusttehtud uks, mille kõrgus oli 0,92 m ja laius 0,65 m. Kuid enamasti oli ukse asukohtavõimalik määratleda vaid põrandalaudade asetuse, ukseesise platvormi või juurdeehitisteasukoha põhjal (Petrenko 1985: 100).Eesti kohta on materjal samuti napp. Uksekohtade eristamine tollastel hoonealustel onpraktiliselt võimatu. Kui võtta aluseks veel üsna hilised taluhooned, kus ukseavad olidkülma õhu sissepääsu tõkestamiseks kõrge lävega (sageli 2–4 palgi kõrgusel) võib oletada,et ka muinasaegsete hoonete ukseavad asusid kõrgel ja seetõttu ei olegi need säilinud (Lavi1997: 107; 2003: 152). Ühtlasi takistab kõrge ukselävi ka savi- ja kivipõrandate niiskumist(Tihase 2007: 82).Kuna soojapidavus oli muinasaegsete hoonete juures oma tähtsuselt üks esmasemaidomadusi, siis ei saanud ukseavad olla ka eriti suured. Veel 18. sajandilgi olid uksed vägaväikesed, nende kõrgus ulatus tavaliselt maksimaalselt 1–1,2 m (Tihase 2007: 82).Üsna julgeid oletusi teeb Zasurtsev Novgorodi eluhoonete akende kohta. Kaevandistalates 11. sajandi ehitusjärkudest leitud sinise lehtklaasi tükid annavad tema sõnultõendusmaterjali selle kohta, et Novgorodi hoonetel võisid juba siis olla klaasaknad (1963:43). Selline väide tundub siiski üsna kahtlane, sest näiteks Eestis olid klaasaknadharuldased veel 16. sajandi mõisahoonetegi puhul (Lavi 1997: 106). Seega tundubtõenäolisem, et ka Novgorodi hoonetel olid 11. sajandil siiski valdavalt ilma klaasita,luugiga suletavad suitsuväljalaskeavad seinas.Ka Vana-Laadogas on akende kohta andmed vaadeldaval perioodil sama puudulikudnagu mujalgi. Seintest on siingi säilinud vaid alumised palgikorrad ja need paraku ei kannajälgi akendest. Ravdonikas tõmbab paralleele Laadoga piirkonna etnograafiliste hoonetegaja pakub selle põhjal akende kõrguseks ühte-kahte palgikorda ning arvuks esiseinas kunikolm, küljeseinas kuni kaks (1949: 22). Arvestades tollaste hoonete soojapidavusevajadust, tundub tõenäolisem, et aknaid Vana-Laadoga 10. sajandi hoonetel siiski ei olnud.Võttes aluseks ka Eesti autorite hüpoteesid, olid siingi tõenäoliselt seintes vaid suhteliseltväikesed avad, kust suits välja lasti.24