kriminaalpoliitika arengusuunad aastani 2018 - Justiitsministeerium

Kriminaalpoliitika põhirõhk (ehk ennetustöö) asub väljaspool kriminaaljustiitssüsteemi ning on
ülioluline, et ühiskonnas tekiks mõistmine sellest, et sotsiaal- ja haridussüsteem on peamised
kuritegevuse mõjutajad, mitte aga karmid karistused ja vanglakaristuse soosimine. Heaks näiteks ja
eeskujuks Eestile on Soome, kes veel 1960ndatel vaevles kõrge vangide arvu ning ideoloogiliselt
pigem Ida-Euroopa mõjutustega kriminaalpoliitika käes, ent alates 1960ndates võttis kindla suuna
reformida oma kriminaalpoliitikat teiste Põhjamaadega sarnaseks. Soome moderniseeris
karistusõigust, laiendas karistusalternatiive ning võttis suuna inimväärikale kriminaalpoliitikale, mida
iseloomustab võimalikult väike kriminaaljustiitssüsteemi sekkumine inimeste ellu (Lahti & Törnudd,
2001).
3. Kriminaalpoliitika esmasteks eesmärkideks on korduvkuritegevuse ning alaealiste
kuritegevuse ennetamine. Alaealiste kuritegevuse ennetamine võimaldab ära hoida kuritegusid
täiskasvanueas; korduvkuritegevuse ennetamine vähendab kuritegude arvu ning kuriteoohvriks
langemise riski.
4. Kuna ühiskonnale tekitavad kõige suuremat kahju organiseeritud kuritegevus, sealhulgas
majandus-, korruptsiooni-, küber- ja inimkaubanduse kuriteod, ning isikuvastased kuriteod,
sealhulgas perevägivald, siis tuleb kõrgendatud tähelepanu pöörata nimetatud kuritegude
ennetamisele ning neile reageerimisele.
Kui punktis 2 oli nimetatud kriminaalpoliitika üldeesmärk, siis punktides 3 ja 4 on nimetatud kitsamad
eesmärgid: punkt 3 käsitleb eesmärke läbi õigusrikkuja prisma, punkt 4 läbi õigusrikkumiste prisma.
Kõigega korraga tegeleda ei jõua ning seepärast on välja toodud valdkonnad, millele tuleb süsteemselt
tähelepanu pöörata, arvestades nendega nii õiguskaitseressursside jaotamisel kui ka muude otsuste
tegemisel.
Õigusrikkujatega tegelemisel (p 3) on prioriteediks alaealiste kuritegevuse ning korduvkuritegevuse
ennetamine, kuna need on Eesti kuritegevuse kõige suuremad probleemid. Kui on võimalik ennetada
alaealiste õigusrikkujate arvu ning korduvkuritegevust, on võimalik olulisel määral tõsta ühiskonna
turvalisust.
13% kuritegudest Eestis sooritavad alaealised. Eestis registreeritakse ca 3000 alaealiste kuritegu
aastas, mis moodustab 5–6% kogukuritegevusest. Alaealisi on võimalik õigele teele suunata ning
ümber kasvatada kergemini kui täiskasvanuid ning just selle grupiga tegelemine annab kõige
suuremaid tulemusi kuritegevuse vastases võitluses.
Korduvkuritegevus on väga suureks probleemiks, näiteks üle 60% Eesti kinnipeetavatest ja
kriminaalhooldusalustest on korduvkurjategijad, samas siiski ca 70% kriminaalhooldusalustest lõpetab
kriminaalhoolduse positiivselt. Igal aastal vabaneb vanglatest üle 2500 inimese, nendest ca 40% paneb
aasta jooksul toime uue kuriteo ning ca 26% satub vanglasse aasta jooksul tagasi. Uue kuriteo paneb
aasta jooksul toime 27% ÜKT-le suunatud isikutest. Korduvkuritegevust mõjutavad lisaks
isiksuslikele ja demograafilistele teguritele ka sõltuvusainete kasutamine, kinnipeetavate
vabanemisjärgne toimetulek – seda eelkõige esimesel vabanemisjärgsel aastal (Grann, Danesh, &
Fazel, 2008; Gideon, 2009). On leitud, et ka vangistuse suur osakaal ja karmid vanglatingimused
soodustavad korduvkuritegevust (Center on Juvenile and Criminal Justice, 2008; Chen & Shapiro,
2004).
Õigusrikkumistega tegelemisel (p 4) on esmatähtsaks võitlus organiseeritud ning isikuvastaste
kuritegudega. Kuigi valdava osa registreeritud kuritegudest moodustavad varavastased kuriteod (55%
registreeritud kuritegudest), tekitavad ühiskonnale enim kahju surma või tervisekahjustusega lõppevad
kuriteod ja organiseeritud kuritegevus. Varavastaste kuritegudega puutuvad elanikud kõige vahetumalt
kokku, rasked peitkuriteod nagu korruptsioon, äriühingutega seotud kuriteod jms jäävad inimesest
kaugemale ning otsest kahju endale ei tunnetata. Samas on ohtlik arvata, nagu korruptsioon või
majanduskuriteod oleksid teisejärgulised kuriteod turvalisuse seisukohalt – vastupidi, korruptiivse
13