kriminaalpoliitika arengusuunad aastani 2018 - Justiitsministeerium

2008). Lepitusmenetlusel on kuriteoennetuslik eesmärk (tõenäoliselt kurjategija hoidub järgmise
kuriteo sooritamisest ning ta kohaneb kogukonnaga paremini võrreldes tavalise
kriminaalmenetlusega), samuti on lepitusmenetlus odavam (välditakse karistuse täitmisega seotud
kulusid ning hilisemaid taasühiskonnastamise kulusid). Lepitusmenetlus kriminaalmenetluse
alternatiivina loodi Eestis 2007. aastal. Lepitusmenetlust saab kasutada nii kohtueelse kui ka
kohtumenetluse etapis, lepitajateks on ohvriabitöötajad, kes on saanud selleks väljaõppe.
Ohvriabitöötajaid on üle Eesti 30, nad tegelevad ohvrite nõustamisega, osa ka lepitamisega (KrMs §-d
2031 ja 2032), 2008. aastal lepitati 91 kurjategijat nende ohvritega.
24. Isikuvastaste kuritegude ohvritele, sealhulgas inimkaubanduse ja perevägivalla ohvritele,
tuleb Sotsiaalministeeriumil koostöös kohalike omavalitsuste ja mittetulundussektoriga tagada üle
Eesti piisaval hulgal varjupaiku. Politseil tuleb teavitada sihtrühmi abi saamise võimalustest ning
abivajajad ohvriabitöötajate juurde suunata. Sotsiaalministeeriumil tuleb arendada
ohvriabisüsteemi, muutes seda kliendikesksemaks.
Praegune riiklik ohvriabisüsteem on ohvri seisukohast keeruline. 2005. aastal käivitati ohvriabiteenuse
süsteem koos 16 ohvriabikeskusega üle Eesti 22 . Ohvriabiteenust (nõustamist) sai 2008. aastal ca 4000
inimest, enamasti olid need perevägivalla ohvrid. Ca 30% klientidest jõudis ohvriabiteenuseni politsei
kaudu. Samas on ohvrite teadlikkus sellest teenusest madal ning ohvriabiteenuse jõudmine suurema
hulga abivajajateni nõuab pidevat selgitustööd nii selleks, et abivajajatel tekiks arusaam probleemide
lahendamise vajalikkusest, kui ka selleks, et paremini teadvustataks ohvriabiteenuse olemasolu.
Ohvriabisüsteem jaguneb ohvriabiteenuseks ning rahaliseks hüvitiseks. Spetsiaalset kuriteoohvrile
makstavat hüvitist taotleb aastas ca 180 inimest. Hüvitise määr on viimaste aastatega kasvanud (2008.
aastal oli maksimummäär 150 000 krooni), samal ajal pole kasvanud hüvitise saajate osakaal. Näiteks
2008. aastal sai kuriteoohvri hüvitist 16 inimest vähem kui 2007. aastal, kokku 188 isikut. Üks
inimene sai 2008. aastal keskmiselt 11 700 krooni, 2007. aastal 9800 krooni.
Ohvriabiteenust (nõustamist), mille taotlemiseks ei pea olema tingimata kuriteoohver, saab taotleda
politseijaoskondade juures asuvatest ohvriabikeskustest, samuti käib sealt psühholoogilise abi hüvitise
taotlemine (ohver täidab taotluse). Samas riiklikku hüvitist vägivallakuritegude ohvritele saab taotleda
pensioniametist - taotlemiseks vajalikku nõuannet ja abi osutavad kõik ohvriabitöötajad
(ohvriabitöötajad võtavad vastu ka riiklike hüvitiste taotlusi ja edastavad need hüvitise määramiseks ja
maksmiseks pensioniametile). Hüvitise taotlemine ja määramine on bürokraatlik ning tingimused
selle saamiseks ranged: hüvitist võivad saada selliste vägivallakuritegude ohvrid, mille tagajärjeks on
kas surm, raske tervisekahjustus või vähemalt kuus kuud kestev tervisehäire. Teenuse ning hüvitise eri
kohtadest taotlemine teeb ohvriabisüsteemi kliendile ebamugavaks. Ohvrile vajalike teenuste
võrgustik (välja arvatud ohvriabiteenus) on üle-eestiliselt ebaühtlaselt välja arenenud. Tasuta õigusabi
ja professionaalne psühholoogiline abi on raskesti kättesaadav (välja arvatud Tallinnas ja Tartus).
Ohvriabiteenuse raames peaks olema õigus saada tasuta psühholoogilist abi ka õnnetusjuhtumite
ohvritel ja nende omastel (uppumised, tulekahjud, samuti enesetapud).
Ohvriabiteenus on linnakeskne ning maapiirkondade inimestel on raske teenuseni jõuda; samuti pole
maapiirkondades alati piisaval hulgal kvalifitseeritud psühholooge (psühholoogilise abi hüvitise
saamise eelduseks on abi saamine riiklikult registreeritud psühholoogilt). Psühholoogilist abi vajavad
lisaks süütegude ohvritele ka muude õnnetusjuhtumite ohvrid ja nende lähedased (tulekahjud,
uppumised), ent nendel ei ole võimalik seda abi taotleda. Ka ohvriabitöötajate roll tuleb üle vaadata
(millise nõu andja ta eelkõige on). Vajadust tuntakse esmase juriidilise nõu järele, vajalik oleks
ohvriabitöötajate psühholoogiaalane ja juriidiline koolitamine.
22 Ohvriabisüsteemi analüüs põhineb Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna tehtud küsitlusel
ohvriabitöötajate seas, samuti Sotsiaalkindlustusameti hinnangul ohvriabisüsteemi toimimisele, 2009.
40